Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 10. mai 2016

Tugevate inimeste püha sõda

Vaatasin eile dok filmi Venemaa " Püha sõda" ja meelde tuli hiljuti Manjana poolt tõstatatud teema tugevatest inimestest.

Minu definitsioon tugevast inimesest on tegelikult teine. Ma pean tugevaks inimest, kes suudab end ka keerulistes olukordades kokku võtta, ei murdu. Ma ei defineeri tugevust vaid läbi arvamuse omamise ja selle avaldamise.

Mina olen  ja mulle väga meeldiks olla pehme ja nõrk inimene. Ma tahaksin, et minu ümber on igavesti rõõm ja rahulolu ja päikesepaiste. Mu maailmavaade on värviline, mulle väga meeldib diskuteerida, püstitada hüpoteese aga kui... ja kui oleks nii...
aga ma lähen täiesti lukku, kui saabub tegelane, must-valge jäiga fanaatilise arvamusega, kuidas asjad tegelikult olema peavad.
Seega, lähtudest Manjana definitsioonist, mulle tugevad inimesed ei meeldi. Oma arvamuse omamine ja seisukohtade kaitsmine on tähtis ja vajalik. Aga selle arvamuse esitamine väga peenike kunst, mida mitmed meist kahtsusväärselt ei oska.
Mina ka.

Kurikuulsa Andres Sõbra intervjuu puhul huvitas mind nüanss, kuidas ta suhtleb pereringis. Teades, milline on tema juhtimisstiil treenerina, tahtsin teada, et kas kodus on sama, või mitte. Oli sama. Selliseid juhte on tuhandeid. Ma olen ise sellistega töötanud, Ning mis kõige nukram, sellised teevad meile nalja. Me naerame nt Naabriplika või Saatan kannab Pradat juhtide üle, mõtlemata hetkekski sellele, kuidas on selliste tüüpide alluvuses töötada.
Selliseid inimesi austatakse, neid peetakse tugevateks ja just sellesama eelnevalt mainitu tõttu: neil on alati arvamus, nad ütlevad selle alati välja, nad kehtestavad endid jõuga.






Ma ei tea, kas te nägite seriaali " Okupatsioon". See oli imeline õpikunäide sellest, kuidas see reaalses elus toimib. Jõhkard " venemaa" sõidab sulle sisse. Esimene reaktsioon- sa maigutad hämmastuses suud. See, mis toimub, on uskumatu. See ei juhtu ju päriselt. On ju ometi mingid kirjutamata suhtlemisreeglid, normid. Hea lastetuba, empaatia, viisakus ja kõik need teised sõnad.
Järgmisel korral proovid huumoriga, heaga. Ja saad aru, et " hea sõna võidab võõra väe", on liiga vana sõna. See ei tööta.
Siis on sul dilemma. Kui laskud tema tasemele, siis oled ju nagu tema. Sinu enese väärtused ja kasvatus ja...(" kes me siis oleme, kui unustame euroopalikud väärtused...").
Aga see töötab. Laskumine samale tasemele, vastamine jõule jõuga.

Inimesed, kel on kas formaalne või mitteformaalne autoriteet ja lisaks veel sünnipärane karisma ei taju oma sõna jõudu.(kui nad seda jõudu just meelega ei kasuta) Nad ei saa aru, et kui nad astuvad ruumi ja kuulutavad neile omasel, vastuvaidlemist mittesallival toonil, et laual olev asi on mõttetu ja nõme ja ei kõlba kuhugi, siis panevad nad ümbritsevad automaatselt kaitsepositsiooni, lämmatades diskussiooni. Olles eriarvamusel ja avaldates, et mulle tegelikult see asi meeldib, jääd tahtmata opositsiooni. Mistõttu jäävadki paljud arvamused avaldamata  ja head mõtted kuulmata.
 Sest paljud ei viitsi vaielda, tõestada, kakelda. Mu point on, et väga suur osa meist ei oska arvamust avaldada. Niimoodi, et see ei teeks haiget, nii et see jätaks kaotajale väärika võimaluse taganeda, nii et sellest arvamusest tekiks mõnus diskussioon, mitte kurb vaikus.

Miks need inimesed ja riigid on sellised.
Arvamus, et kõik on su vaenlased. Ega täpselt ei teagi, kes. Aga kindlasti keegi on. Pidev kaitses olek, ründamine. Enese kehtestamine läbi sõimu, vulgaarsuste, alandamise, vägivalla, sunniga.

