Mina. Liiklushuligaan.

Kuna ma sõidan automaatpiloodil, siis punane sähvakas ehmatas mind ikka parasjagu. Hea, et kraavi ei sõitnud.
Ehmatus jätkus, kui meilboksi saabus kiri, mis teatas lakooniliselt, et auto, milles olin mina ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 3 km/h. KOLM.
Lugesin edasi.
suurima lubatud sõidukiiruse ületamise korral määratakse hoiatustrahv, mille suurus kroonides saadakse lubatud sõidukiirust ületanud kilomeetrite arvu korrutamisel arvuga 50.Viiskümmend. Mitte 500 mitte 5000.
Ma saan nüüd kindlasti sõimata oma elitaarsuse pärast, aga no olge mõistlikud. Administratiivne kulu informeerimaks kiiruseületamist 3 km/h vs trahviks saadav 150 krooni. Ja liikluseeskirjade rikkumine on nö vabatahtlik ja sõltub sust endast.

Ma usun, et kui riik vaid tahaks, oleks piisavalt soovijad, sõlmimaks ennetavat igakuist maksekorraldust potentsiaalse trahvi maksmiseks. Riigil lihtne- ei pea kalleid kaameraid kasutama, andmeid töötlema, administratiivkulud jäävad ära. Mina, autoomanikuna, maksan iga kuu nt 300 krooni ja sõidan enda valitud kiirusega.

Ma ei saa aru sellest, et kui raha vedeleb maas, siis seda üles ei korjata. Mu kodu lähedal on tänav, kus peatumine-parkimine keelatud. Politseil tarvitseks vaid kohale tulla ja raha kokku korjata. Kui juba kallis kaamera üles pannakse, võiks trahv olla selline, mis mõtlema mitte irvitama paneks.
Jama.