Reisiküsitlus

Ma olen sel aastal käinud kolmel välisreisil.
Millest polegi suurt kirjutada. Sest ma olen olnud koos teiste inimestega. Teistega koos läheb kogu su energia suhetele. Kompromissid. Hea tuju ja optimismi hoidmine.. sa ei märkagi seda, mis on su ümber. Sul pole aega tunnetada seda maad. Leida seoseid, mõelda. 

Sest on nii palju nüansse, mis meeldivad ühele, aga mida teine vihkab.

Katseta ja vasta küsimustele. Kas sina oleksid minu lemmikreisikaaslane.
Vasta julgelt, sest kõik on anonüümne.

Pärast annan teada, kuidas sul läks :)

Emotsioone

Sain liftis kokku Irinaga. Ta on tavaliselt selline särav. Seekord  murelik. Rääkis, et tal on sugulased Severodonetskis. Zaputina. Aga nüüd läksid oma kodu vaatama ja saatsid video sellest, mis alles on. Õnneks on nad ise elus. 
Viimasel ajal on hakanud ilmuma  artikleid sellest, et mis saab edasi. Mu kujutlusvõime on nii piiratud, et ma ei kujuta isegi ette, kuidas saaks see sõda lõppeda. 
Täpsemalt siis. Sõda st pommitamised saavad lõppeda. Konfikt saab külmutatud. Aga mis edasi saab. Isegi, kui putin võetakse maha, siis ma lihtsalt ei usu, et venelased on võimelised nn demokraatiaks. Ja kujutleda kõiki neid kodutuks jäänud inimesi. Ja nälgivaid inimesi ja lääne kodanlasi, kel ühel hetkel pole võimalik tuba soojaks kütta ning ei auto ega lennukiga reisida.. mis sellest kõigest saab.
Ette pole mõtet muretseda.Või on? Või on õigem strateegia, lihtsalt lasta minna..?

Minust ülemise korruse rõdul on puur kollaste linnukestega, Kanaarilinnud, ilmselt. Korrus allpool käivad rõdul pikutamas kaks kassi. Ja minu rõdu kohal elab endiselt varblane. Viimasel ajal on vaiksem olnud, ju hakkavad pojad suureks saama.
Ma vahel mõtlen, kuidas nad üksteist teavad ja tajuvad. Või on vahemaad liiga suured. Kas minu, aknal kõhutav kass omab varblasest mingit mõtet. Aga alumistest kassidest? Linnukesi ta vist ei näe, aga sidinat peaks kuulma. 

 

Südasuvi

Ma sõitsin hyperloopiga!
Alguses surus inerts tugevalt istmesse, see tunne, kui kiirus tõuseb ja tõuseb. Prillid olid küll ette antud, aga valgussähvakud olid nii eredad, et sundisid silmi sulgema. Seejärel läks kõik pimedaks, kõrvad olid lukus ja selg oli tugevalt vastu istmetuge.
Ja paar minutit hiljem olingi Helsingis.

Tegelikult, nägin ma seda muidugi unes. Ma elasin mingis kummaliste keeldude, käskude ja reeglitega, mida ma loomulikult ei mäleta, tulevikumaailmas. Aga see sõit oli nii ehe ja tajutav, et jäi meelde.

Usutavasti sellest, et käsime Wow elamuskeskuses. Lapsed tahtsid minna.  Mõtlesime siis, et oleme seni kohvikus. Aga kohvik oli kinni. Rahvast oli vähe, igale poole sai järjekorrata ja mitu korda. Lustisime, kuni meid välja visati. Üle saja aasta mängisin liivakastis ja lõin jalgpalli. Ning esimest korda olin virtuaalmaailmas ning seebimulli sees. Väga lahe oli.

See on nii suvi. Suitsulest ja Tallinna Mihkli lihapoest kaasa ostetud imeline kanašašlõkk koos Hola ilma sildita Pino negroga. Niipalju maasikaid, et vajad vahepeal lausa tunniajast puhkust. Tänapäeva lapsed on hästi kasvatatud- eelistavad makarone ja maasikatele ei konkureeri. Sääskedest puretud ja päikesest põlenud nahk. Nii soe merevesi, et isegi mina tunnistan seda.

Mändide ja jasmiinide lõhn ja tuline liiv.
Vaidlus isaga kas muru vajab niitmist ja puud langetamist ning ebaõnenstunud püüe ära arvata ema standardeid. Õde, kellega saab rääkida kõigest.