Hiljuti jagati ühel koolitusel kleepekaid mõtteteraga " Kui paremini on võimalik, siis hea ei ole kunagi piisavalt hea!".
Ma olen viimane inimene, kes mõistab konkurentsi hukka. Aga sellega ei saa minna lolliks. Ja ka võistlusvaimu hoidmiseks on erinevad võimalused. Hiljuti kohtusime ühe vana kolleegiga, kes töötab nüüd Pangas. 
Kas on tõsi, küsis teine, mu praegune kolleeg. Et seal pangas tehakse teile ajupesu? 
 ? 
Et igal koolitusel räägitakse, et te olete maailma parimad.
 Tsiteerides klassikuid, mul langesid käed jõuetult rüppe. 
Ma olen musttuhat korda toonud eliit vs tavakoolinäidet, mis illustreerib imehästi kaht erinevat maailmavaadet,
On võimalik motiveerida inimesi nii, et nad lahkuvad igalt kohtumiselt kõrvust tõstuna- me oleme Baltikumi parimad, me oleme maailma parimad. Väikesed kõrvalekalded, jamad ja möödarääkimsied on mõnusad väljakutsed mida lahendada ja milles end proovile panna. 
 Ning nii, et sa sõimad oma õpilasi/alluvaid lollideks lammasteks. Oled kindel, et kõik on idooodid ja ainult julm peks võib tuua ajutise leevenduse. Maailm on üks lõputu hädaorg, kus kõik tahavad sulle liiga teha ja suurimaks karistuseks on sulle saadetud rumalad inimesed, kellega polegi võimalik edu saavutada... 
 Tõsi, väga paljud lihtsalt ei teagi, et teistmoodi on võimalik. Puuduvad kogemused. 

 Ma tahaks viidata veel ühele postitusele Mäemammalt. Me ei oska kuulata. Me tahame olla vajalikud, tähtsad, olulised, esimesed.

Paljudel juhtudel on põhjuseks lihtsalt ebakindlus. Sisemine ebakindlus, et sind ei armastata. Ma ei tea, miks see piir jookseb just ida- lääne suunas. On see ühiskonna küpsus, mis muudab ka seal elavad inimesed enesekindlamaks. Samas peab selliste üldistustega olema ettevaatlik, sest me tuleme samast minevikust. Ja ometi kõik me pole sellised.

Kui mul oleks täna väike laps kasvatada, siis ma tegelikult ei teagi, mis oleks õigem ja jätkusuutlikkum. Kas tsiviliseeritud " norra" või egoistlik, ülelaipade "venemaa". Kui sa iga päev reaalselt näed, kuidas jõud võidab. Kuidas jõud on see, mida austatakse, imetletakse, kuidas kirjutamata mängureegelid eiratakse ning jäädes viisakaks kaotad iseenda... siis ma ei tea, milline stardipositsioon tegelikult parem on. Ritsik kirjutab samal teemal siin.




 Btw. Eilset filmi vaadates tuli mulle meelde, et malevas laulsime Püha sõja muusikat Vlesu radilas jolotska sõnadega. Ja varssavjankat - Laupäeval isaga teha võib kõike, sõnadega

20 kommentaari :

  1. ma ei ole kuskil kunagi väitnud, et tugevad inimesed ei armasta väidelda ja pole võimelised oma arvamust sisuka disskussiooni käigus muutma. küll ma arvan, et nõrgad inimesed ei armasta väidelda ja oma seisukohta kaitsa, sest see nõuab söakust, mida nad tõlgendavad kaklushimuna. seepärast jäävad nad pigem vait, kui kellelgi on põhjendatud arvamus, mis nende omaga ei kattu. ja pärast seljataga räägivad, et tol teisel oli must-valge jäik fanaatiline arvamus, aga mul oli nii nummi roosakarvaline, et ma ei hakanud sellest parem rääkimagi.

    arvamuse "peenikeselt esitamise kunst" tähendab pehmete inimeste kõnepruugis, et nende arvamust on võimalik mitut erinevat moodi mõista, sest siis ei teki kunagi eriarvamust. hunnik hüpoteese ja teooriaid, mis üksteisele vastukäivad, hea turvaline maailm. igav. kiretu. tagasihoitud vihaga, kus osalised arvavad, et see ongi armastus, kui vastukäivad arvamused välja ütlemata jätta.

