K3

Nonii, eksperimentide aeg on läbi ja rutiin tagasi. Eesti rahvas ning ajakirjandus võib olla nüüd rahul ja rahulik, majandus hakkab kasvama ja eelarve saab tasakaalu ( viimane lause oli irooniliselt).

Ma ei tahaks seda siduda soo teemaga, mulle tundub, et see oli puhas juhus, et K1 ja K2 olid samasugust tüüpi inimesed. Avatud, spontaansed, siirad, otsekohesed. Inimesed. Nad meeldisidki mulle eelkõige seetõttu, et ma tundsin nendega samastumist- ma olen ise samasugune. (väidavad inimesed). 
Neid mõlemaid kimbutas- nagu mu kunagine ülemus defineeris, "liiga intelligentsete inimeste probleem". St et ei suuda aru saada, kuidas teised ometi aru ei saa elementaarsetest asjadest, mis on ja peaks olema ju kõikidele teada. Ja see ajab närvi.

K3, seevastu, naudib lolle küsimusi, sest see võimaldab lollilt vastata. Vabandust, see viimane oli kohatu. Vastused tegelikult pole lollid. Vaid pikad, põhjalikud, kasvõi sajandat korda, nagu väikesele lapsele, patroneerivalt. Ja ilmselt nii peabki. Eilses saates kuulasin suu ammuli, kuidas kasteiesaatearumirko saigi lõpuks aru asjadest, mida K2 oli talle lõputult aasta jagu üritanud selgitada, niipalju, kui vahelesegamiste kiuste oli võimalik.
(Et vältida mitmeti arusaamist, siis igaks juhuks lisan, et see intelligentsivärk oli ühe mu kolleegi termin ja ei viita kuidagi mitte ühegi kirjeldatud inimese IQtasemele. Kõik on väga targad ja haritud)
Liiga paljud ajakirjanikud armastavad pigem sellist rattalikult ümarat mittemidagiütlevat stiili. Kuigi, eelduslikult võiks ju armastada pigem vastupidist- tsitaate ja pealkirju, andvat.

Algas juuli

igal hommikul õues käies koostan ma peas blogipostituse, mis jääb kirja panemata. Kas pole aega või siis ei tundu enam oluline. Ja mis seal salata, enesetsensuuri on aastate jooksul kõvasti lisandunud.

Aga kuna juuli kavatseb tulla ülikiire, siis näpistan pisut aega. Sest ma muutun.
Vaatasin paar nädalat tagasi nn peeglisse ja otsustasin, et aitab. Ma olen väsinud. 

Ma ei saa enam teha nädalavahetustel pikki tiire, sest mu selg hakkab valutama. Ma ei tee enam päevas 10 000 sammu, nagu viimased... 100 aastat? sest ei viitsi. Olen selle asemel lilli pildistanud, maasikaid korjanud ja söönud. Õhtuti pargis kiikumas ja lugemas käinud. Ma lõpetasin hommikuti pudrusöömise ja seniks kuni ma mõtlen välja, mida ma siis tegelikult süüa tahaks, söön võileiba.
nii et, P- järgmisel aastal ma sinuga enam mäkke ei roni :)  hakkan kehapositiivseks...

Ja juuksed muutusid ka.  See on tegelikult üks veider lugu. Mul on juba pikka aega üks sama juuksur, Ja nagu ma olen aru saanud, siis ta peab nn andmebaasi. Igatahes, varasemalt, kui olen öelnud,. et eelmisel korral polnud see, aga üleeelmise korra oma oli hea, siis ta teebki seda üleeelmisekorra oma. Sel korral kahtlesin kaua, kas üldse minna. Viimati tegi ta mulle väga hea soengu- tihedad valged salgud. Ja kui siis hall hakkas nn välja kasvama, siis jättis mulje, et täpselt nii ma ju tahtsingi. Mõnusalt kirju, päike aitas veel kaasa. 
Aga läksin siiski. Liisi lõpetas, ja mu juuksed olid helebeežid. Kehitasin õlgu, ta on ka varasemalt pannud mulle lõppu kergvärvi nt lillaka tooni, mis hiljem pesus välja tuleb. Sel korral pole tulnud. Ta värviski mu juuksed beeziks. Idee poolest suva, juuksed kasvavad. Aga ma ei saa üle hämmingust, et kuidas me niimoodi mööda rääkisime.