teisipäev, 10. jaanuar 2012

Lohetätoveeringuga tüdruk USA vs Rootsi

Viimasedki eelarvamused Hollywoodi osas pühkis minema soundtrackiks valitud kaasajastatud vana hea Led Zeppelini Immigrant Song.Mõlemad filmid olid sama pikad- umbes 2 ja pool tundi. Huvitav oli võrrelda aja kasutamist. Ameeriklaste filmis oli rohkem detaile, selgitust ka neile, kes raamatut eelnevalt lugenud polnud. Ma lugesin raamatut ammu, mistõttu ma ei suuda öelda, kumb film järgis täpsemalt raamatu tegevusliine, aga sel pole vast filmivaataja seisukohalt ka tähtsust.

Rootslased, pidades silmas tulevaid järgi, olid lisanud vihjeid tulevikule (minevikule) ning erinevalt Ameerika Mikaelist, käis rootslane ära ka vangis. Ju tundus jänkide jaoks vanglas viibimine (nagu see ilmselt ka Eesti kontekstis oleks olnud) liiga õõvastav. Nad ei tea, et maailmas on olemas Rootsi vanglad...:)
Rõõm oli näha.,et ameeriklasi olid filmi tootmisel aidanud Marlboro, Coca, Volvo jne, ehk siis meid tutvustati lahkelt peategelaste brandieelistustega- samas, kui vaene rootslasest peategelane pidi ringi sõitma Kiaga ja me ei teagi nüüd, mis marki ta suitsetab.
Kui ameeriklaste filmis kihutab Lisbeth juuste lehvides kurjamit tabama, siis rootsi Lisbeth leiab sekundi, et kiiver enne pähe panna...
Samuti tundub vist Ameerikast vaadates, et Inglismaa on Rootsist piisavalt kaugel, et peita ühe inimese jäljed. Rootsi perspktiivist vaadatuna asub maailma lõpp Austraalias (nii oli ka raamatus).
Sellised pisikesed kultuurilised eripärad.

Robin Wrighti armastan ma juba Santa Barbara aegadest, aga ma pean ütlema , et Lena Endre mõjus Erika rollis minu jaoks usutavamalt.
Hea meel oli näha, et mu jumaldatud dr.Kovac on peale Kiirabihaiglast lahkumist tööd leidnud turvafirma bossina:)
Jänkide Bjurman oli sadisti rollis ehk liiga nummi, rootslaste oma oli tüpaazilt nilbem ( kuidas meid ikka mõjutavad inimese välimusest tulenevad stereotüübid...).

Ameeriklaste Mikael- Daniel Craig, rehabiliteeris end minu silmis Koleda Bondi rolli esituse eest. Ta oli tõesti hea ja erinevalt Bondist, sobis sellesse rolli väga hästi. Mikael Nyqvist oli pigem selline  Põhjamaine tavaline mees. Füüsiliselt saamatum, kohmakas. Mees, kes sõidab ühistranspordiga ja peab autosõidu uuesti meelde tuletama.

Ameerilaste filmi peategelaseks oli Mikael. Sinisilmne elegantne hurmur, kes ilmub neiu juurde ikka kohvi ja saiakestega. Rootslaste peategelane oli Lisbeth. Jõuline naine, kes määrab ise.

USA: Lisbeth istub teises toas ning näeb, et Mikaelil on tulistamisest valus ja paha ning ta on väga õnnetu. Tüdruk tõuseb ja läheb meest lohutama. St seksima.
Rootsi: Lisbeth  tunneb, et pole ammu seksi saanud. Riietub lahti, seksib, paneb riidesse ja elab oma elu edasi.
USA: Kas ta tõepoolest armastab mind? Jah, see peab olema armastus. Ta küsib Mikaelilt laenu, paneb pahareti raha tuuri ning tänutäheks ostab mehele kingituse. Aga, oh häda- kingitust ära viies selgub, et mees on jälle oma vana kallima käte vahel. Tüdruku süda murdub, ta vihastub ja sõidab kaugusesse.
Rootsi: Töö sai tehtud? Tore oli sinuga kohtuda. Nägemiseni. Ja Lisbeth naaseb oma tegemiste juurde. Paneb pahareti raha pihta ning film lõppeb kaadriga vaikselt itsitava ja endaga väga rahul olevast plikast.


