reede, 18. september 2020

Kass ja hambakivi

 

Ma olen hästi tundlik erinevate lõhnade suhtes. Kass on selles mõttes hea loom, et ta ei haise. Pigem on selline mõnus kasuka lõhn, turvatunne, soojus ja need sõnad.

Aga kassi sülg ei ole hea lõhnaga. Kui see ära kuivab, siis muutub lõhnatuks, aga see hetk kui ta end lakub, on minu jaoks talumatu.

Guugeldasin ja sain vastuseks, et põhjuseks võivad olla erinevad suuõõne haigused.
Guugeldasin edasi ja sain teada, et kassid oma probleeme välja ei näita. 

ehk siis, mul oli segadus. Kas ma peaksin olema mures või mitte. Kui loom on priske ja rõõmus, kas peaks siis muretsema. 

Rumala peaga küsisin nõu ühest loomagrupist. Nagu tavaliselt. Sa võid küsida nõu ja abi, aga vastuseks saad hinnangu oma persoonile :) Sain siis kinnituse faktile, et olen südametu loomapiinaja. "Kui sul endal oleks hambakivi ja hambad valutaksid..." "Kuidas võib olla nii südametu et muretseda autosõiduga seotud stressi pärast, kui loomal võib olla piinav hambavalu".. ja samas vaimus. 

Ohkasin, seisin nurgas ja häbenesin. Ja elasin oma tavapärast asotsiaalset elu edasi st ignoreerisin probleemi lootes, et ühel hommikul on see imeväel korda saanud. 

Aga vaikselt hakkas ikka kahtlus närima. Mul endal puhastatakse igal aastal kilode kaupa hambakivi, mistõttu ma teadsin, et hambakivi ei valuta ( ja kontrollisin arsti juures üle, loomadel ka ei valuta). Hambakivi on tegelikult vaid riskifaktor, mis võib viia põletikuni vm tervisehädadeni.

Panin siis lõpuks aja kinni. Mu kass sõitis viimati puuris ja autoga u 5 aastat tagasi, kui ta steriliseerimisopil käis. Toona käskis guugel mul jätta puur kassile igapäevaseks kasutamiseks, et ta harjuks ja et see ei seostuks stressiga.
Ma teen alati seda, mida guugel käsib :) Kass on seal paar korda pikutanud, aga üldiselt on tal palju ja mugavamaid kohti. 

Eelmise korra kogemusele tuginedes ma ei julgenud end isegi meikida ( et kui hakkan nutma). Kass õnnestus kavalusega ja vigastusteta puuri saada ja edasi läks nii, nagu ma arvasin. Vat nüüd tundsin ma end tõesti loomapiinajana, kui loomakene terve tee haledalt näugus ja ahastas...
Tagasi sõites oli ta end juba nii palju kogunud, et lisaks kaeblemisele asus ta ka väljapääsu nimel võitlema...

Ohh...

Arst vaatas looma üle. Nii naljakas, kuidas me ikkagi omadega oleme seotud. "Ta on teil lausa 6 kilo! " (kas sa nimetad mu kassi paksuks?!)
" Nii ilus loom, nii kena paksu karvaga ja rahulik..." (no just, kas ma pole tubli ja hästi hakkama saanud...:))

Mul oli eelmisest korrast meeles ja ka sel korral juhtus sama ime. Huvitaval kombel on kass võõras kohas jumala rahulik. Lasi ennast näperdada, suu lahti venitada, seal sees sobrada. 
Ma kõrvalt ainult vaatasin ja imestasin.

Aga niipea kui arst korraks ära käis, selgus tegelik pale. Hops ülevaatuslaualt kirjutuslauale, klaviatuurile pikutama ( kus ju ongi kassi koht). Ja kui protseduuri lõpus tahtsime puuri tagasi panna, siis puges laua alla peitu... :)

Tulemus oli siis see, et tegemist on igati terve ja toonuses kassiga. Paaril hambal on natuke kattu, aga ei midagi märkimisväärset. 

Kuna ravi polnud vaja, müüdi mulle kaasa terve ports ennetavaid vahendeid ( minu nõusolekul)
Kas teadsite, et on olemas kassidele mõeldud hambaharjad, pastad... Terve tööstusharu. 

