Ristuvate teede võrrand

Juba vanad eestlased teadsid: punktist A punkti B jõudmiseks valib inimene alati lühima ja optimaalsema tee.

Mingi toruparanduse tõttu kaevati kogu maastik üles. Asi sai valmis. Rajati uued kõnniteed, pandi asfalt ja külvati servadesse muru.
Aga.
Ülemaailmne Ebaloogiliste Teede Rajamise Ühing ei ehita ju teid kunagi sealt, kus see oleks loogiline, vaid salajase vandenõu tõttu äraütlemata arusaamatute reeglite põhjal.

Tuleb laps bussipeatusest. Kõnnib tipa-tapa kooli poole. Kõnnitee lõppeb sõidutee serval. Laps vaatab paremale ja vasakule ning ületab sõidutee. Ja jõuab kohevale mullakamarale, millele on külvatud muru, mis ilmselgelt pole määratud mitte iialgi tärkama. Kõnnitee jätkub 4 meetrit vasakul.
Värske külvipind, millele ma hommikul ei raatsinud astuda, on õhtuks muutunud kinnitambitud rajaks.

Läheb tee. Teest hargneb haru vasakule ja paremale. Ning ilmselgelt pole need haruteed ju kohakuti. Kui inimene tuleb paremalt ja tahab minna risti üle ning jätkata otse, on vajalik väike paremhaak.

Vahel ma juurdlen, mis on selle taga?
Vandenõu rahva tervise nimel: iga astutud samm teeb ainult head.
Lahkelt pakutud võimalus murda välja igapäevasest rutiinist, sest kulgev tee ei lase seda automaatselt läbida- sa pead kaasa mõtlema ja vaatama.
Või siis praktiline kaalutlus: diagonaalis kulgeva otsetee peale kulub sageli rohkem asfaldit. Muru saab küll rikutud, kuid olgem ausad, rikutut muru ei asenda ega paranda mitte iialgi mitte keegi...

Udo Uibo Sõnalood

Ma olen vahepeal läbi lugenud mitu head raamatud, aga aju on ilmselt veel puhkusereziimil- ei oska midagi pikemalt nende kohta öelda.
Ei oska õigupoolest eriti lisada ka sellele raamatule, aga ma teen postituse, et soovitada.
Soovitada väga head raamatut.

Ma pole kunagi varjanud, et olen etümoloogiafänn. Kunagi, kui pensionile lähen, siis on vast aega ja võimalust seda teemat põhjalikumalt uurida.
Selle raamatu lugemiseks ei pea fänn olema. Sest ma ei kujuta ette inimest, keda ei huvitaks meie igapäevaste sõnade päritolu.
Sõnade valik raamatus on üsna veider.
Minu meelest.
Aga ju on ses oma loogika.

Kui Eesti Etümoloogiasõnaraamat on teatmeteos, siis Uibo jutustab oma raamatus mõnusaid lugusid. Kohati väga vaimukal moel.
Muuhulgas saab sealt näiteks retsepti ravimile laste jonni vastu:)
Intrigeeriv on see, et aeg- ajalt viitab autor  EES-le ja vaidlustab mõne seal avaldatud seisukoha. Õnneks või kahjuks on see teadus, kus on palju oletusi. Ja see teebki teema põnevaks.

Põnevaks teeb loo ka see, kui kiiresti ikka keel muutub ja areneb.
Udo Uibo toob raamatu alguses näite, et järgnevast lausest poleks näiteks Kristjan Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna. Mina oletan, et  välja arvatud sõna "kuninganna", on sellest lausest arusaamisega raskusi  ka tänastel alla kümnestel?

Üllas kuninganna veendus alluvate vooruses.

Kellel väikesed lapsed on- Iibis, Kaur, Ritsik, Laborihiir... proovige!
Keel muutub. Ja meie ka.

Tarkus tarviline vara

Kas olete vahel mõelnud, kuidas te teate mingeid  asju.
No näiteks, et Hollandis osatakse teha juustu või et Tiffany on midagi eksklusiivset.

Seda, et Hollandis on tulbid ja puukingad, sain ma näiteks teada. ... Miki -Hiire raamatust.
Šnitsel ja struudel lõõritas Julie Andrews.
Läbi kilekottide jõudsid meie isetehtud Monopoli mängu Martini ja Marlboro. Ja need olid ju ägedad.
Ja pealegi, ütles Pipi, olen ma isaga Lissabonis käinud....
seda rida võiks jätkata lõputult.
Nimetage neid stereotüüpideks või siis teadmisteks.
Vahet pole. See töötab.

Ning see eelnev pole mingi revolutsiooniline avastus.
Seda enam, ei saa ma aru, kui kuulen, et näiteks riik on taas kulutanud raha enda tutvustamiseks mõeldud voldikutele.
Voldikud, mida mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Ja mitte ainult Eesti riigi tutvustamine. Lennujaamas on kempsuustel moeajaloo killud. Miks pole meie koolikempsude ustel konna vereringe või Phytagorase teoreem?
Iga lugupidava kirjandus-, laulmise-, ajaloo- ja kunstiõpetaja klassi seintele peaks olema maalitud tähtsaimad faktid. Kui ikka 100 korda päevas vaadata, et 1343 oli Jüriöö ülestõus, küll siis jääb ka kõige puupäisemale see lõpuks meelde.

