repeat

Kas keegi tunneb kedagi, kes on päriselt ka, tegelikult muutunud.

Blogide ja päevikute üks imeline väärtus on reaalsuskontroll. Loed ajalugu ja saad aru, et see kõik on olnud. Sa oled juba varem sada korda lubanud, et ... midaiganes.
No näiteks, et oled avalikus kohas ainult rõõmsameelne. Või et ei ütle enam inimestele " see on suhteline, kui sellest küljest vaadata, siis on nii, aga teisest küljest naa.." või ...ja nii edasi.
Ma muidugi ei tea. Äkki suures plaanis, Kui võtta ette terve elu ja joonistada graafik, siis seesama rõõmsameelsusskaala ikkagi muutub? Et esimene kord lubasid, muutus 5 %, teisel korral ka 5% ja nii edasi? Ja elu lõpuks olen ma töepoolest mõne oma harjumuse, iseloomujoone või õpitud reaktsiooni, käitumise muutnud.

Ja  kõige nukram on see, et mitte ainult mu sõnad ja käitumine ei käi ringiratast vaid ka see, mis minuga elus juhtub.
Hiljuti juhtus minuga täielik deja vu olukorraga, mis juhtus 10 aastat tagasi.
Ma olin pikalt töötanud ühes firmas. Ja mulle tundus, et töö sai tehtud. Otsa. Ma tundsin, et olen mittevajalik ja kõrvalejäetud ja ebaoluline.  Ühesõnaga. Nagu täna. Hakkasin aktiivselt otsima ja vaatama uusi võimalusi.
Ja siis anti mulle teada, et tõstetakse palka ja saadetakse mind ühele pikemale koolitusele välismaale.
Ahastasin personalijuhi toas, et mida ma nüüd tegema peaksin. Ta kehitas õlgu. Need otsused tehakse mujal ja kõrgemal.

Soovide nimekiri

Ahoi, kallis Universum. Siin on mu soovid. Võid neid vabalt, kui aega saad, täita.  Tänan.

• ma tahaksin selgeks saada inglise keele. See soov on mul juba pikemat aega kirjas ja tänane seis on see. Et kodu lähedal kursuseid pole, kursustele peaksin sõitma tööpäeva lõpus teise linna otsa. Kuna ma olen läbinud umbes miljon kursust, siis puudub mul tegelikult usk ja motivatsioon. Olen üritanud e- lahendusi, aga see pole ka päris õige. Mul oleks vaja rohkem grammatikast lähtuvat a la carte lahendust, kuna mu lüngad on üsna spetsiifilised. Ma arvan endiselt, et tulemuslikuim oleks keelelaager keelekeskkonnas, aga pole sellist leidnud.
  Minu hinnang täitumisele: jätkan guugeldamist. See peab olema võimalik
• ma tahan uuesti minna matkale. Jätkata RMK raja läbimist. Vaja oleks paar- kolm vihmavaba sooja päeva. Parem nädala sees.
  kättevõtmise asi
• ma tahaks, et keegi kannaks mu kontole ilma tingimuste, kui-de ja aga-deta praeguste hindadega igal kuul 2000 eurot.
  välistatud
• ma tahaks minna kuuks ajaks ilma töömeilide ja -kõnedeta puhkusele. Ja naastes  ei oota mind tegemata tööde kuhi ning pangaarvel on söögiraha :)
  oehh. ilmselt oleks korraldatav, aga keeruline
• ma tahaks käia  ära Islandil, Antarktikas ja Arktikas, Ameerikas, Austraalias, Kanadas. Aga vt eelmist punkti.
  peab saama.

Miks mulle meeldib Eestis elada

Selle postituse avaldasin ma 2012 aastal.
Juhtusin internetis nägema ülihead postitust, 100 põhjust öelda Eestile aitäh ja mul tekkis tahtmine oma postitus uuesti avaldada,
Me elame imelises riigis. Täna on see päev kui märgata kõike kaunist ja öelda: aitäh, Eesti!
Palju õnne meile kõigile!
#eesti100

1. Eesti keel
2. Minu lähedased, sõbrad. Ühine taustsüsteem ja minevik
3. Neli aastaaega
4.  Eesti on väike, paindlik, hoomatav. Kõik tunnevad kõiki. Mis, tõsi, on samal ajal vahel ka miinus
5. Inimtühjad piirkonnad ja privaatsus.
   Mul on õnnestunud sõita Pärnu Valga teeristist kuni Riidajani nii, et minust ei möödunud ühtki autot ja ma ei näinud ühtki inimest. Asulates ja külades seisis küll autosid tee ääres, kuid inimesi polnud. Oli suvi ja päevane aeg. Üsna kummastav kogemus.
6. Ja privaatsus ka inimlikus mõttes. Vaikus. Rahu. Müüjad ei ela seljas ning peatuses ei pea small-talki veeretama. Keskmine eestlane räägib vaikselt ja rahulikult
7. Tasuta wifi ja interneti lai levik ning kättesaadavus
8. e-teenused. Võimalus ajada suurem osa elust korda kodust lahkumata

Üleskutse. Teeme Eesti kuulsaks :)

Kui sa oled mu blogi lugeja, siis ehk mäletad, et mõned aastad tagasi kurtsin, et turist leiab küll infot Tallinna, Saare ja natuke ka Setu kohta. Aga muud Eesti piirkonnad on jäetud tähelepanuta.
Tänaseks on olukord tsutike parem.