    tugevatel inimestel tõuseb kohe veri pähe, kui keegi neid avalikult valesti tõlgendab ja lõpuks lisab, et talle sellised inimesed ei meeldi. aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no just, selles meie vahe seisnebki. Sina oled tugev ja mina olen nõrk. Ja mul on kõriauguni sellest, et hommikust õhtuni pean kalkema inimestega, kelle ainuke argument on "mulle meeldib, mina arvan, ei meeldi..." Ei ükski number, fakt ega ratsionaalmne põhjus ei saa mõjutada inimest, kes millessegi usub.
      St tegelikult saab, aga miks pean ma oma elust sellele nii palju energiat ja ressurssi kulutama.
      Ma tahan rääkida ja vaielda inimestega, kes kuulavad, kuulevad ja saavad aru, et asjadel on alati mitu tahku.

      Mulle meeldib turvaline maailm, Ja vahelduseks võiks mõnda aega olla väga igav ja kiretu, Väga tahaks.
      Minu elus on väga vähe asju, mis on 100% kindlad, alati nii ja jääbki nii.

      Kustuta
    2. miks sa arvad, et need, kellega sa kakled, on tugevad inimesed? kui neil argumente pole, see näitab, et nad on inimesed, kes ei oska argumenteerida. see, et mõni kangekaelne armastab peaga vastu seina joosta, ei tee teda veel tugevaks.

      maailmas on ainus kindel asi see, et 1 kord tuleb surm, kõik muu on ebakindel. sul on kindlasti elus mingeid asju, mis teatud ajaks on kindlad. nagu meil kõigil. see, milliseks inimene oma elu hindab, on erinev. samuti see, mida ta kireks või igavaks peab.

      Kustuta
    3. Ma olen siin Manjana parteis. Kui on mingi teema üle arutelu ja mul on selle kohta oma arvamus, siis ma muidugi ütlen selle välja. Ma ühtlasi eeldan, et kui teistel on teistsugune kogemus või arvamus, siis nemad ütlevad SELLE välja. Aga kui inimene tunneb, et oma arvamuse ütlemine on kaklemine, ja on seepärast vait...

      Ja kogemused võivad vabalt kõrvuti koos esineda, seltskond ei pea igas asjas ühisele seisukohale jõudma. Mina arvan, et Tallinn on rattasõitmiseks hea linn, ja toon selle tõestuseks näiteid - sina arvad teisiti ja tood oma näiteid - mis siis ikka, nii jääb. Ei pea veenma sina mind ega mina sind. Aga kui sa arvad teisiti, kuid ei söanda suud lahti teha - kuna arvad, et teisiti arvamine on konflikt ja konflikti sa ei taha - siis tekib suhtluses jama. Sinu arust on sinust üle sõidetud, minu arust nagu ei ole, läheme lahku väga erinevate tunnetega.

      Kustuta
    4. Küsimus ei ole arvamuses, vaid selles KUIDAS seda väljendatakse. Mulle meeldivad minusugused pehmod. Seltskonnad, kus iga inimese arvamust kuulatakse tähelepanu, lugupidamise ja halvustamata. Kus arvamuse avaldaja on valmis kuulama vastuargumente ja mitte nõustumisel tunnevad mõlemad pooled end endiselt hästi.
      Kui siis sellisesse seltskonda sattub nn tugev inimene, siis tekib reeglina piinlik vaikus.

      Aga inimesed ongi erinevad ja nagu Sa allpool kirjutad, erinevad olukorrad vajavad erinevaid lahendusi. Kui vanema meelest on ok, et treener lapsi sõimab, mis siis ikka. Kui juht usub, et alluvad on idioodid ja nende seisukohad naeruväärsed, tuleb leida teine töö. Nagu ütleb Bianka, oskus valida lahinguid on samuti tugevus. Tugev strateeg on vahel õigem kui printsipiaalne tuleriidale viskuv fanatt.

      Indigoaalane

      Kustuta
    5. kle, sul on siin kaks asja läbisegi, mis minul on täiesti eri sahtlites. Üks asi on enda arvamuse väljendamine, kasvõi kirglikult. Teine asi on ebaviisakus, teiste mõnitamine, sõimamine jne. Isegi tuline arvamusavaldus saab samal ajal olla viisakas.

      Kui sul on ülemus, kes alluvate peale karjub ja neid sõimab, siis on ta lihtsalt ebaviisakas inimene. Selleks ei ole õigupoolest oma arvamust vajagi, piisab tahtmisest teistele halvasti öelda. Mõni sõimaja vahetab lausa arvamusi nagu kindaid, kui see annab võimaluse kellelegi haiget teha; tähtis pole jutu sisu, vaid võimudemonstratsioon. "Kassaoled idioot vä?" ei ole arvamusavaldus.

