teisipäev, 7. jaanuar 2020

Vaba kuu

Esmaspäeval pidi algama puhkus. Seetõttu oli reede väga tihe. Asjad üle anda, viimased koosolekud, pooleliolevad projektid niimoodi kirja panna, et tagasi tulles mäletaks, kus pooleli jäi..
Siis sain ülemuselt SMSi et kas leian 15 min aega temaga kohtumiseks,

Ma ei tea miks, aga süda aimas halba. Mõtlesin paaniliselt läbi, et kas midagi on valesti või pahasti. Aga kõik oli hästi, viimased pool aastat on tulemused järjest paremaks läinud, mitu põnevat pilooti on pooleli, uue asja lansseerimine oli edukas ja peale puhkust oli plaanis suur pressiüritus.

Nii, ütleb ülemus. Kulude kokkuhoid, struktuuri muutus, sina jääd üle ja .. me koondame su ära...

Edasi oli veel bla-bla.. aga ma enam ei kuulanud, Ma hoidsin end tagasi, et mitte naerma hakata ja teda kallistada. Ausalt. Ülemus ja hiljem personalidirektor, kellele asjad üle andsid, said ilmselt kinnituse ammusele kahtlusele et ma pole normaalne. Sest tõesti, mul oli siiralt hea meel. Esimest korda elus! Jõudsin ma ära oodata koondamise enne, kui ma ise ära tulen!
Minu soov- et mul on sissetulek, aga ma ei pea töötama, läks täide!! :)

Sain helde kompensatsiooni, soovisime teineteisele edu ja tänasime koostöö eest.
Logisin end kontodelt välja, andsin varanduse ära, kallistasin kolleege ja kõndisin minema.
Ma ei tea, kas uskuda märkidesse, aga päeval, mil seal tööd alustasin oli pime, tormine ilm, taevast sadas jäätist ja tuul peksis katuseid ning puid.
Sel päeval, kui lõpetasin, oli imeline päikeseline soe sügispäev... :)


Jess. Lõpuks ometi saan ma normaalkaalu tagasi ja ei pea enam kleite ostma. Kontsaga kingad virutasin riidekapi tagumisse nurka.
Ma olen alati öelnud, et kontoris töötamine on tervisele kahjulik ja kallis.

Mingil hetkel sai eufooria siiski läbi.
Päris tükk aega ei suutnud aru saada, et päriselt ei olegi enam tööd. Päriselt see juhtuski. Päriselt ei lähe ma sinna tagasi. Ma nägin mitu korda unes,. kuidas ma läksin hommikul lihtsalt kontorisse ja kui keegi mingeid andmeid küsis, siis ütlesin, et mul pole juurdepääsu.. aga muidu, jätkasin oma projektidega ja juhtisin koosolekuid.
Ma vahel mõtlen, et on ju olemas kontorid, kuhu pääsemiseks ei ole turvameetmeid. Et kui lähedki lihtsalt lambist tööle. Kummal enne imelik hakkaks. Minul või teistel?
Tööandjal peaks ju teoreetiliselt olema hea meel, kui keegi tasuta tööd teeb :)

Siis oli kahju. Kahju, et asjad pooleli jäid. Ühe messi saatsin kolleegidele ka reaalselt, et kuidas peaks ja mida teha. Ja siis kutsun end korrale. See ei ole enam minu asi. EI OLE MINU ASI. Tulevad teised ja teevad teisiti või ei tee üldse. Jäi pooleli, siis jäi. Jah, nad veel kahetsevad… aga reaalses elus, on ilmselt suva. tegelikus elus on sind tund hiljem unustatud ja elu läheb omasoodu edasi.

Ja loomulikult ka kauplemine. Aga kui ma oleks… olnud viisakam ja alandlikum ja poleks nii palju vaielnud...  , äkki..   Ja siis saad aru, et ka see on mõttetu. Kui ma olekski olnud teistsugune, poleks ma olnud mina ja poleks ise tahtnud seal olla. Ja ma tegelikult ka siiralt usun seda mida öeldi, see pole minu persoon, vaid tegelikult ka kulude kokkuhoid.
Ja ma oleks ju ise ka sealt ära tulnud.

ja taas üks soov mu elus on täitunud. Mul on sissetulek ja ma ei pea töötama. Palun. Aga pettumust valmistav on see, et kui ma arvasin, et see annab mulle vabaduse ja valikud. Ja sunnib mugavustsoonist välja, siis tegelikult vastupidi. See sundis mind tagasi vanale sissekäidud rajale.
Niipea, kui panin FB teate, sain ma nagu muinasjutus kolm tööpakkumist. Päriselt.
Aga mingil põhjusel see ei rõõmustanud mind.

ma ei teagi. mida ma ootasin. Et keegi loodusoperaator helistab ja kutsub enda assistendiks. Või et ma saan peaosa Traviatas või kutsutakse mind hommikuprogrammi saatejuhiks. Või et Marsi- missioonil või bakterite uurimisrühmas vabanes just üks koht.
Ma tahaks midagi huvitavat-
Jah, loomulikult oleks ma võinud kõikidele vastata- ei. Juhtme täiesti välja tõmmata.
Aga ma olen selleks liiga arg ja pragmaatiline. Kui mul ühel päeval on säästud otsas ja/ või ma tahan tööle minna, siis see rong on läinud. Mitte keegi ei võta tööle üle keskea naist, kes on aastat viis olnud motivatsioonipuhkusel. Midagi lihtsat kindlasti saaks, aga, .. aga..



