Eelmise postituse jätkuks. Naabrid on endiselt kadunud. Lootus jääb.
Ma olen praegu nii õnnelik. Kas teadsite, et arsti juurde määratakse peaaegu loosiga. St sa lähed digiregistratuuri ja kui sul on saateleht, siis sealt pakutakse mis esimesena võimalik. Ja nii sattus üks erakliinik. Ei tea, oli see era-pärast või oleks ka muidu olnud.
Arst oli vanem proua. Vaatas
mu haiguslugu ja imestas. Mis diagnoos? Röntgenit ei tehtudki? Miks sellised naljakad ravimid? Saatis joonelt röntgenisse. Kinnitas oma oletust- et jah, probleem on lülisambas. Soovitas varem väljakirjutatud rohud ära visata, sest need on muuks eesmärgiks. Ja raviks on spetsharjutused füsioterapeudi juures.
Kuna see on väga tavaline " tõbi", nakkushaigus :), siis lisan veel soovitused. Palju järjest kõndida ei ole hea mõte. Liikuma peab, aga vähehaaval ja jupi kaupa. Asfaldit (pikemal kõndimisel) vältida. Ujumine on hea, raskuste tõstmisega tuleb olla üliettevaatlik.
Olen lootusrikas. Kui midagi muud. Siis suhtumine, süvenemine, lõi pahviks.
Aga muidu tundub, et aasta 2022 märksõnaks on- mitte miski pole nii, nagu algselt tundus, illusioonide purunemine. Alates maailmas toimuvast, eks. Isiklik elu. Ja kui järele mõelda, siis ka bloginduses.
Kõik on juhtunud sellel aastal. Blogija, keda pidasin kaasaegseks naiseks, avaldas, et naised väärivad vähemat, sest nad on naised. Teine, keda pidasin harituks ja intelligentseks ( ja ta ongi)läks kaasa uhhuuga. Kolmas, keda arvasin liberaaliks, usaldas kasumile orienteeritud oligarhi ning poliitikuid, kahtluse alla pannes süvariiki. Kui mul oli mõte, et võiks lõpuks ikka blogikokkutulekule tulla, siis nüüd ei saagi. Neljas, kelle muusikamaitse on hindamatu, väitis, et afgaanidel on õigus. Laul ja tants on saatanast .. Mis ma seal kokkutulekul siis üldse teeksin :)
Eelnev lõik oli muidugi naljaga pooleks. Olge sellised nagu olete, ma armastan ja loen teid ikka ja edasi. Probleem pole teis, vaid minus.
Sa usud midagi. Ja kui siis selgub, et polegi nii, on see kuidagi valus. Ja vale.