Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

Teisipäev, 28. juuni 2022

Lahendus on kõne kaugusel

ma jätan sissejuhatuse, et miks, ja teistel ka samad teemad, ära.

Suurema osa mu probleemide lahendus on tegelikult telefonikõne kaugusel. Elu on õpetanud. Selle asemel et asjatult muretseda, spekuleerida, närveerida. Võta toru ja küsi järele.

Aga mingil põhjusel inimestevaheliste suhete asju ei söanda niimoodi lahendada. Ma ei tea miks. Nägin sotsiaalmeedias kunagise klassiõe jagatud pilti, kus ta veedab mu kunagise parima-parima sõbraga koos jaanipäeva.  Meie kaotasime omavahel kontakti ligi 25 aastat tagasi. Sest me elame erinevates linnades. Nemad elavad ka erinevates linnades aga näed, suhtlevad siiani ja käivad peredega läbi. Tavaliselt see ei häiri. Aga sel korral millegipärast küll.
Ma olen mitu päeva sellele nüüd mõelnud. 
Tean põhjusi, miks ma ei oska suhteid hoida. Aga ei tea, kuidas seda muuta. Lihtne lahendus oleks helistada. Ma nägin pilti ja mõtlesin sinu peale. Sedasama saaks teha ju ka tema.

Kuidagi liiga tihti on tulnud ette, et suhe, mida mina olen kujutanud ette maailma parimana, on olnud lihtsalt minu ettekujutus ja fantaasia.
Liiga tihti on olnud, et inimene, keda ma pean nn omaks.Tegelikult ei hooli. Ja miks peakski. Meil kõikidel on oma elud. See, et mind ei vajata, on ju tegelikult normaalne. Sest inimesi, keda mina vajan, pole ju samuti üleliia palju.

Teate ju küll neid manitsusi, et alati tuleb öelda, kui kellestki hoolid. Mul tuleb üsna sageli ette, et mingi lõhn, koht, muusikapala midaiganes, tekitab mälestuse kellestki. Ma mõtlen, kuidas tal läheb. Vahel olen võtnud ühendust, et seda küsida. Vahel oleme seepeale joonud koos kohvi. Vahel on olnud see kohtumine väga tore. Ja alati on see jäänud selleks üheks korraks.

Ja siis ma mõtlen. Et miks teised minu peale ei mõtle? Mulle ei helista, et.. mõtlesin sinu peale. Okei, on erandeid. CB, sina.

Ma olen ette skeptiline " koalitsiooniläbirääkimiste" osas. Erinevad põlvkonnad. Erinevad juhtimisstiilid. Ma olen üsna kindel, et sellest asja ei saa. Ja tegelikult soovin erakorralisi valimisi. Vist oli ekspressis see mõte, et pole normaalne, kui erakond, mille toetus on sisuliselt alla valmiskünnise, määrab Eesti poliitilise suuna.
Lisan omalt poolt, et pole normaalne, kui erakond, kes on silma paistnud destruktiivsusega ( pensioni-, haridusreformid, vabadussammas) pääseb nii väikese mandaadiga raha jagama. 
Kokkuvõtte sellest pani tegelikult Kaur kirja. Seda ma tahangi öelda.
Ma saan aru, miks mina ja teised inimesed erinevalt mõtlevad. Aga ma ei tea, kuidas seda muuta.


Tegelikult olen ma närvis hoopis teise asja pärast. Lahendasin probleemi ja panin arsti juurde jala pärast aja kinni. Ja ma muretsen, et valu annab järele ja ehk on mu valu homseks hoopis kadunud ja ma lähen arsti lihtsalt tülitama.
Tegin igaks juhuks isegi oma hädadest nimekirja, juhuks, kui homme mitte kusagilt valus pole.
Võitlen kiusatusega see aeg tühistada.

3 kommentaari :

  1. Jah, peaks tõesti rohkem ütlema, et hoolin. Panen omale tahvlile kirja :)

    Meil läks teisiti. Enne puhkust panin koerale aja, et regulaane kontroll kord aastas ja pikk vahe. Nädal tagasi tekkis kõrvapõletik kah, kaks kärbest ühe hoobiga :)

    VastaKustuta
  2. Jalutan Tartu linnas...näen postkasti, haaran käekoti järele...ja vale kott on!!! Ma olen vales linnas. Kiri on kodus, teises käekotis. Ma olen nagu tüdruk lapsega...

    Mida öelda, mõnikord jääb miski okas hinge...miks? Me olime ju sõbrad, mis juhtus? Mõned asjad jäävadki ripakile...teadmata põhjusel...ja teevad valu, mis on kusagil sügaval peidus ja miks mingil põhjusel kokku ei kasva.

    Tõepoolest hoolin ja mul on heameel olla Sinu sõber. Kõigiga ei jaksa sõber olla, kuid sinu sõber olen heameelega. Sa tead minu vaateid elule ja asjaoludele, aegajalt tuleb sõprust väetada, et see viljakas oleks :)

    VastaKustuta
  3. Kui pere välja arvata siis vähem kui näppe neid, kellega viitsin suhelda ega tunne üldse puudust. Ju mul suhtlemisvajaduse puude häire, mis muud :P Mõtlen ikka aeg-ajalt vanade sõprade, tuttavate, endiste pruutide, ... peale aga ei teki mingit soovi ühendust võtta ei verbaalselt ega kirjalikult. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et ilmselt ei hooli piisavalt uurimaks kuidas käsi käib. Kursavendade, klassi, malevapundi kokkutulekul uudishimust käiks kuid tavaliselt need sellisel ajal kui mind pole kodumaal. Selline antisotsiaalne tüüp olen.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!