Kassiomanikele  teadmiseks:
kassidel peaks regulaarselt hambaid puhastama, alustada võib lihtsalt sõrmega hõõrumisest ja kui julgust jagub ( st kui kass lubab), siis läheneda juba hambapastaga ja hambaharjaga. 

Sülje lõhn võib olla ebameeldiv erinevatel põhjusel- tõepoolest mingi haigus, aga nagu antud juhul, siis konkreetse looma omapära.

Samuti vastab tõele fakt, et käitumisest ei saagi aru, kui on probleem. Tuleks julgus kokku võtta ja kassil ikkagi suu lahti kangutada. Algajate versioon sellest on lükata sõrmega koonu nahka üles- ja allapoole.
Kui igemed on terved ja hambad valged, siis on okei. Kui pole, siis jama. 

No näis, ma huvi pärast tahan katsetada, kas mul õnnestub see, mis arstikabinetis tundus käkitegu. 

Lisaks anti ennetamiseks vetikapulbrit. (miks seda küll inimestele ei müüda sel eesmärgil??)
Küsisin. Minu hambaarst on mulle öelnud, et tegelikult ei aita hambakivi  vastu mitte miski. See on lihtsalt su organismi ja sülje eripära. Natuke saab spetsvahenditega vähendada ja ennetada.

Jah, vastas veterinaar. Loomadel on samuti.





13 kommentaari :

  1. Sama ka koertel, hambakivi tekitab põletikku ja see on jama. Mu koer on kaks korda käinud narkoosis kivi eemaldamas, sh võeti 2x 5 hammast välja, sest asi oli juba kriitiline. Ma ei teadnudki, et koeral nii palju hambaid on :) Porgandit ja õuna järab nagu koer ikka, sahtel tühi ei ole. Peaks regulaarselt nühkima, aga see on nii booring ja läheb meelest. Meil oli vahepeal maksamaitseline (kirjade järgi, mina ei proovinud :D) pasta ja see väga meeldis. Muidu istub nagu kivikuju kapi otsas ja laseb protseduure läbi viia. Inimene on lihtsalt laisk.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minus ärkab selliste teemadega alati vandenõuteoreetik " aga vanasti". Olgu elustiil ja toit oli teine ja surdigi varem ja katkiste hammastega. Aga veenge mind, et see pole ikkagi, vähemalt osaliselt, tekitatud nõudlus.
      Loodus peaks ju kohanema muutunud oludega ja metsikute isendite hambaid ei nühi ju keegi...

      ja koeraga on sul siis vedanud, et usaldab ja laseb :) Ma noomin oma kassi järgmine kord, et kui ta korralikult ei käitu, siis vahetan koera vastu :)

      Kustuta
    2. Kassidega kogemus puudub, kuid koertega on. Mõlemad elasid 13 eluaastani. Veterinaar imestas, et hambad olid neil valged ja hambakivi puudus (õrnalt ühel oli tekkinud kollakat tooni, kuid see ei vajanud sekkumist). Kas perioodi 5 aastat tagasi võib "vanasti"? Koerad sõid krõbinaid, koduse toidu ülejääke, liha ja närisid konte, kapsast, porgandit ja varastasid puuotsast õunu, tühjendasid tikripõõsaid ja sõid metsas mustikaid - elasid tavalist koera elu, vahetevahel sõid ka seda, mis ei olnud lubatud (inimese vaatevinklist).

      Nähes TVst reklaami, kus koer närib miskit närimispulka ja pärast naeratab lumivalgete (võlts)hammastega - kerkivad imestunult kulmud. Küllap on miskit selles ikka inimese poolt kunstlikult tekitatud.

      Kustuta
    3. miks peaks "loodus kohanema muutunud oludega"? Seni, kuni hambakivi ei sega paljunemisikka jõudvaid järglasi saada, ei ole mingit põhjust, miks selle tekkimist soodustav sülg peaks populatsioonist välja selekteeruma. Rääkimata sellest, et sellisel süljel on ka oma häid külgi, nt kaitseb see väga tõhusalt happerünnaku eest (selles häda ongi, et natuke liiga vinge puhver).

