Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

laupäev, 12. november 2022

Tõotus #aastanaiskodukaitses

Ma andsin eile tõotuse. 

Selline elu on olnud, et ega ma väga palju kusagil midagi tõotanud pole. Ma olen kuulunud kolme organisatsiooni-  olnud oktoobrilaps ja pioneer ja komnoor. Aga neist kolmest mäletan vaid keskmise tõotust. Esimene ja kolmas läksid kuidagi möödaminnes ja jooksvalt. Kindlasti võis olla mingi tseremoonia, aga kahjuks ilmselt siis mitte piisavalt pidulik, et seda mäletada. Pioneeritõotus on siiani peas.
(ma meelega ei guugeldanud, vaid kirjutan peast. Kes tahab, võib vigu parandada ( ja kui hea harjutus suurte ja väikeste algustähtede harjutamiseks :) :))

Mina,.., astudes  Vladimir Ilits Lenini nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni liikmeks tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees. Palavalt armastada oma kodumaad. Elada, õppida, töötada ja võidelda nii, nagu õpetas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik partei. Täita alati Nõukogude Liidu  pioneeride seadusi .Alati valmis!

Allolev pilt ei ole meie klassi pioneeriksastumisest, vaid natuke hiljem tehtud, kui astusime RSK liikmeteks, Lihtsalt sobib hästi konteksti. Ning ajaleht Säde tegi sellest loo :) 

Huvitav, kui kaua peaks ühte tõotust pidama. Kas ka nüüd, kui ma enam liige ole, peaksin käituma endiselt Lenini õpetuste järgi? Kaitsma nõrgemaid. Olema hoolitsev, tark ja hea. Võtma lapsi sülle ning silitama hellalt pead? Või tühistab järgmine etapp eelmise?

Ja nüüd siis naiskodukaitse. Ma olen olnud liige umbes pool aastat.  Oma toonastest kõhklustest  kirjutasin siin.  Päris ausalt, väga palju on siiani segane. Enda jaoks olen praegu sõnastanud, et naiskodukaitse on (rahu ajal) nagu klubi, millel on kaks nn haru.
Esimene, üritused- alates kontserdipiletitest kuni ellujäämislaagriteni. Teiseks õppimine. Alates eneseväljenduskursustest kuni lasketreeninguteni. 

Juhuks, kui sa peaks kaaluma liitumist, siis  minu kogemus ütleb, et on üsna ükskõik, millises jaoskonnas oled- enamik üritusi toimub ringkonna tasandil. Ja neid on jube palju. Oleks vaid aega.
Ma olen võtnud niipalju, kui olen saanud- mälumäng, ansambel, laskmine, kodeerimismäng.. jne. jne.

Mis mind häirib. Kõik on vabatahtlik, vabatahtlik, vabatahtlik.. Mis on hea ja mis on ka halb. Kõik sõltub eestvedajate vabast ajast. Ning aeg on teatavasti piiratud ressurss.  Positiivne- mitte keegi ei takista sul olemast ise see eestvedaja.  Ei ole mingit edutamisvertikaali vmt. Kui baasväljaõpe on läbitud, siis hakka ise juhiks, lase end  soovi korral veel täiendkoolitada, ja tuld.
Teine asi, mis sellest eelnevast osati tuleneb, on mõningane diletantlikkus. Ma idee poolest saan aru. Oluline on olla valmis kriisiolukordadeks ning tõsi, sa ei pea esimese abi andmiseks ja aitamiseks olema väljaõppinud kõrgharidusega parameedik, toidutehnoloog või PR proff. Aga snoobina mind natuke häirib kolme kuuga kuulipilduriks ja nelja nädalaga välikokaks, suhtumine. ( st ma ilmselt pean täpsustama. Nt  sanitariks saamiseks on vaja läbida siiski mitu-mitu koolitust, mis tipneb parameediku praktikaga kiirabis jne Lihtsalt põhimõtteliselt. Kõik käib kiiremini, kui päris elus)
Positiivse poole pealt- see on ideaalne võimalus kõikidele karjääripöörajatele end proovile panna. Ja neid on siin omajagu, kes on mõnest nkk koolitusest tõuke saanuna mujale liikunud.
Professionaalina on sul võimalik end kasvõi kohe alguses välja pakkuda instruktoriks, kes teisi oma valdkonnas koolitab. Aga mulle tundub, et sisemist ressurssi saaks oluliselt paremini ära kasutada.

