Ma armastan Eestimaad

ma olen mõelnud, et ehk tõmbab mind metsa seepärast, et seal on kõik nii nagu " vanasti". Kui kõik su ümber kaob ja laguneb ja muutub, siis on ainus koht, kus on samad lõhnad, värvid, varjud ja helid nagu olid lapsepõlves.
Metsad muutuvad. Puud kasvavad suureks, lagendikud kaovad võssa ja kunagisest padrikust on saanud kinnisvaraarendus.
Oma lapsepõlve metsades ma eksiks ilmselt ära.
Aga midagi on sama. Kõik on sama.
Seesama turvatunne ja teadmine, et mets on ja jääb.

Mingil põhjusel olen ma töö juures saavutanud " rohelise" inimese maine. Ma arvan, et see pole päris korrektne, aga mulle meeldib see kuvand, nii et las olla.

Me sõime lapsena pigi, räägivad kolleegid.
Pigi?, küsin mina.
Jah, nätsu asemel.
No tõesti, selleks on ju kuusevaik, ei saa mina aru.
Üleüldine naer.

Iga kord, kui hakatakse sooritama mõnd keskkonda või tervist kahjustavat tegu, vaadatakse minu poole, et ma hakkan ju kohe õiendama? Ja hakkangi. Ökopolitseinik:)

Las arvavad nii.
Ma olen hea meelega roheline.

värske ja roheline

meelespead. pea meeles

mustikad ei ole veel valmis

rohelise 50 varjundit

väga hapu. Jänkukapsas

päkapikkude mets

kui õunapuud õitsevad

maikuu suur toomepuu

Lugu väiksest koerast

Olin poes, kui kuulsin, et keegi haugub.
Turvaväravatest üritas sisse tungida pisike must taksikoer. Kõlavalt haukudes. Koeral polnud rihma kaelas ja lähedal ei paistnud ka ühtki inimest, kes teda omaks peaks.
Turvamees ajas koera poest välja.

Tegin ostud ja läksin õue poe seina ääres seisva pakiautomaadi juurde paki järele. Koer oli õues. Aeg- ajalt haukudes.  Jooksis segaduses ringi.

Pakiautomaadi juures on koerte hoiukoht ning lugu sai selgemaks. Hoidikus rippus tühi koerarihm. Kõrval istus eesti joodik. Rögastas, sülitas ja vandus kõva häälega, kuradi koerad, kuradi koerapidajad.
Kui ma oleks koer, siis ma oleksin samuti jalga lasknud.

Toimetamised toimetatud, kuid koera peremeest polnud endiselt välja ilmunud.
Tekkinud oli grupp vabatahtlikke. Üks naine üritas koera kinni püüda ja rihma uuesti kaela panna. Teine, lapsekäruga ema, meelitas koerakest mingi palaga. Koer ei allunud provokatsioonidele. Sattus järjest enam segadusse, aeg- ajalt haukudes, Vahel lähemale tulles, siis jälle põgenedes. Poe kõrval on parkla ja autoteed. Pisikesele loomale väga ohtlik. Aga see väike loomake otsustas end proovile panna ja suurendas ringe järjest kaugemale, autode vahele.
Nii armas oli näha, kuidas inimesed täiesti sõnatult üksteist mõistes  asusid koera kaitsma, tekkis turvaring, mis suunas koera tagasi poe ette.

Tugevate inimeste püha sõda

Vaatasin eile dok filmi Venemaa " Püha sõda" ja meelde tuli hiljuti Manjana poolt tõstatatud teema tugevatest inimestest.

Minu definitsioon tugevast inimesest on tegelikult teine. Ma pean tugevaks inimest, kes suudab end ka keerulistes olukordades kokku võtta, ei murdu. Ma ei defineeri tugevust vaid läbi arvamuse omamise ja selle avaldamise.

Mina olen  ja mulle väga meeldiks olla pehme ja nõrk inimene. Ma tahaksin, et minu ümber on igavesti rõõm ja rahulolu ja päikesepaiste. Mu maailmavaade on värviline, mulle väga meeldib diskuteerida, püstitada hüpoteese aga kui... ja kui oleks nii...

aga ma lähen täiesti lukku, kui saabub tegelane, must-valge jäiga fanaatilise arvamusega, kuidas asjad tegelikult olema peavad.

Seega, lähtudest Manjana definitsioonist, mulle tugevad inimesed ei meeldi. Oma arvamuse omamine ja seisukohtade kaitsmine on tähtis ja vajalik. Aga selle arvamuse esitamine väga peenike kunst, mida mitmed meist kahtsusväärselt ei oska.

Mina ka.