Nägin kusagil plakatit, et "kas olukord juhib sind või sina olukorda". Ja sain järsku aru. Et esimest korda elus. Esimest korda.
Esimest korda elus juhib olukord mind. See mis on ei ole minu tegemiste või tegematajätmiste tulemus ja tagajärg. See lihtsalt juhtus. minuga, ootamatult. Andes mulle aja puhkuseks. Mida ma kasutada ei oska.
Ja siis jäi ära heategevusüritus, mida ma väga ootasin. Ja siis ei saanud ma kontserdipileteid, sest smart id tõrkus. Reisikaaslased lõid põnnama...
Nagu mida?
Ma olen kuulnud palju lugusid sellest, kuidas inimene on läbipõlemisäärel, ja siis juhtub midagi, mis sunnib teda hoogu maha võtma. Aga mina? Ma olen tänu oma õnnepillidele elu parimas vormis.

Epp kirjutas inimestest, kes reisivad nii, et plaane ei tee. Mulle on vist ette nähtud lühike elu, või ma ei tea. Igatahes on mul terve elu olnud kiire. Sest ükskord saab see elu ju otsa ja ma äkki ei jõua...
Ma ei kujuta ettegi, et veedan oma hinnalise puhkuse autos(!) sihitult(!) ringi sõites (!). See on ju minu aeg!!! Puhkus on vii väärtuslik vara, et seda ei tohi raisata!
Ehk siis. Ma võtsin end kokku ja panin kirja kõik mida ma olen alati tahtnud teha, aga milleks pole olnud aega. Kuna ma lolli peaga lubasin tööga alustada jaanuaris, siis oli mul aega umbes poolteist kuud. Seda mida ma siis tegin, oled saanud osaliselt mu blogist lugeda.

Ja palun ärge küsige oma töötutelt tuttavatelt "Ja millal sa (ometi) tööle lähed?". Kogu selle aja olen ma igal hommikul ärgates olnud niii õnnelik, nii tänulik, mul on nii nii hea!!
Ilmselgelt sobib mulle rikka koduperenaise elu. Ma reisiks, matkaks, naudiks kultuuri, näitusi, kontserte. Kokkaks, blogiks. Loeks häid raamatuid. Ma pole aastaid pilli mänginud ja joonistanud. Ma tegin iga päev trenni ja olin vähemalt 2 tundi õues...

Üleüldse, selle kuu jooksul on mulle helistanud ja messinud inimesed, kellega me pole aastaid suhelnud ja kelle puhul poleks ma iial arvanud, et nad kulutaks 5 minutit oma elust mõeldes mulle. Aitäh! :)
Ma käisin nendega lõunal ja kuulasin põnevaid
lugusid, häid soove ja seda, kui väärtuslik ma tööturul olen. Ma olen tõsiselt liigutatud ja õnnelik.



Mida teeksid sina, kui sa saaksid ootamatult vaba, tasustatud kuu? :)


Homme lähen ma tööle. Parandamist vajavad riided ootavad endiselt, et keegi õmblusmasina käivitaks...:)
Rõdu koristamata ja juuksuri juurde ka ei jõudnud.
Ehk. Kunagi. Jälle.
Kuigi ma ei saanud peaosa Giselles, siis ma ikkagi väga loodan et eelmise töökoha positiivne energia, headus ja praegune õnnetunne tulevad minuga kaasa :) Oli vapustav 2019. Ma loodan, et 2020 tuleb õige pisut vähem värvikas  :) :)




9 kommentaari :

  1. Palju õnne uue alguse puhul!
    Elu nagu püüaks sulle jälle miskit öelda, aga mida nimelt🙂?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, võiks ju olla kenasti kusagil kirjas :)
      Üldjuhul selgub see pärast... :)

      Kustuta
  2. Super nii töölt lahti saada ja veel ägedam kui uusi pakkumisi uksest ja aknast tuleb - EDU!!!

    Puhkuse koha pealt olen sinuga samal nõul. Puhkuse aeg peab olema maksimaalselt mõnusalt ära kasutatud, niisama mõttetult molutada saab ka tööl kui selle eest raha makstakse :P Põhimõtteliselt vaatan puhkust nii, et iga päeva eest maksan lisaks muudele kuludele tavalise päevapalga (sest tööl olles saaks ju selle).

    Lõppkokkuvõttes on aeg ainus ressurss, mida mingi raha eest osta ei saa. Seega on mõistlik seda maksimaalselt enda tarbeks kasutada!

    VastaKustuta
  3. Ainult kuu?! Aga vedamine sellegipoolest. Edu ja et sa seekord siis lõpuks õigesse kohta satuksid kah!

    Pool aastat oleks äge aga siis hakkaks igav. Samas soovidega peab ettevaatlik olema.

    VastaKustuta
  4. vaata, kui erinevad on inimesed, minu arvates niimoodi sihitult ringi sõites/jalutades/kulgedes on hoopis rohkem puhkus, kui plaanipärane ja plaaneeritud käigud ja kohad.
    ma küll tahaks sedasi laisalt kulgeda, lasta end päeval kanda. kus meeldib, seal peatun, keeran sisse, vaatan ringi, hingan sisse. mida iganes. aeg ja plaanid ei domineeri. oleks vaid sellist luksust.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus. See ongi luksus ja minu jaoks oleks selle eeldus, et aega on niiiii palju. Ma usun, et kui pensionile jään, siis ongi.
      Praegu tahaks maksimaalselt ahmida emotsioone ja ilu ja elamusi. Vahel tulevad niisama, aga kindlam on eeltööd teha :)

      Kustuta
    2. Mu tuttavad pensionärid kurdavad kogu aeg, et aega ei ole :D NAd on nii aktiivsed!

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!