Tähtis on unistada õigesti

Sõpruskonnas on hetkel äärmiselt irooniline olukord: kaks neist, kes õppeedukuselt klassi alumises kolmandikus, on tänaseks vastu võetud tasuta õppekohale. Kaks kuldmedali omanikku, aga, ootavad hingevärinal vastust.
Jah, küsimus on erialas.
Jämedalt võib erialad jagada vastuvõtureeglite järgi kolmeks*.
Esiteks on erialad, kuhu pole kõige suurem konkurss ning sinna pääseb, kui oled oma lemmikõppeaine riigieksami suutnud kenasti ära teha.

Siis on erialad, kus riigieksamite tulemused annavad vaid veerandi kuni poole vajalikust ja suurema kaalu annab sisseastumise motivatsioonieksam, -essee vms. Tallinna Ülikoolis koguni vaieldamatult ülisubjektiivne personaalne intervjuu. Ehk siis- medalist võib oma väljateenitud ja igati õigustatud lisapunktid nulli mängida ja vastupidi, keskmik, kelle eksamitulemused polnud päris ootuspärased saab elu võimaluse näidata, kui väärt ta sellele erialale on.

M. Laar "101 Eesti ajaloo sündmust"

Kui käisin koolis, oli ajalugu õppeaine, mida ma vihkasin. See oli igav. Sain natuke suuremaks ning avastasin, et biograafiad ning ajaloolised filmid on vägagi huvitavad. Ma naudin ja loen viimse reani läbi "Imelise ajaloo" ning suguvõsade uurimiseks arhiivis tuhnimine tekitas mus täielikku vaimustust,.
Ma tegelikult armastan ajalugu- uskusin ja  probleem oli kehvas õpetajas. Selle teadmisega ning tõdemusega, et täiskasvanud naisterahvas võiks siiski lõpuks endale selgeks teha ja meelde jätta miks ja millal toimus Jüriöö ülestõus või Põhjasõda, võtsin lugeda Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust".

Tahtmata solvata ning suhtudes autorisse suurima lugupidamisega, aga, see raamat on igav. Tukk tikub lugedes vägisi peale. No mind tõesti ei huvita kes ja kuidas mingid lahingupositsioonid võttis. Oli mis oli. Ma tahaks teada hoopis, kuidas inimesed mõtlesid, arvasid. Mida sõid ning seljas kandsid. Milline oli kontekst ja keskkond, et nad tegid just selliseid otsuseid nagu nad tegid. Olgu, ma saan aru, et raamatu formaat on selline. Aga ikkagi.
Raamatu huvitavaim osa- Laar spekuleerib pea iga peatüki lõpus, et kuidas oleks võinud olla siis, kui oleks läinud teisiti- jääbki selle kõige põnevama koha pealt pooleli.

Kõrgkooli sisseastumisest

Ega ma täpselt ei teagi, kellele ma selle postituse adresseerin. Järgmisest sügisest käivitub uus ja uhke kõrgharidusereform ja siis on kõik täiesti teisiti. Nagu on lubatud.
Aga ehk on kellelgi neist tähelepanekutest kasu.

Kõrgkoolide kodulehed on katastroof. Ok, Tartu Ülikooli oma on enam-vähem, aga ka mitte ideaalne.
Kui sa oled abiturient ning tahad astuda sisse, siis mis info sind huvitab? Kui palju on sellel erialal õppekohti, mida on vaja sisseastumiseks, millal toimuvad sisseastumise eksamid ning juhul, kui ei õnnestu, palju maksab tasuline õppimine. Enamikes koolides  peadki selle info saamiseks avama kuni 5 akent. Ehk siis jaotus on tehtud teemade- mitte erialapõhine.
Koolid näivad olevat arvamusel, et noore inimese aju töötab pragmaatiliselt: valin eriala, kus vastuvõtt on suurim, siis vaatan milline on odavaim, seejärel sobitan vastuvõtu aegade maatriksi...?
Minu soe ja südamlik soovitus: pea kõigis koolides õpetatakse mõnd arvutieriala. Laske mõnel rebasel leht sisseastuja pilguga üle vaadata.
(Haa, aga äkki see on hoopis arvutikasutamisoskuste test...??)

Dazai "Inimeseks kõlbmatu"

See raamatu tundub mulle hoiatusraamatuna. Mõeldes riikidele, kus lapsi on vähe ning seetõttu kantakse neid kätel, on järjest reaalsem oht, et selliseid inimesi, saab olema järjest ja järjest rohkem. Selline ongi meie tulevik? Lapsed, kel lastakse kasvada turvalises ülereguleeritud mullis. "Ma pole kunagi tundnud nälga" räägib raamatu minategelane. Nii ka need lapsed- nad pole tundnud nälga, igavust, valu, kaotusi..Kas nii kasvavadki sellised tahtetud isikud, kes on lähedaste poolt positsioneeritud igaveseks lapseks ning kes võtavad mugavusest ja soovist meeldida, vastu saamatu ja abitu isiku  rolli. Inimesed, kes lõpuni ootavad, et abi ja sekkumine tuleks väljastpoolt? Inimesed, kes omamata edukogemust usuvad, et neist endist ei sõltu mitte midagi ning janunedes oma mina tunnustuse järele, soovist olla märgatud ja oluline, soovist kõigile meeldida, ei julge ümbritsevaga konflikti minna. Tasakaalu rikkuda.

Rootsi aeg ja saksa meel

Loen praegu Mart Laari "101 Eesti ajaloo sündmust" ja saan aru KUI suur lünk mu ajalooteadmistes valitseb.

Näiteks selline küsimus. 17. sajandi paiku vallutasid Eestimaa rootslased, poolakad, venelased jne. Aga miks selleaegsed Liivi-ja Eestimaa kirikudokumendid on saksa keeles? Kas poolakad ja rootslased rääkisid tollal saksa keelt? Või oligi luteri/katoliku kiriku nö ametlikuks keeleks saksa keel sõltumata riigi haldusjaotusest. Või polnud tollal keel kultuuri ja võimu atribuudiks ning vallutajatel oli ükspuha, mis keeles vallutatud maal räägiti.

Majonees ja lõssipulber

Kus viga näed laita, seal tule ja aita - ütleb vanarahvas. Moraalne auvõlg ENSVL maksumaksja ees, kelle raha eest sain ma tasuta õppida, lapsepõlvepikenduse ja õlut jõin ma ka- ning üliarenenud õiglustunne, mis ei luba heade kohta halvasti öelda, sunnib sekkuma, kui head blogisõbrad vahel uskumatute avaldustega esinevad..

Niisiis, mis on lõss. Kui panna äsjalüpstud piim seisma, siis mingil hetkel ta kihistub. Väga lihtsustatult öeldes on ülemine kiht koor ning alumine ongi seesama lõss. Lahja, kooritud piim. Kui sa sööd juustu, kohupiima või kodujuustu, siis sööd sa ka lõssi. Lõss on inimorganismile väga sobiva aminohappelise koostisega, ülimalt soodsa kaltsiumi ning fosfori suhtega jne. Ühesõnaga, hea ning kasulik toode.