      Kustuta
    4. tldr: evolutsiooni ei huvita isendite heaolu ega üldse miski, sest tal puudub tahe.

      Kustuta
    5. Mu esimesel toakoeral ei olnud ka hammastega probleeme. Sõi krõbusid nagu praegune ja ma ei hooldanud tal hambaid. Konte pole oma koertele kunagi andnud, põhjuseks kasvataja nõuanded. Tal lõpetas üks kasvandik opilaual, kondipuru tekitas soolesulguse ja koer oli surmasuus. Ma ei taha riskida :) Aga on ka täiesti koolkond, kes annab toortoitu, sh tooreid konte. Mina sinna ei kuulu.

      Lapsepõlves õuekoeral mäletan küll, et hambad vanurina haisesid. Sai ainult söögijääke ja putrusid, mida vanaema tangudest keetis. Siis nagu väga ei hoolitud üldse. Polnud kombeks, et keegi arsti koerale kutsuks. Väikeloomaveterinaare ka maal polnud, vaid lehma ja seatohter kes pidevalt purjus :D

      Praguse koeraga märkasin vahet käitumises kui põletikus hambad eemaldatud said. Koer tahtis taas õues jalutada ja oli reipam. Nii et ma arvan, et nood valutasid tal, nad ju ei näita välja. Toakoer on rohkem silma all, märkad ja näed, mis toimub. Ma niisama moepärast pole koertele kunagi lasknud asju poes pähe määrida, kainet mõistust ja kogemust on siin aga vaja. Alati ei tea ju, eriti kui oled mures.
      Tüüpiline kliinikutes on see, et kui sul mõni vanem sugulane on salaja poetanud koerale midagi, mida ei tohi ja see põhja alt lööb (ega nad ju ei räägi) ning paanikas kliinikusse lähed, siis saad eritoitu ja muud jama. Mul on reeglina seetõttu kujunenud välja harjumus, et enne räägin kasvatajaga, kel 20+a kogemus ja siis alles kliinik kui vaja.

      Eks kliinikud pea ka ära elama, ma ei pane seda neile pahaks. :)

      Kustuta
    6. See "aga vanasti" - kui raamatuid uskuda, siis vanasti oli täiesti tavaline oli see, et "koer oli juba vana, nii et lasin ta lauda taga maha".

      Kustuta
    7. Kas me oleme laskumas kuhugi?
      Kass ja koer ei ole võrreldavd.
      Koer on kodustatud, aga kass...

      Kustuta
  2. Ehhh... mul enam kassi ammu ei ole, aga kui oli, siis suutis ta mind ükskord oma hammustamise läbi isegi EMOsse saata, nii et paljas mõtegi "vaata kassi hambaid" tundub mu jaoks üsna ulmevaldkonda kuuluv :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sama siin :) ma küll emosse pole sattunud, aga sõnum" näppimine ainult minu nõusolekul" on küll füüsiliselt selgeks tehtud :)

      Kustuta
  3. Kass paraku ei ütlejah kui tal mure võivalus on. Ma avastasin, et kass sööb veidralt ja tal vist on hammas puudu, oli igemepõletik nii kaugel,et suu tõmmati hammastest lagedaks. Arst ütles pärast protseduuri ka mulle, et samal päeval ei tohi loomale midagi tahket süüa anda kuna tal on süüa valus. Kass seda ilmselgelt ei kuulnud ja pätsas samal õhtul lõikelaualt mitu juppi sealiha ning söi ära. Isegi hiiri püüdis hambutuna edasi kuigi erinevalt varasemast ei närinud neil enam päid otsast vaid jättis vedelema nätsutatud tombud... :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma armastan kasse :) Teen muda tahan ja kuidas ise tahan :)

      Kustuta
  4. Ma ühinen notsu asjaga.
    Kass ei näe sinus midagi,
    mis vääriks tema pissilõhna.

    Sa oled vaal, kes ei tea elust midagi,
    sinu kassi mõttes muidugi, aga seni, jah,
    kui krõbinad kausis ja silitus garanteeritud.

    Seni kiidad sa oma kot begemotti taevani, jah...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!