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma tunnen. Et vahel. Vahel, ma rõhutan. On vaja sellist oma vana pere aega. Ilma meesteta. Meil on oma kogemused, mälestused ja inimesed. Meil on oma lood ja saladused, millest ei räägita, aga mida me kõik teame. 

 

Läänemere lained

Toomase talu Miina oli sedapsi. Klaari Mikk oli lapse isa. Rohkem variante polnud. Rohkem polnud keegi Miinal ehal käinud. Aga Mikk ei tahtnud lapsest midagi kuulda.

Ja Miinal ei jäänud muud üle kui merre minna.

Heitis viimase pilgu kodutalule, pühkis silmist pisarad ja hakkas sumpama. Vesi oli soe. Päike paistis.

Kõnnib ja kõnnib. Vesi ikka vaevalt põlvini. Miina hakkab juba väsima. Ehk peaks tagasi minema ja hoopis ojja heitma. Vaatab selja taha. Maad õieti enam ei paistagi. 

Targem on edasi minna. Küllap ta lõpuks ikka üle rinna ulatub... Tsahh uhab laine Miina põlle märjaks.. No näed, rõõmustab tüdruk. Varsti on vööni. 

Eemalt paistab juba maa.. Miina astub ohates rannale. 

Sünnitab priske ja terve poja. Kellele paneb isa mälestuseks nimeks Klaarents Toomas. 

Poiss saab suureks, kolib ameerikasse. Oma surivoodil paljastab Miina pojale tegeliku loo. Klaarents on täiesti šokeeritud ja võtab oma elutööks keelata abordid.

Kui madal saab üks meri olla ?! #saaremaa

Lahendus on kõne kaugusel

ma jätan sissejuhatuse, et miks, ja teistel ka samad teemad, ära.

Suurema osa mu probleemide lahendus on tegelikult telefonikõne kaugusel. Elu on õpetanud. Selle asemel et asjatult muretseda, spekuleerida, närveerida. Võta toru ja küsi järele.

Aga mingil põhjusel inimestevaheliste suhete asju ei söanda niimoodi lahendada. Ma ei tea miks. Nägin sotsiaalmeedias kunagise klassiõe jagatud pilti, kus ta veedab mu kunagise parima-parima sõbraga koos jaanipäeva.  Meie kaotasime omavahel kontakti ligi 25 aastat tagasi. Sest me elame erinevates linnades. Nemad elavad ka erinevates linnades aga näed, suhtlevad siiani ja käivad peredega läbi. Tavaliselt see ei häiri. Aga sel korral millegipärast küll.
Ma olen mitu päeva sellele nüüd mõelnud. 
Tean põhjusi, miks ma ei oska suhteid hoida. Aga ei tea, kuidas seda muuta. Lihtne lahendus oleks helistada. Ma nägin pilti ja mõtlesin sinu peale. Sedasama saaks teha ju ka tema.

Kuidagi liiga tihti on tulnud ette, et suhe, mida mina olen kujutanud ette maailma parimana, on olnud lihtsalt minu ettekujutus ja fantaasia.
Liiga tihti on olnud, et inimene, keda ma pean nn omaks.Tegelikult ei hooli. Ja miks peakski. Meil kõikidel on oma elud. See, et mind ei vajata, on ju tegelikult normaalne. Sest inimesi, keda mina vajan, pole ju samuti üleliia palju.

Ikkagi Bulgaaria.Sunny Beach.

Kõik Bulgaaria roosid

Kuna vähem kui 6 % lugejatest viitsis hääletada :) ( tänan, kes aitasid), siis pidin tulemused kehtetuks tunnistama ja ikka ise otsustama..

Taas üks võõras ja tundmatu riik. Mida ma teadsin Bulgaariast. Globuse hoidiseid. Seda, et nad väidetavalt noogutavad keeldudes ja nõustudes vangutavad pead. Maailmakuulus jogurt, muidugi. Et ei lubanud Lavrovil oma õhuruumi kasutada. Ja vana hea laul... Mäel mõtlikult seisab Aljoša.. Bulgaarias, Venemaa poeg...

Aasta 2022 uus teema ja ilmselt ei ole hea mõte seda kirja panna :) aga mina sain teada ühe nipi. Kui sul on jäänud lennuni 50 min ja seda juhtub viimasel ajal väga sageli. Saad osta infost 7 eurose pileti, mis annab turvakontrollis eelisjärjekorra. Ma ei kujuta ette, kui kõik peaks seda kasutama...