Vali ikka inimene. Naine.

Käisin hiljuti reisil. Tõusin vara-vara hommikul ja üritasin lennukis magada. Tulutult, kuna minu taga istus kaks inimest. Mõlemad olid hiljuti saanud perre lapse. Ja niimoodi nad seal terve tee arutasid kõva häälega. Et kas ja kuidas on laps elu muutnud. Et kui keeruline on ühendada töö- ja pereelu, komandeeringutes on raskem käia, väga ei raatsi, sest tahaks lapsega koos olla.  Ja et millal peaks perre teise lapse muretsema.

Ma ei saa öelda, et ma just iga päev juurdleks teemal, kas mul on meestega võrdsed võimalused või mitte. Aga lugedes, mõistad. Et ei pane enam tähelegi, sest sellest on saanud normaalsus- et paljud tooted ei sobi naistele, et valu on naise elu normaalsus jne. See raamat ei ole feminismiõpik, vaid pigem faktid, näited, numbrid. Paljusid olin varem kuulnud (avaldatud 2019), aga niimoodi järjest, on see ikkagi masendav. Heameel oli äratundmine, et vähemalt meie sotsidest on keegi seda raamatut lugenud. Mõned maailmanäited linnaruumist üritati ka Tallinnas eelmise valitsuse ajal ellu viia. 

Aga alustame algusest. Caroline küsib: miks naise vaade läbi naise sõnade vajab raamistust: feminism. Ja seda nimetatakse  Ideoloogiaks. Mees ja tema vaade on vaikimisi. On norm.
Need inimesed lennukis olid inimesed. See tähendab. Mehed.
Lõputud näited läbi ajaloo, kuidas me tahame parandada naisi. Muuta nad meestele sarnasemaks. 
Kaasates naiste ( ja teiste vähemuste) huvid (nt erinevad võrdõiguslikkuse poliitikad) me diskrimineerime ( keda?) . Kuid jättes need kõrvale, mitte, sest naiste kõrvalejätmine on norm, mitte kõrvalekalle.

Kommentaar

Kas pole kurb, kui kaugele me oleme läinud enesetsensuuriga? 

Ma ei kirjuta enam religioonist, athst.. sest milleks solvata häid inimesi. 

Nüüd loen krüptilisi postitusi postitusest, mis väidab, et ta ei võta kriitikat isiklikult. Unustades sobivalt selle juhtumi, kus isegi vaid arutelu ja püüd aru saada, isikliku teemat, tundus nii isiklik, et teispidi arvajaid  isiklikult rünnata

Me kõik oleme olnud ohvrid ja ründajad. Blogi on kirjalik kommunikatsioon. 

Kas sai piisavalt pehme, mittesolvav, üldistav? 

Nädal 45

Ma olen avastanud enda juures ühe uue asja. Mulle ei meeldi, kui on liiga palju. Ei meeldi, kui külmik on liiga täis. Ei meeldi, kui mu tööpäev on liiga täis. Kas pole kummaline, et kehtib reegel, kus on sinna tuleb. Möödunud  nädal oli nii tihe- ei hool ja hoobil vahet ja siis on nädalaid, kus lihtsalt istud ja haigutad.

Proovin seekord teistsugust formaati.
Laupäev. 
Mees oli klassikokkutulekul- seega süüa ei teinud. Magasin kuni kass üles ajas (kell pool kümme, liiga vara), vahtisin telekat, lugesin raamatut ja ei teinud mitte midagi. Kuna isa vajas konkreetsel kellaajal transporditeenust, siis ei saanud metsas kaua olla. Käisin poes. Harjutasin laule. Kuulasin Rahva teenreid ja Tarkade klubi.

Pühapäev.
Tegin metsas hästi pika tiiru rajal, kus pole väga ammu käinud. Meeldib. Meeldib. Meeldib.
Kuulasin Poliitikaguru, Olukorrast riigis ja Rahva Oma Kaitset. Ja vaikust. Valmistusin esmaspäevaseks sünnipäevaks (mitte mu enda). See tähendab, et kokkasin- keetsin valmis köögiviljad, küpsetasin liha. 
Ja hurraa! Ma leidsin (vähemalt mõneks ajaks) enda jaoks ideaalse hommikusöögi, mis ei ole puder, ei vaja ajutööd ja valmib mikrolaineahjus 2 minutiga. Kodujuustupirukas. Eriti hea mõte oli lisada köömneid. Jumaldan. Küpsetasin, jahutasin, panin külmikusse ja nüüd igal hommikul võtan tükikese.
Vaatasin telekat, lugesin raamatut.

Müümise sekstiil Neptuuniga

Kunagi ammu kommenteeris keegi mu postitust- tundud selline praktiline ja pragmaatiline, ja siis korraga mingid uhuu-esoteerilised postitused. Aga no mis ma teha saan, kui mu ellu tulevadki mingid teemad korraga, mingi rütmi ja mustriga. Praegu näitavad kõik tähed müüki ja paralleelmaailmu.

Nädalajagu tagasi sattusin väike-ettevõtjate seltskonda. Väikesed pereettevõtted,  mis ekspordivad riikidesse,  mida ma gloobuselt üleski ei leia. Elustiil 24/7. Mul on täielik aukartus, aupaklikus ja heas mõttes kadedus nende inimeste suhtes.  See,  kuidas nad väliselt mängeldes on saavutanud selle,  mis minul tuleks raskusega.  Lisaks imeline suhtlemisoskus, avatus ja positiivsus.  Ja eelkõige julgus võtta riske. 

Inimesed on erinevad. Olen lugenud blogidest, et diagnoos annab rahu ja kindlustunde. Mul on vastupidi. Diagnoos- mul on sellised isikuomadused ja vanus jne, võtab motivatsiooni ning riskijulguse. Kui ma ei tea, siis on mul oluliselt rohkem julgust ja indu katsetada ning proovida. Ma tean, et pole hilja. Aga mul on vaja ajus välja lülitada kalkulaator ja turuanalüütika, mis näitab halastamatut excelit iga äriidee kohta.

Nädal 41

Endiselt on eksistentsiaalseid küsimusi,  millele isegi  ai  ei suuda vastata. 

Näiteks,  miks seriaali  Mullist välja  ei näita Etv +, vaid  etv. 

Või miks pole vene piir ikka veel kinni.  Ja miks vene koolides ei õpetata lugemist.

Ja kas venelastele ei väljastata pangakaarte, või mis on põhjus, et järjekorrad on sularahamaksega iseteeninduskassades? (Vt ka maxima)

Ning miks me kasutame sõnastust 'miks naised ei sünnita'. See eeldaks justkui abortide ja/või keisrilõigete arvu tõusu (mida pole). Üldjuhul eelneb sünnitamisele paar pisikest eeldust ja tegevust.  Korrektne oleks küsida 'miks on vähe rasedusi'. Sellele küsimusele on ka  vastused: tervis, partner, hirm jne. Teades vastuseid,  saaks ka lahendused.

Projekt 30 taime nädalas

Raamatust * lugesin,  et üle maailma rohkem kui 11000 erinevat dieeti  pidavate  inimeste Gut  Project raames andmete põhjal  selgus,  et  kõige tähtsamaks kõhu tervise jaoks, osutus erinevate taime liikide number,  mida sa nädala jooksul sööd. 30 erinevat osutus optimaalseimaks.

Polüfenoolid (kvertsetiin, katsotiin või klorogeenhape) aitavad kehal võidelda vähi,  depressiooni,  diabeedi,  südamehaigustega.  Ning ennetada ülakaalu, isegi kui vähendada kiudainete osakaalu.