Paha tuju ravimid

nr 1 ravim: karjumine. Tuleb leida võimalikult inimtühi koht, Mina näiteks julgen seda teha ainult üksinda autos, kus olen suht kindel, et keegi ei saa appi tormata. Eesmärk on kogu südamest ja täiest kõrist lihtsalt röökida. Kõlab kergelt, aga teostada on tegelikult üsna raske. Minu jaoks nõuab päris parajat eneseületust. Aga aitab ja kogu see ettevalmistus, koha leidmine, enda ületamine- on niivõrd naljakas, et minu röökimine lõppeb alati ohjeldamatu naeruhooga.

nr 2. suurte tunnete teesklemine.
Kui tahad nutta, siis tuleks nutta täiega. Kui vanduda, siis ikka nii, et oleks. jne, Kuuluta kogu maailmale kuidas sind ei armastata, hüsteeritse ja lärma. No, tegelikult võiksid seda kõike teha muidugi omaette. Aga tuleb tunnistada, et publik annab ainult hoogu ja mida rohkem esined ja rolli sisse elad, seda kergem hakkab.
Samuti vabastava efektiga ja lisaks, tunnete kohustuslikuks muutmine ning üleforsseerimine muudab protsessi koomiliseks

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Hea raamat

Ma ei tea, kas ma suhtlen valede inimestega, loen valesid raamatuid, tarbin vale meediat...?
Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile.  Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle  muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?

Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:

Nukkude mäss ™

Mingil meeletesegadushetkel, mõned aastad tagasi arvasime, et oleks äge kasutada  reklaamis paar rida ühest eesti laulust.  Hinnapakkumine, mille saime oli 335 eurot 2 rea kasutamise eest.
Olgu öeldud, et laulu viisi autor, sõnade autor ja esitaja on surnud. Raha küsivad ja saavad nende pärijad.
Jah, autorid peavad saama tasu. Jah, ka autorite pärijad peavad saama tasu.
Nimetatud summa teenimiseks peab meie ettevõtte müüma ikka päris mitu mitu toodet. Meie jaoks lõppes lugu sellega, et ostsime Amazonist(TM) 0,90 sendi eest noore tundmatu autori muusika. Ma võin võtta lahjat mürki, et "noorel autoril" on nimetatud 300 eurot juba ammu taskus. Ta teenib käibe pealt. Eestlane teenib (kui teenib) kasumi pealt.

Minu elu

Ma ei leia viimasel ajal enam teemasid, millest kirjutada. Mitte, et neid poleks- aga, ma olen neist juba kirjutanud ja korduvalt. Tavameedias on kuidagi ok, et igal aastal tõusevad päevakorda ühed ja samad teemad, omaenese blogis on kuidagi veider üht ja sedasama kedrata.

Nii traagiline, kui see ka pole, selgub, et mu elu ja huvid saab kokku võtta 10 punktiga. Või peaks rõõmustama, et neid on siiski rohkem kui kolm?

Vaadates neid teemasid, sain aru, kui petlik on tegelikult blogi: me üldjuhul ei kirjuta asjadest, mille oleme enese jaoks selgeks mõelnud. Ikka need, mille osas on kahtlusi, kõhklusi, mis ajavad marru või vaidlema. Vähemalt minu puhul on see nii.

Hüljatud Pilvede all

Oli vist Ritsik see, kes väitis, et üheks blogi kirjutamise põhjuseks on kuulajate puudumine. Ja nii veider, kui see ka ei tundu, siis tõesti-tõesti- mingil segasel põhjusel ei taha ei mu mees, ega mu sõbrad minuga arutada mu lemmikseebis toimuvat.
Huvitav, miks?:)

Ükskord ammu läks mu mees teise linna tööle ja mu tollal 2-ne laps suutis olematu sõnavara baasil formuleerida laused: ma igatsen issit. Millal ta koju tuleb...
see sõi hinge seest, tõi pisarad silma ja tollest ajast peale, olen selliste teemade suhtes kuidagi eriliselt tundlik. Nüüd on mu seebikas 2 sellist juhtumit, et tahaks sekkuda. Verbaalselt.