      Kustuta
    6. minu viimane kommentaar seevastu oli arvamusavaldus ja ma loodan - ja varasema suhtlemise põhjal usun, et põhjendatult - et sa ei tunne end nt selle pärast ülesõidetuna.

      Kustuta
    7. Üks asi veel:
      "Tugevamad" valivad ka teema, millest rääkida. Kui seltskonnas on paar kõva häälega meest ja mõned vaiksemad daamid, viivad mehed jutu poliitikale, arvutitele või autodele. Naised on vait ja ei ütle sõna sekka, mitte et ei julgeks, aga neid lihtsalt ei huvita. Nad tahaks vestelda millestki kultuursemast või pehmemast, aga ei saa ju.

      Ja see - suutmatus hoida teemat, mis huvitaks kogu seltskonda, mitte ainult üksikuid - on samuti rohkem jõmluse kui tugevuse näitaja.

      Kuidas saab ülemus oma alluvaid idiootideks pidada? See ju ütleb rohkem tema enda kohta? Sest miks ta siis targemaid inimesi tööle ei võta või olemasolevaid välja ei vaheta? (Ehkki ma ei ole iial isegi kõrvalt näinud ülemust, kes oma alluvaid idiootideks peaks, ammugi pole endal sellist olnud, nii et mu jaoks on tegu rohkem linnalegendi kui päriselt eksisteeriva võimalusega.)

      Kustuta
    8. Kaur
      usu mind. On päriselt olemas. Ei ole linnalegend. Ja see, et see on tema probleem ning kompleksid, ei muuda selle talumist augugi kergemaks.

      Notsu.
      tark tüdruk:) on jah segamini. Meelega. Sest ebaviisakascenese kehtestamine ja arvamuse avaldamine tõena on minu jaoks teema.
      See film, Manjana tugev = arvamus ja mu enda kompleksid lihtsalt haakisid kokku

      Kustuta
    9. Mul istub nii sees, et "enesekehtestamine" on see normaalne variant, sõimamine jms jama on juba "agressiivne käitumine".

      A Manjana juures mainiti ju otsesõnu ära, et see, kes lihtsalt teisi kamandab või muidu halvasti käitub, on lihtsalt sitapea, mitte tugev.

      Kustuta
    10. Eks ma usungi.
      Töösuhted sõltuvad suuresti ära töö valdkonnast, eriti veel sellest, kas on töö- või tööjõupuudus.

      Kustuta
    11. Kui inimese käitumisstiil sõltub nii täielikult sellest, kelle käes on hetkel jäme ots, näitab see ka seda, et kinderstubega on kehvasti. vt tsiviliseerumisprotsess jne.

      Tahaks selle peale kapten Hookina öelda: "halb toon!" (sniff).

      Kustuta
  2. aga seda filmi ma ei vaadanud, kuna ma ei vaata propagandafilme. mulle ei meeldi valetamine. nõukaja inimesena ma tean mis on propaganda. 9. mail sellist filmi näidata ja sellise reklaamiga, nagu nad tegid, on puhas fašism.

    VastaKustuta
  3. Päris mõtlemapanev teema, nii sinu vaatenurgad, kui need eelnevad mõtisklused, millele viitasid.

    Mind on alati nimetatud tugevaks isiksuseks. Olen sellega nõus, aga pole kunagi eriti süvenenud, mis see tähendab. Tõesti, ma olen saanud elus ettetulevate raskustega hakkama. Ma tegutsen, mitte ei hädalda ega otsi kaastunnet. Ja kui vahel tundub, et enam ei jaksa, siis on hea, sõbrad mu mure ära kuulavad ja lihtsalt seisavad mu kõrval. Ja mul on õnn olnud selliseid sõpru omada, kes ei arva, et ma olen ju tugev inimene, ega vaja kellegi tuge.

    Oma arvamus on mul ka, aga mida vanemaks, seda vähem arvan, et seda peab alati välja ütlema. Mulle meeldib arutleda, aga seda pole mõtet teha inimestega, kes ei kuula või kes ei kavatsegi enda otsuseid või arvamusi muuta mitte ühegi argumendi peale.