Kurikuulsa Andres Sõbra intervjuu puhul huvitas mind nüanss, kuidas ta suhtleb pereringis. Teades, milline on tema juhtimisstiil treenerina, tahtsin teada, et kas kodus on sama, või mitte. Oli sama. Selliseid juhte on tuhandeid. Ma olen ise sellistega töötanud, Ning mis kõige nukram, sellised teevad meile nalja. Me naerame nt Naabriplika või Saatan kannab Pradat juhtide üle, mõtlemata hetkekski sellele, kuidas on selliste tüüpide alluvuses töötada.

Selliseid inimesi austatakse, neid peetakse tugevateks ja just sellesama eelnevalt mainitu tõttu: neil on alati arvamus, nad ütlevad selle alati välja, nad kehtestavad endid jõuga.

Tiit Tarplan Lõhestusjoon

Kõigepealt annan autorile fantaasialennu eest 10 punkti.
Tõsiselt huvitav ja raamist välja vaatepunkt ning originaalne idee.
Mis oleks kui.. mitte valged poleks vallutanud Ameerikat, aga täpselt vastupidi. Kas looduslähedased ja väärikad punased (st indiaanlased) oleksid teinud sama, mis tegime meie nendega.
Vallutanud, tapnud, orjastanud. Ja lõpuks paigutanud reservaatidesse.
Kuni ärkamiseni, et looduslähedus on cool.

Mu meelest ideaalne materjal näiteks mõnele seriaalikirjutajale. Siit annaks ammutada rohkem ja veel.

Aga,
Samas on see raamat hoiatav ja hea näide sellest, et ka vormistus on oluline. Meist paljudel on väga häid mõtteid, aga kui teostus pole briljantne, siis on natuke kahju,

Ma pole eriline ulmekirjanduse guru. olen peamiselt lugenud venelaste-poolakate omi ja filmina vaadanud ameeriklasi. Kui ma üritan kogemust kokku võtta, siis mulle tundub, et slaavlased võtavad reeglina mingi üldinimliku probleemi- ühiskonnakriitika, suhtedraama vms ja tõstvad selle nn ulmekeskkonda. Ulme on dekoratsioon, taust, mis aitab ehk pisut lihtsamalt üldistada igal ajal oluliseid teemasid.
Ameeriklased, seevastu mängivad ideega- mis oleks kui, kasutades ulmet vahendina realiseerimaks oma ideid ja fantaasiat.

Tarlap on kusagil seal vahepeal.Materjali oleks  mitmeks erinevaks raamatuks. Pseudoajalugu lihtsalt uitmõttena. Ühe kultuuri hääbumise lugu- a ala mees kes teadis ussisõnu; tänase päeva kontekstis uued ja vanad kultuurid ja mis sellest kõigest võiks tulla.
Ja siis lisab autor veel kamaluga esoteerikat- selgeltnägemist, paralleeluniversumid... ohh...
ehk siis, minu jaoks oli seda kõike natuke liiga palju,

Aga ülalolevast kriitikast hoolimata, oli väga põnev lugemine. Alles hiljem, hakkad mõtlema loogikavigadele ja muudele küsitavustele.
Mind ajab tegelikult ka see närvi, et Eesti muistset elu kujutatakse alati patriarhaalselt, kuigi on rohkem kui küll tõendeid, et Eestis olid naised rohkem kui tegijad. Seda juba praktilistel põhjustel, et anda meestele võimalus kodust väljaspool tööd teha.
Aga see selleks, eks see raamat üks meestekas ole nagunii. Armastust ja tundeid on näpuotsaga.

Muuseas. Kas mäletate kooli ajast, kui palju on maailmas erinevaid inimrasse?
Vale vastus.

Õige vastus on 22

Lastele elatud elud

Volbriööl sain kokku nelja väsinud emaga, kes ei saanud pikalt jääda, kuna ka pühapäeval pidid vara tõusma.
Lastel võistlused. Ja nii väidetavalt iga jumala nädalavahetus.

Jätame kõrvale need vanemad, kes tahavad olla laste võistlustele-trennidele kaasa elamas ise. Kirega, pühendumisega, hobina. Mul on FB voos neid üsna väsitavalt mitu.


Need konkreetsed emad ei tahtnud. IGAL nädalavahetusel.
Istuda kaunil kevadpäeval higihaisuses võimlas, või külmetada soojas toas raamatulugemise asemel staadionil. Ei juubeleid, vanaemajuurde, ei isiklikke trenne. Ei enda personaalset aega, ja mis tegelikult veel välja tuli. Kui trennis käib vaid üks laps, siis paratamatult kannatab teine. Sest kogu pere aur läheb "tulevikulootuse" peale.

jess, Frida võitis!!

Maailm on ikka õiglane. Raketi võitis Frida!

Tähelepanuväärne on, et klassikatähtede finaalis oli 2 tüdrukut ja poiss. Võitis poiss.

Raketi finaalis oli 2 poissi ja tüdruk. Võitis tüdruk:)