Kastanje

Igal sügisel sama jama- kastanimunad on täielik defitsiit!. Puu alune on täiesti tühi. Ja nii lapsepõlvest saadik. Koolis oli meil vaja metssigade jaoks koguda kastaneid ja tammetõrusid. Tammetõrudega polnud probleeme. Kastanitega aga alati.
Mul on väga kahju, et olen nö päris kastaneid söönud. Sest need ei ole õige maitsega. Õige kastan peaks olema selline pähkli moodi- krõmps, vürtsikas ja krõbe. Nii täiuslik, sile nagu puust...

Põdra Maja

Teismeline täiskasvanuks saav lapselaps peab vanaemaga läbirääkimisi, et saada oma sünnipäeva tähistamiseks peopaigaks suvila.
- Hmm... ma ei tea, kas see on hea mõte, muutub vanaema murelikuks.
Lapselapse peast käivad kiiresti läbi võimalikud vastuväited- me ei läbusta, suitseta, tarbi narkotsi ega pane maja põlema....
-Novembris on õues juba nii külm, teil on õues paha mängida, teeb vanaema oma mure põhjuse teatavaks.
??
-Kallis vanaema, ma luban, et me ei lähe õhtu jooksul kordagi õue:)

Pühapäevased porgandihommikud

Ma juhtusin kuulama väga põnevat loengut. Tedlased maailmas tegelevad probleemiga, et kas toitude/maitsete eelistamine on geneetiline-kaasasündinud või õpitud harjumus. Uuringud on pooleli, aga saladuskatte all poetati (H.Tuorila), et näiteks magusa maitse nautimine ning ka lõhnade eelistamine on õpitud.
Näiteks soomlased eelistavat kaneelilõhna, mis toob positiivseid emotsioone ning äratab isu- samas, kui teised uuringus osalenud rahvused jäävad kaneelilõhna suhtes külmaks.

Vaene väike Eesti

Ma ei jaksa enam meediat jälgida. Vaesus vaatab igalt poolt vastu.
Inimeste kirjeldused sellest, kuidas ammu hambaarstile pole saanud. Haigla, kus inimesed surevad, sest puudub aparaat. Lasteaiad, mis ei jaksa kempsupaberit osta. Põlvkonnad, kes kasvavad üles keemiakatseteta ning kordagi suusatamata. Aukudeta teid ning kaasaegset ühistransporti ei näe minu silmad ilmselt iialgi. Arutelud hariduses ja tervishoius omafinantseerimise osakaalu suurendamisest. Kas maksta kõrghariduse eest õppimise ajal või peale seda. Liidetavate järjekord ei muuda summat, ikka rohkem tuleb inimestelt tagasi küsida.

Geni lood 4- Nimed

Kui kedagi huvitaks, siis võiksin ma ilmselt praegu teha magistritöö 17.-19. sajandi Lõuna-Eesti ( e Liivimaa) eesnimede arengust ning trendidest...:)

Kogukonnad olid tollal arusaadavatel põhjustel väga suletud. Mistõttu on tegelikult huvitav, et esines nimesid, mis olid popid kõigis minu poolt läbi töötatud mõisates (7 erinevat)- kuidas selline info st et väga in on tütar nimetada Marriks, levis? Ei tea, aga oleks huvitav teada.
Tuli küll ette, et mõisnik ostis oma pojale uue mõisa teiselpool Võrtsjärve ning inimesed pakiti, koos traditsioonide ja nimedega, lihtsalt kaasa. Ja no eks mingi kaubandus ju samuti eksisteeris- ehk siis info ju liikus ikka.
(Nüüd ja edaspidi kaasaegsed nimepildid. Kuigi, nagu eilse sõnavõtu kommentaaris tabavalt märgiti- kirjakeelt ju polnud, kuidas ma tean kuidas on õige:) Eks ta ole- kirikuõpetaja armust võis mehe nimi erinevates dokumentides olla Endrik, Hendrik, Hendrich, Hen...
Muus osas on muutunud peamiselt see, et kahest kaashäälikust on saanud üks- ehk siis Marrist Mari, Marretist, Johhanist ja Kaddrist vastavalt Maret, Johan ja Kadri jne).
Andres, Hans, Hendrik, Jaak, Jaan, Jacob, Johan, Karl ning Ann (nii Ann, Anna kui Anno (Anu)), Katri, Leno, Liis, Maret, Mari jne - olid sõltumata piirkonnast minu mõisates ülimalt levinud.

Geni lood 3- Moraalist

Ärge uskuge, kui keegi räägib teile püsivatest traditsioonilistest pereväärtustest ning sellest, kuidas 21. sajand on kaasa toonud moraalse allakäigu.

Elu 17.-18. sajandi Liivimaal oli värvikam kui Mehhiko seriaalis.
Kujutaksite ette end abiellumas näiteks vanaisa õetütre pojaga? Või siis oma isa noorema vennaga?... Kõik hea ja oma jäi perekonda:)
Et minu ja sinu ja meie lapsed on selle sajandi probleem? Tühjagi!