    Minu arust tugevate ja nõrkade isiksuste erinvus selles ongi, et nõrgad vajavad alati teiste kinnitust, olgu oma arvamuse õigsuse või tegude heakskiidu suhtes, aga tugevale isiksusele pole see oluline. Ma olen piisavalt tugev, et ei pea iga hinna eest ennast tõestama oma arvamuse pealsurumisega või oma õiguse kaitsmisega. Mulle piisab sellest, et ma ise tean, mis minu jaoks õige on ja tegutsen sellele vastavalt. Mingi seltskonna liider või juht aga ei taha ma olla sellel põhjusel, et ma ei viitsi hakata lollidega vaidlema või neid ümber veenma oma õiguses. Aga kui miskipärast vaja on, siis saan ka sellega hakkama.

    Muidugi olukorras, kus mõni ülbe ja ennasttäis tüüp hakkab teistest üle sõitma, tekib mul ikka vajadus sellistele vastu astuda ja oma arvamus välja öelda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Mulle meeldib arutleda, aga seda pole mõtet teha inimestega, kes ei kuula või kes ei kavatsegi enda otsuseid või arvamusi muuta mitte ühegi argumendi peale."

      Kas seda ka tööalaselt?
      Minu meelest on olukordi, kus arutlemist ei saa välistada või eirata. Ma ei suuda ka pimesi alluda muidugi.

      Kustuta
    2. Jah. On olukordi, mida vältida ei saa. Mind see kurvastab. Et ma pean kogu aeg müüma, kuigi ei jaksa ega taha

      Kustuta
  4. Eri seltskondade vestlus-stiilid on ka väga erinevad. Ma olen töötanud (edukate) meeste kollektiivides. Inimesed on enesekindlad ja see on tööalases suhtlemises näha. Mina, kogenud spetsialist, mõtlen ja ütlen nüüd nii. Mina, elunäinud mees ja perekonnapea, tean ja arvan naa. Kui sina, samuti elunäinud ja spetsialist, arvad teisiti, siis sa ütled selle välja, aga MINA ei jäta end seepärast väljendamata. Kui mul on millegi kohta tugev negatiivne arvamus, siis väljendan ma seda mõne tugeva sõnaga. Kui mul on mõne olukorra kohta tabav nali või ropp anekdoot, siis ei häbene ma seda rääkimast.

    Ja siis on seltskonnad, kus selline suhtlus üldse, üldseeee ei toimi. Kus otsitaksegi pigem kompromissi, millega kõik enam-vähem nõustuda saavad.

    Ülemi

    VastaKustuta
  5. Aplodeerin! Suurepärane lugu.
    Ise olen just see nõrk. Ja pidevalt hädas nn tugevate inimestega :)
    Karin (ma olen siin kuidagi täitsa anonüümseks saanud)

    VastaKustuta
  6. See on nii hämmastav, et loen eestikeelsest teksti ja
    pean samal ajal pingsalt tõlkima - millest Indigoaalne räägib?
    ...
    Noh, õnneks oli esimeses lauses kohe üks link selgituseks.
    Manjanal olevat kuu aega tagasi sama probleemi periood olnud.
    (ma tean teda, läbi reinkarnatsiooni, aga se oleks pikem jutt, igatahes
    tegemist on (olukorrast sõltuvalt muidugi) väga-väga-tugeva tüübiga,
    kes võib ka pisaraid lahistada nii, et üürikorter hallitama kipub).
    ...
    Tugevuse juurde tagasi tulles, siis siin on kolm strateegiat:
    1) sa kiirgad tugevust, su käsi ei mahu varrukasse, su perse ei mahu püksi;
    2) sa kiirgad tundamatust, sind ei ole olemas, aga sinust ei tea kunagi...
    3) sa pläkutad nii, et kõik kollektiivselt püksid märgavad...
    ...
    Lõuna-Eesti on kõik see maa 10+km Tallinnast välja sõites.
    Seal kehtivad teised arusaamad, reeglitest rääkimata :)
    ...

    VastaKustuta
  7. Olukorras, kus sa ei saa valida, kas vaikida või lahkuda, tuleb kohaneda ja toimida vastavalt situatsioonile. Näiteks tööalaselt ja naabritega suheldes. Sest kui ei ole võimalik vaikida ega lahkuda, kuna see oleks endale olulise positsiooni loovutamine ilma seda kaitsmata. Oluliste asjade puhul pole võitlusest eemalehoidmine variant. Aga sellises situatsioonis tuleb valida, mida öelda, mida mitte. Oluline on kõigile sobiv kompromisslahendus, mitte see, kes on targem/ õigem /tugevam :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!