Nostalgianeljapäev - Sõbrad

Kunagi sai õpetajaga, kahjuks ei mäleta millise kirjandusteose raames, tuliselt vaieldud teemal- kas sõpru valitakse.
See millises klassis me õpime või millised lasped elavad mu hoovis, on juhus. See pole mitte valik, vaid kohandumine, leppimine. Või kui valik, siis sunnitud valik- ütlesin mina.

Kuidas Venemaal hakkama saada

Laialt on levinud komme, et noored mehed ja naised pakuvad ühistranspordis oma istet vanuritele, rasedatele ja invaliididele. Kui te seda ei tee, siis järgneb sellele kohapeal avalik hukkamõist teiste reisijate poolt. Noorem põlvkond on hakanud ühistranspordi-galantsust kaotama.

Venemaal oodatakse meestelt, et nad maksaksid restoranis arve. Arve pooleks tegemisele vaadatakse viltu. Lääne naised võivad olla šokeeritud või meelitatud, olenevalt nende suhtumisest sellesse, kui neile avatakse uksi, aidatakse bussi pealt maha ning nad ei pea tegema füüsilist tööd.

Makstud tõed?

Meile on sünnist saadik räägitud, et rukis ja kiudained, Ning valge rafineeritud jahu on paha-paha. Kui sa vaatad ringi alates Leedust lõunapoole, siis tajud hämmastusega, et ainult eestlase organism vajab kiudaineid. Prantslase või hollandlase oma, näiteks, on kõbus ka ilma.
Või siis seesama vana rasvade jutt. Kui eestlane minestab, kuuldes sõna taimerasv, siis mine räägi seda Iisrealis. Või Itaalias. Peale selle, et piimarasv pole koššer on see ka muidu ülimalt out.
Ja paratamatult tulevad mulle silme ette Hispaania oliivisalud ja Eesti piimakarjad ning rukkivälud... ja nende taga peituv vastus.

Öko

Pole vist hotelli, kus ei ripuks silti selle kohta kuidas nad bla-bla hoolivad loodusest ja vahetavad käterätikuid vaid siis kui sa need põrandale viskad.
Aga tundub, et see sõnum ettevõtte keskkonnasõbralikkusest ja kulude kokkuhoiust on alati unustatud edasi rääkimata neile tädidele, kes neid rätte reaalselt vahetavad.
Sest pole vist hotelli, kus mul tuima järjekindlusega neid rätikuid ikkagi iga päev ei vahetataks. Või saame me mõistest "põrand" väga erinevalt aru?

Täna oli ära viidud isegi korra kasutatud, aga pakist välja võetud seep. Tundub, et tädid saavad palka vahetatud kilode pealt...

Avameelselt blogimisest 2

Kaks aastat on nüüd siis täis. Blogimist. Ja mul on toss väljas.
Mida päev edasi, seda suurema lugupidamisega ma suhtun neisse, kelle igapäevatöö on kirjutamine, Kuidas inimesed ikkagi jaksavad ja millest inspiratsiooni ammutavad? Tõsi, on nädalaid, kus lugusid on nii palju, et ei jõua neid otsast kirja panna. Aga rohkem on selliseid nädalaid, kus peas pole ühtegi mõtet. Ei head-halba, ei igavat -huvitavat. Ja ei peagi kirjutama, kui midagi öeda pole. Aga ikkagi ju natuke tahaks. Alusta või samuti rubriiki, et mis mul täna seljas on...:)

Uudiseid kultuuripealinnast 2- Kemps

Otsisin Narva maanteel õiget aadressi. Ja ühel hetkel hüppasin ehmatusest praktiliselt sõiduteele, kuna keegi Kodanik oli otsustanud, et just siinsamas, keset tänavat on just see õige koht, kus kusta.

Kõndisin edasi tagasi ja leidsin lõpuks õige maja üles. Kodanik, oli nagu teades, juba sinna kolinud. Ukse kõrval, ajalehed korralikult maha laotatud, paljas tagumik upakil lõpetas ta parasjagu kakamist.

Huvitaval kombel oli piinlik minul. Püüdlikult Kodaniku pilku vältides nina püsti tuhisesin uksest sisse. Kodanikul tundus olevat suva. Ta ei vaadanud mulle otsa. Ilmselt oli oma mõtetega kusagil mujal. Mõnes paremas linnas.

Oli argipäevahommik, kell 8. Kultuuripealinna kesktänaval.