Rootsi Lisbeth on traagilise lapsepõlvega tüdruk, kes peale vintsutusi on leidnud oma kutsumuse ja neli usaldusväärset inimest oma ellu. Ta on haavatud, kuid sisemiselt väga tugev, nutikas ning teab mida tahab. Kes lõhub nuku, sellel lõhutakse kättemaksuks maja, kallatakse bensiiniga üle ja pannakse veel põlema ka. See tüdruk armastab privaatsust, sõltumatust ning jätab ruumi ka teda ümbritsevatele inimestele. Kui ta tahab uurimisega liituda, siis ta teeb seda. Kui tahab seksida, siis seksib.

Ameeriklaste Lisbeth on siiani haavatav ning otsib enda ümber lähedust, suhteid.  Kinnitust sellele, et ta on olemas, et ta on väärt armastust ning tunnustust. Tema probleem on pigem suhtlemisoskuse puudumine. Iga inimene, kes suhtub temasse hästi võetakse nö hästi vastu, et seejärel pettuda- teised inimesed ei annagi end jäägitult, nad jagavad kõike paljudega. Kui talle pakutakse liituda uurimisega, siis ta seda teeb. Initsiatiiv tuleb Mikaelilt. Inimesele, kes teeb talle head, tahab ta vastata heaga.

Mõlemad stsenaariumid on võimalikud. Ning võimalik, et ameeriklaste lahendus pole hollywoodilik klišee, vaid tegelikult nii võibki olla.  Mulle isiklikult imponeerib skandinaavialik lähenemine ning ka tüpaazilt on minu meelest Noomi Rapace karismaatilisem ja õigem. Rooney Mara polnud rollis sugugi halb. Lihtsalt teistmoodi.

Ameeriklased on filmi tegevuse viinud nähtavalt Rootsi- sildid, pildid, mobiili võrgust väljasolemise teade.  Hetkeks see tekitas minus imestust, siis jõudis kohale.
Kui me räägime natsismist, immigratsioonist ja hilisemates seeriates peateemaks tõusvaks naiste õigustest ning naisõiguslusest, meediavabadusest, siis- tõsi, Ameerikas ja Euroopas on kõigil neil teemadel täeisti erinev tähendusväli. Kergelt üllatav, et maailmas, kus kogu meediaväli tundub olevat ühine, on see siiski nii.
Ning ilmselt seetõttu tundus ameeriklastele lihtsam tõsta tegevus Euroopasse, selle asemel, et hakata selgitusi lisama.

Võimlust vaadata järjest kahte erinevat tõlgendust ei tule just tihti ette. Päeval käisime vaatamas jänkide versiooni "Lohetätoveeringuga tüdrukust" ning õhtul sai uuesti vaadatud ka rootslaste oma.
Ma pean tunnistama, et kui peaksin valima- kumb oli parem, siis seda ma ei oskaks. Mõlemad olid head ning rollisoorituste osas on mu eelistused pigem subjektiivsed, mitte seotud sellega, kui hästi-halvasti keegi mängis.

Pigem võiks küsimus olla- miks üleüldse peaks tegema uusekraniseeringu juba heast filmist?

Minu arvamust raamatu kohta saad lugeda siit.










3 kommentaari :

  1. tänud analüüsi eest, tean millega arvestada

    VastaKustuta
  2. > miks üleüldse peaks tegema uusekraniseeringu juba heast filmist?

    Selleks, et raha teenida??? Või mis üldse filmitööstuse eesmärk on?

    VastaKustuta
  3. Ma pole veel USA filmi näinud, nii et ei tea, mis moodi seal see lõpp oli. Aga juba raamatus oli lõpp siiski selline, et Lisbeth viskas Mikaelile ostetud kingi prügikasti ning läks solvunult minema. Nii et polnud seal midagi seda lihtsalt "töö tehtud. tšau." värki.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!