Eesti riigil ei ole ja ei saa mitte iialgi olema ka raha, et konkureerida näiteks globaalbrändidega võrreldavas mahus reklaamklippide esitamisega mõnel sihtturul.
Selle olemasoleva raha võiks suunata pigem selleks, et maksta mõnele loovisikule.
Riik ei saa loojale ette kirjutada, mida ja kuidas. Kui ikka Arvo Pärt tahab kirjutada oopuse maksuametist, mis pole e, vaid megaaeglane ja töömahukas. siis pole midagi teha.
Aga saab natuke mõjutada väärtushinnanguid ja normaalsust ning  premeerida "õiget" väärtust.

Preemia igal aastal loovisikule, kes on jõudnud õige sõnumiga kõige laiema sihtgrupini.

Nuudlid ja hapupiim..:)

Portugal, Lissaboni ümbrus

Lissabon, vaade S Jorge kindlusest

Eellugu
Mul oli kunagi portugallastest koosnev juhtkond ja nende hulgas üks, kes mingil põhjusel kohe üldse ei sallinud Eestit ja eestlasi. Küll käis talle närvidele meie isepäisus, ülbus, see, et randades pole võimalik jeebiga ringi kihutada ning olematud golfirajad. Ta oli veendunud, et me, eestlased, samuti vihkame Portugali ja armastas meile ikka rõhutada- teie, eestlaste meelest on Portugal üks vaene väike maa kusagil Aafrika kõrval....
Me ei osanud midagi arvata. Piinlik tunnistada, aga ma ei tea Portugalist mitte midagi: ei oska nimetada ühtki kunstniku, muusikut, kirjanikku...
Ma tean vaid, et neil on olnud ägedad maadeavastajad sajandeid tagasi ning tänu Vernele tunnen ma ka portugallast Negorot. Orjapidajat.
Ilmselt oli TAP pisut eeltööd teinud, või juhtusime suhtlema ainult intelligentsete inimestega:  kõik teadsid, et riik, nimega Eesti eksisteerib, ning " teil on seal ju külm ja sajab kogu aeg"...

Bussireisi võimalikkusest Eesti Vabariigis.

Mul hakkasid paljast Notsu uitmõttest, saata hallipäised emakeelena portugali keelt rääkivad vanainimesed, mööda Eestit bussiga matkama; käed hirmust värisema.
Loomulikult, ka mina olen võõral maal bussi ja rongiga seigelnud, Viimati näiteks Hispaanias. Ja Itaalias. Aga Eestis? Eestis? Kas te teete nalja.
Aga Notsu väljakutse jäi mind piinama. Vabalt võib ju olla, et mõni inimene ei saa või ei taha kasutada autot.

Ilmselgelt on bussireisi loogika pisut teine, kui autosõidul. Autoga sõidad ringi, bussiga kohale. Ühistranspordist sõltudes sa ikkagi põldude ja heinamaade vahel rohtukasvanud talukohtadel ning külakalmistutel oma juuri ei otsi. Kuna just hiljuti käisin, siis võin kinnitada, et see on sildivabal ja inimtühjal piirialal ka auto ja väga hea gps-ga üsna... meeleolukalt seiklusterohke...
Aga kui ma olen turist ja tahan külastada Lõuna- Eesti suurimaid vaatamisväärsusi? See peab ju ometi olema võimalik??

Jätame kõrvale ka Lääne-Eesti, kuna muidu läheb asi liiga keeruliseks. Seal kus autode jaoks on sirged ja siledad otseteed, teeb ühistransport pikki ringe.

Loomalood

Iga kord, kui näen jälle telekast koertele mõeldud "dental sticki" reklaami, mis väidetavasti aitab vabaneda hambakivist.
Küsin endalt imestades, miks said selle endale esimesena koerad, mitte inimesed? Millal leiutatakse inimestele mõeldud hambakivivastane dental-stick?


Kui kuulen sellest, et rahapuudusel hukatakse varjupaikades loomi, puruneb mu süda. Kas poleks humaansem lasta need loomad lihtsalt vabadusse? Nad on ju sigimisvõimetud ja vaktsineeritud. Kui nad jäävad nälga, mõni kuri rebane sööb nad ära või sadistist inimene ründab.... siis on väga halvasti.
Aga, kas kokkuvõttes pole "võivad hukkuda" leebem ja õiglasem, kui "Hukata"?
Need loomad pole palunud end varjupaika viia.


Ilmselt te nõustute minuga, et kass on pigem naiselik loom. Ja seksikaid plikasid kutsutakse pigem kiisudeks, kui koerteks.
Aga vaadake kassi. Tal on vurrud ja ta on üleni karvane... Naiselik ja armas. Miks siis naised niimoodi naiselikud pole?