15 euro eest söönuks. Aastal 2012

Kuidas teile, kallid kaimud, tundub. Kas hinnad on tõusnud?
Eelmisel aastal tegin delfi naisteka "lugejaskonna tungival soovil" eksperimendi, kas on võimalik kahel inimesel saada 15 euro eest nädalas söönuks tervislikult ( 2011 aasta aruanne on siin). Jätkaks traditsiooni ning küsiks uuesti, kas seesama on võimalik ka aastal 2012.

Räägiti

.. et Sester teinud Kihnus tervisejooksu. Kohalik külamees sõitnud krusaga mööda, jäänud seisma ja kerinud akna alla ning uurinud:
- kuhu tõttad? Kui on kiire, siis ma võin ära visata?...

Kadunud ajas

Ma vaatan alati siira lugupidamise ja hämminguga inimesi, kes filmides ärkavad koomast. Ning testküsimusele- mis kuupäev, aasta ja nädalapäev on, alati õigesti vastavad.
No hüva, aastaarvu suudan ma ikka fikseerida. seda, mitu päeva on veel laupäevani ma üldiselt ka tean. Aga mitmes täna on?

Ja ma pole ainus. Eile taaskord seisime grupi kodanikega piimaleti ees ning üritasime meenutada, mis kuupäev võiks olla. Ühele kollektiivist meenus, et esmaspäev oli ju vaba- kahekümnes. Seeläbi suutsime ühisel jõul lugeda, et juba neljapäev ja kakskümmend kolm.

Ei väsi ma küsimast. Millal ilmuvad poodidesse kalendrid ( ning luubid).

Uinumise saladus...

On kuidagi nii läinud, et geneetilise koodi selle osa jagamisel sain mina kõik endale ja õele ei jagunudki.
Ma armastan magada. Kuigi ma jumaldan ka hommikuid, on suhe unega sellest kordi olulisem . Aga ma teen edusamme. Kui teismelisena ärkasin ma äratamata kella 14-15 paiku, siis nüüd juba 11-12. Kui samas tempos jätkub, saan ma päikesetõusu imetleda õndsas pensionipõlves. Ma vähemalt loodan.
Õeke, aga, ei leia öö läbi und ning ärkab koos kukega. Kuidas ma seda teen, küsib ta minult. Ja minu tavaline vastus- viska pikali, pane silmad kinni ja maga, millegipärast ei sobi...

Marcin Šwietlicki "Kolmteist"

Mida me teame Poolast ning poola kirjandusest. Esimese hooga meenub mulle S.Lem ning Wiktor Woroszylski "Sinustki võib saada indiaanlane", mis oli üks mu lapsepõlve lemmikutest. Viimasest sain teada, et poolakad söövad hommikusöögiks kaerahelbeid kas külma või kuuma piimaga. Tollal liikus mu kodulinnas retsept, mis nägi ette kaerahelveste üleöö leotamist õunamahlas ja seejärel võis neid süüa nii külmalt kui ka kuumalt... Kahjuks ei tea, kuidas see kindlasti väga tervislik hõrgutis ka maitses, kuna olles tookord laps keeldusin ma seda isegi proovimast. Vot selline väga oluline seos, eks. Ma olen korra ka Poolas käinud, nii kümme aastat tagasi. Mäletan, et Varssavi tee ääres olid puravikud ja prostituudid. Mõlemad müügiks. Ja Krakovis, kus toimub ka selle raamatu tegevus, olin pettunud, kuna krakovi vorstide asemel müüdi tänaval hoopis mingeid kummalisi saiu. 
Ehk siis Poolast tean ma üsna vähe ja tuleb välja, et kahjuks- poola kirjandusel on üsna väärt kraami pakkuda. 

Haabersti ja Nõmme kergliiklustee

Need fotod pole tehtud Helsinkis vaid Tallinnas. Uuel Haaberstit ja Nõmmet ühendaval kergliiklusteel. Sile sirge asfalt, servas jooksurada. Vaid paaris kohas kokkupuude autodega, aga üldiselt CO2 vaba. Vaikne rahu- pääsukesed kaklevad, ritsikad siristavad ja vahel sõidab mõni lennuk üle. Hullutavalt lõhnav nõges, angervaks ja põdrakanep. Kassitapudzungel ja ohakad. Varemed, tühermaa, võsa ja päris mets. Mustikate ja kuuskedega.

Kummastav, kuidas vanusega inimene muutub ettevaatlikumaks ning konservatiivsemaks. Lapsena armastasin ma minna ihuüksinda laia maailma rändama. Kõndisin või suusatasin kuhu jalad viisid- üle põldude ja väljade, läbi metsa ning jõe. Ei minul ega mu vanematel tulnud pähegi midagi peljata ja karta.
Sellelt teelt hargneb nii mõnigi rohtu tallatud rada. Ma tahaks teada, kuhu see viib, aga enam ei julge. Teadagi puugid, narkarid ja vägistajad. Ajad on muutunud. Mina olen muutunud.
 Ehk kunagi ikkagi lähen ja saan teada. Turvaliselt joonitud siledalt teelt ära...