Mis on positiivne. Suhtumine. Ilmselgelt on liitunud ühesuguse hoiakuga tegusad ja aktiivsed naised. Nad kõik on väga toredad. 
Ja siin on nii erinevad inimesed. Erinevatest eluvaldkondadest, erinevad vanused- väga eakad prouad, kes panustavad ajaloo kogumisse, käsitöö õpetamisesse ( kuidas punuda nõgesest nööri jmt) ning noored ja aktiivsed, kes tahaks ainult lahingusse :)
Koolitused ja koolitajad on olnud, ausalt, maailmaklass.
Ning see on ilmselt üks väheseid valdkondi (kus mina olen olnud), kus tõesti arvestatakse naiseks olemisega. Et naistel on lapsed, pered, õhtusöök, hügieeniteemad, naha tervise teemad jmt. Ja ma ei pea end meikima :)

Kas mu eesmärk- olla valmis hädaolukorraks ja osata end ja teisi aidata, on saavutatud? Täna lähen esmaabi väljaõpet saama. Siis saab mu baasväljaõpe läbi ja peaksin teoreetiliselt valmis olema. Praktiliselt?
Kui leian venelase relva, tean kuidas seda kasutada. Tean, kuidas tule all ja ohtlikus olukorras käituda, liikuda, ennast kaitsta, varjuda. Oskan kasutada tulekustutusvahendeid. Olen tuletanud meelde ammused ellujäämisoskused. Saan välikatlas toidu tehtud. Momendil veel mäletan kompassi kasutamist ning nato tähestikus sõnumite edastamist raadiosaatjaga. 
Liitusin evakuatsioonirühmaga, eks näis, kuidas sellega saama hakkab.
Fakt, et kõik läheb meelest, kui ei rakenda, kasuta. Seega peab kordama, uuesti ja juurde õppima.
Kas kõige selle oskamiseks peab liituma organisatsiooniga? Ilmselt mitte. Ma tean, et üks uutest suundadest on just mitte-liikmete koolitamine. Nkk-s olemine annab lihtsalt paremad raamid ja süsteemi.

Tseremoonia oli ilus, aga mingil põhjusel toodi taas mängu jumalasõna.  Mis muutis tseremoonia minu jaoks mitte tõsiseltvõetavaks. Teatriks, etenduseks, võttis siiruse ning ajas naerma. Ühel hetkel kaalusin ma tõsiselt, kas mitte minema astuda.Need ei ole minu väärtused. 

Aga siis mõtlesin, et ka kommunistlik partei polnud minu väärtus, ma tahtsin olla pioneer, sest see oli tore. Ma pole valmis Eesti eest võitlema jumala nimel, aga oma lähedaste eest. Ma jäin, sest tõotuses seda pole ja loodan, et see on minu jaoks viimane selline üritus.

Täpselt nii silmakirjalik ma olen. 

See tõotus tundub kraad kangem, kui oli eelmine. Eriti eelviimane lause pani mind mõtlema.  Üks oskus, millega mul tuleb veel tööd teha on. Allumine. Arusaamine, et kriisiolukord  tähendab tingimusteta käskude täitmist.
Et on siis veel minna ja areneda :)

Mina tunnistan Eesti demokraatliku Vabariigi täielikku iseseisvust ja tema põhiseaduslikku valitsust. Luban ja tõotan tegelikult kaitsta põhiseadusega maksmapandud riigikorda, töötades ausalt Kaitseliidu ja Naiskodukaitse põhimõtete järgi. Kõik ülemate seaduslikud käsud, samuti juhatuse otsused, täidan tõrkumata. Eesti eest, surmani.



18 kommentaari :

  1. Ma ei oska seda nüüd nii öelda, et see ei paistaks lame või ebasiiras. Aga sa oled täiesti imetlusväärne. Ilmselt kõik teised NKK inimesed ka, aga sina lisaks ka kirjutad sellest. Respekt.

    VastaKustuta
  2. NKKs meigitakse küll, kamuflaažipulgaga!

    VastaKustuta
  3. Palju õnne, tragi naine :)! Mu meelest alles hetk tagasi justkui sa läksid sinna ja juba väljaõpe tehtud, tõesti tohutu kiirus. Kas mingit pikka hirmsat lõpuretke vms ei peagi tegema?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ..olen, keda Guugel telefonis enam ei tunne..

      Kustuta
    2. Ei, kõik on vabatahtlik :) ja baasväljaõppesse ei kuulu. Aga tahaks läbi teha küll. Eks näis

      Kustuta
  4. Meie Reliikvia on vabadus. Kõik need protsetuurid on välja mõeldud inimese allutamiseks mingile korrale. Vabatahtlikult annad ära oma sõltumatuse ja otsustusvõime. Hakkad seibiks mutrite ja poltide süsteemis et poldid ja mutrid saaks oma tööd teha. Kõige parem on olla mitte kooseisuline liige, ehk siis ei taha sind keegi ja allud ainult presidendile või jumalale. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. (troll, aga)

      Riiklus kui selline ongi kord, sunnimehhanism. Aga ajalugu on näidanud, et ilma on veel hullem. Anarhias ei ole kellelgi hetkekski meelerahu. Riigi esmane ülesanne - kodanike siseturvalisuse tagamine - annab võimaluse puhata, õppida, teha ka muud peale julgeoleku.

      Ja kui see riik hakkab katki minema (meie praegu hakkame, sest selline naaber), siis tuleb paratamatult osa tähelepanu mängimiselt julgeolekule tagasi pöörata.

