Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 4. aprill 2017

Ma lähen ja lähen


Kusagil Pärsti kandis tulen ma rongi pealt maha. Ja hakkan minema Viljandi suunas.
Mul ei ole kaasas ei mobiili ega ka rahakotti. Mitte midagi, Täiesti vaba, ei ühtki kotti ega midagi. Mingil hetkel jään seisma ja kontrollin üle. Tõesti, ei ole mitte midagi kaasas.
... ja natuke hiljem jään uuesti seisma. Otsustan ümber pöörata ja ikkagi tagasi minna.
Ning siis ärkan ma üles.

Ma pole praktiliselt üldse oma unenägusid jaganud.  On vist viimane aeg, sest selline unenägu kummitab mind juba pikemat aega.

Iseenesest on see mu elus selline tavaline ja üsna tihti ette tulnud situatsioon.
Kui ma olin väike, siis oli meil vanaemaga harjumus " minna sinna, kuhu jalad viivad". Ju vanaema ikka teadis, kuhu nad viivad. Aga minu jaoks olid need alati tundmatud paigad metsade ja põldude taga.

Kõige õnnelikumalt lõppes katse, minna laia maailma, kunagi aastaid tagasi. Olin pioneerilaagris ja otsustasin, et lähen õhtuks koju. Tee oli väga hästi meeles, mäest üles, siis paremale, siis tuli org, vasakule...  ja kohal. Õnneks astus kasvataja otsustavalt vahele.
Aastaid hiljem selgus, et see vahemaa oleks olnud 62 kilomeetrit :)


Mu elus on kuidagi tavaline, et ma ei taju kilomeetreid. Teed, mis on varasemalt läbitud auto-bussi- rongiga tunduvad nii lühikesed. Asi siis see jala minna. Ja hakkangi astuma.
Nüüd on mobiilid. Aga vanasti olidki oma astumisega üksi. Kõnnid ja kõnnid ja kõnnid. Eesti teed on inimtühjad. Ainult tuul ja tolm keerutavad põldude ja metsade vahel. Ei ühtki autot, mida hääletada.

Mulle meeldib niimoodi minna. Et ei ole koormat seljas ja käed on vabad ja sa saad minna ainult edasi, mitte ei pea arvestama jõuvaruga, et jõuaksid ka tagasi. Ja sa oled maailmas täiesti üksinda.
Ükskord jõuad ikka kohale või kuhugi.

Miks ma sellest kirjutan. Sest mind hämmastab, et ma pööran tagasi. Miks ma oma unenäos kardan minna rahatuna ja asjadeta kuhugi üle mägede ja läbi orgude?
Ja seda pea igal ööl?

6 kommentaari :

  1. alalhoiuinstinkt. tänu sellele jääb elus palju rohkem inimesi ellu. ma arvan:)

    VastaKustuta
  2. Pärstist Viljandisse on ainult 6 km, poleks hullu olnud unes see vahemaa jala ära visata. Mu vanemad elasid seal.

    VastaKustuta
  3. ma pakun, et need asjad, mida kaasas pole, on su minevikumured ja probleemid. sa sisemas tahaksid ära kõndida kõigi oma minevikumurede eest, puhtana tulevikku, aga ei suuda. tundub nagu võiks tulevikus ikka kogu seda minevikuasja vaja minna, ikka oma mure, kuidas ma ta nüüd üksinda maha jätan :)

    VastaKustuta
  4. tänan, siin on mul nüüd küllaga mõtlemisainet :)

    VastaKustuta
  5. a mis sa ise arvasid, enne kui teised ütlesid?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Midagi ei osanud arvata. Sp postituse tegingi :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!