Kuna Eesti saab 100, siis tekkis  mul mõte oma ingliskeelses blogis natuke rohkem Eesti erinevaid kohti tutvustada.

Ja kutsun ka teid appi :)

• Kui tõused hommikul üles ja mõttled, et iigaav... teeks midagi
• kui oskad natuke inglise keelt
• kui sa ei ela Tallinnas
• siis kirjuta ingliskeelne postitus oma kodukohast. Lisa pilte ja soovitusi- mida vaadata, miks tulla, kus süüa jne.
• Tallinnast võib ka kirjutada, aga pigem siis mitte vanalinnast vaid muudest peidetud pärlitest ja huvitavatest kohtadest.
• Pane pealkirjaks ja postituse esimestesse ridadesse hashtagid- #visitestonia, #eesti100, #estonia100 ja koha nimi
• Kontrolli, et piltide allkirjad ja failide nimed oleksid vastava koha nimega
• kui sa ei taha ise oma blogi nn rikkuda, saada see info meiliga mulle.

Welcome to Estonia ! :)

Kõik prussakad lähevad põrgusse?

Ammu ammu saatis kolhoos meie malevarühma preemiaks hea töö eest Odessasse reisile. Imeline linn, muuseas.
Jõudsime hotelli. Kolisime oma tuppa ja pakkisime asjad lahti. Muuhulgas läksime kambakesi ka wcd ja vannituba üle vaatama.
Teeme ukse lahti, paneme tule põlema ja .... hord prussakaid ....põgeneb paanikas kiljudes seinapragudesse ja meie, tüdrukud, koridori valvelaua tädi juurde.
Oleme šokis ja hüsteerias. Samuti on šokis ja hüsteerias valvelauatädi: Kas te olete hulluks läinud?! Mis inimesed te olete?, karjub ta meile.
Prussakad on vagurad jumalaloomakesed, kes ei tee kellelegi haiget. Miks te neid kardate ja niimoodi lapsikult ja hullumeelselt karjute?!

Kõrvad lontis läksime tuppa tagasi. Me ei julgenud neid jumalaloomakesi isegi mitte tappa, sest tundus, et tädil olid kõik nad arvel. Õhtupoole avastasime, et prussakad kardavad valgust ja otsustasime tuled ööseks põlema jätta. Aga vagurad loomakesed olid hämmastavalt kohanemisvõimelised. Üsna varsti vilistasid nad tuledele ja sibasid oma prussakaasju ajades rahulikult keset põrandat, irvitades meie üle, kes me voodis teki all hirmunult värisesime.

Sõltuvus on positiivne

Ma olen oma elu jooksul tegelenud väga paljude asjadega. Või, siis, mul on olnud palju hobisid.

Ma olen tantsinud rahvatantsu, peotantsu, karaktertantsu, mänginud viiulit, klaverit ja kitarri, laulnud kooris ja ansamblis, interpreteerinud ja kirjutanud muusikat, korraldanud üritusi, kogunud marke, kleepekaid, vesipilte. Loonud terveid maailmu pabernukkudele ja hiljem lihtsalt, kuni maksusüsteemi peensusteni.. Joonistanud ja maalinud. Õppinud keeli. Osalenud näiteringis, kirjutanud näidendeid ja neid lavastanud.
Mulle on meeldinud metsas uitamine, matkamine, taimede tundmine. Lugude kirjutamine ja nüüd blogimine. Genealoogia. Etümoloogia. Lugemine. Aiandus ja taimede kasvatamine. Mul on lausa paber et olen tubli kokkaja, pildistaja, veebiprogrammeerija, kalligraaf.

Kõike nimetatut pole ma teinud sutsukese vaid vähemalt paar aastat. Ja siis on see aeg mingil põhjusel otsa saanud. Otsa on saanud aeg, või muutunud olud ja võimalused.
Kui Saagasse tuevad uued dokumendid, sukeldun ma meelsasti taas arhiivimaterjalidesse. Kui on vaja sünnipäevaks kaarti, teen ma selle ise. Aga mingi periood elus on läbi.
Ja see on normaalne ja okei, sest nii elu käibki. Kõik muutub. Elukohad muutuvad. Töökohad muutuvad. Firmad ühinevad ja lähevad  pankrotti, ülemused ja kolleegid vahetuvad. Kallid inimesed kolivad, võõrduvad, reedavad, surevad. Lapsed kasvavad suureks. Kord tahab su keha viinamarju ja homme hoopis suitsuangerjat. On perioodid kui pead olema omaette ja tasakesi ning teised, kui vajad liikumist ja rohket suhtemist.