      Kustuta
    2. Inimene on vaba kui ta eksisteerib kuskil teises dimensioonis või korras. Anarhiaks me nimetame mingi teise või alg dimensiooni korda korda mida me ei taha mõista. Kõik korrad on määratud meie endi keha sõltuvusega. Riik on enamus inimeste määratud poliitiline tahe ja kui see tahe on, siis tõmbad säärikud jalga ja lähed seda teist inimest kellel on teine tahe jõuga mõjutama. See ongi tegelikult vaba tahe ja vaba mees tapab ainult siis, kui tal ei ole teist võimalust. Kalevipoeg peaks eurorahadega hiinamüüri ehitama ja Peipsi järvele miinitõkkeid paigaldama kuidas muidu seda turvatunnet tekitada. Relvad korjatakse ka ära, et sõjas keegi õnnetult surma ei saaks. :))

      Kustuta
  5. See eelviimane lause tõotuses ei tundu käivat ainult kriisiolukordade kohta: ikka igas olukorras tuleb tõrkumata alluda. Tõesti eemaletõukav lause (ja põhimõte), mille vajaduses ja mõttekuses on tark kahelda.

    VastaKustuta
  6. Olen kah olnud samade eelmainitud nõukaaja noorte organisatsioonide liige, lihtsalt ükskõiksusest, ei viitsinud voolule vastu ajada. Ei mäleta mingeid tõotusi, kas meil polnud või lihtsalt ei pööranud tähelepanu. Kahte tõotuse andmist mäletan: üks sõjaväes NL nimel ja teine Inglise kuningannale, olen vist tehniliselt mõlemast vaba sest kumbagi pole enam.

    Mulle ei istu üldse igasugu pidulikud tseremooniad, ju vist nõuka aja jäänuk, et allergia selliste asjade vastu. Issandat jumalat ei tohiks nagu üldse asjasse segada, kas neil tõesti mõttes ateistid isamaa kaitsmisest kõrvale jätta??? Muideks mu lastel oli gaiditõotuse puhul pinnuks silmas jumala mainimine, arutasid sõpradega ja otsustasid sel ajal suu kinni hoida :D - paganate pere nagu me oleme :P

    Tänapäeval on igasugu kaitseotstarbelised organisatsioonid vägagi olulised, vähemalt annavad meile tunde, et teeme mis meie võimuses - iga okas tähendab ;)

    VastaKustuta
  7. Ma loen ja imetlen teie tegemisi.
    21. sajandi tingimustes jumalat, päkapikke, kotermanne mängu tuua on tõesti veidi imelik, Eesti on ilmalik, mitte kiriklik riik.

    VastaKustuta
  8. Mulle on arusaamatu, et jumalus sulle nii vastumeelne on. Kas sa tõesti ei usu kõrgema võimu olemasolusse ja pead inimest looduse krooniks ja ülimuseks? Ei ole midagi kuulnud vanade babüloonlaste tarkusest ja Babüloni torni ehitamise nurjumisest? Kui sa pole kuulanud Evald Saagi loenguid Jumalast ja inimesest, siis on viimane aeg. Päkapikkudest ta ei kõnele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil ateistidel pole vaja ei jumalat, kuradit ega muinasjuttusid, elame reaalses maailmas mitte müstilistes virtuaalkujutelmades. Ei viitsi tegeleda enesepettusega ja saame edukalt hakkama ilma mingile kõrgemale võimule lootmata.

      Kui keegi teine tahab uskuda - savi, aga ärgu tulgu (eriti läbi riiklike organisatsioonide) oma vaatenurka või kombeid peale suruma.

      Kui juba lugemissoovitusi jagada siis soovitan Sam Harris "The end of faith", tal hulk teisi häid kirjutisi ka.

      Kustuta
    2. Tom, sa Hararit oled lugenud? Ka raha, riik, rahvus on samasugused religioonid - ja nendes muinasjuttudes elad sa vägagi sees.

      Kustuta
    3. Ei ole lugenud. Kui järgi mõelda siis jah, nii riik kui rahvus muinasjutud. Need meeldivad mulle aga ma ei lase ennast neist liiga palju mõjutada. Raha on vahend mitte eesmärk, paraku vajame piisavat kogust mugavaks äraelamiseks. Seega eesmärk minimaalse pingutusega saavutada maksimalne tulemus - justnagu koolis ;)

      Kustuta
    4. Ma arvan, et Kaur ei pidanud silmas liigset rahahimu, vaid seda, et raha toimimiseks on vaja, et inimesed selle toimimisse usuks. Muidu oleks suvalised paberilipakad või arvestuslikud numbrid. On vaja, et palju inimesi korraga usuks, et nende arvestusnumbrite eest on õigus midagi saada. Kui ei usu, siis variseb see konkreetne raha kokku, seda on ajaloos mitu korda juhtunud.

      notsu

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!