Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 7. aprill 2016

Lühikesed jalad

Manjana kirjutas valetamisest.

Ühes seebiseriaalis oli stseen. Lesbipaar valmistus abielluma. Pruudi vanemad tulid teisest Ameerika otsast kohale ja just enne altari ette minekut pruudi ema murdus: see on ikka tema põhimõtete ja arusaamiste vastu, see on talle vastumeelne ja vale ja tema pulma ei lähe,
Pruut nuttis, ahastas- kuidas mu ema on nii väiklane ja isekas. Minu õnne nimel ei saa end kokku võetud. Ta ei armasta mind sellisena nagu ma olen jne jne.

Lõppes muidugi, kõik õnnelikult.
Aga see stseen on mu meelest imeline näide sellest, kuidas valetamine on muutunud osaks meie elust. Me nimetame seda viisakamalt poliitkorrektsuseks, diplomaatiaks, diskreetsuseks, suhtlemisoskuseks.

Alles me siin jagelesime teemal anonüümsed kommentaatorid. Jättes kõrvale anonüümsuse teema, siis paraku on nii, et kõik inimesed ei ole head ja ei mõtle ega arva ega tunne õigesti. Defineerides sõna " õigesti" = nagu ühiskond eeldab ja ootab.
Mina olen üks selline inimene. Väiklane, õel, kade, isekas... Kui ma ütleksin välja kõik mõtted ja tunded, mida ma tegelikult arvan ja tunnen. Valitseks mu ümber kilomeetrine sanitaartsoon.
Ja milleks oleks see vajalik. Lihtsam ja säästlikum on kasutada ühiskondliku filtrit. Öelda nagu peab või jätta täiesti ütlemata.

Valetamise esimene reegel on see, et sa pead 100% uskuma seda, mida sa räägid.


Kas sa magad temaga?
Ei

(sest, see mis juhtus, oli uskumatu. Ma nägin seda tegelikult unes, see ei juhtunud päriselt. Ja kui ka oli päriselt, siis " magad" on kestev tegevus, see oli vaid kord jne)

Teine, sa ei peagi valetama. Maailmas on väga vähe asju, mis on lihtsalt must- valged. Enamikel on mitu otsa ja tahku. Ning reeglina küsivad inimesed täiesti valesid küsimusi.
Nagu meediaga suheldes. Vasta täpselt ja ainult sellele, mida küsitakse. Ja räägi kogu loost vaid seda, mis on tõsi.

Kas sul on temaga suhe?
Jah, me oleme väga head sõbrad.


Loe edasi siit.

Meile tegelikult ei meeldi inimesed, kes räägivad ainult tõtt. Mulle ei meeldi. Ma õpin aja jooksul tolereerima ja taluma ebaviisakust, jõhkrust, matslikust jne. Aga tegelikult tahan ma olla inimestega, kes on ilusad ja head.
Ma ei oska vastata, kas mulle valetajad meeldivad. Isiklikus elus pole ma neid kohanud. St ilmselt kindlasti olen, aga ju ma ei oska seda tähele panna, ära tunda või siis probleemiks pidada.
Tööalaselt on suurim probleem valetamine, mis on seotud lubaduste mittetäitmisega. Jah, see on ebameeldiv, aga alati on suhtlusel kaks poolt ja nõmedad koostööpartnerid on võimalik välja vahetada.

Kogu aeg valetades  elada on halb. See lõhub sind ja sa küsid ikka ja jälle endalt, kes ma tegelikult olen.  Kaotad iseenda ja ilmselt osati seetõttu ei jõua mitte iialgi inimesteni, kel võiks olla sinuga sarnased väärtused ja tõed.

Kui jätta kõrvale mängu ilu ja enda või teiste säästmine, siis valetamise põhjus on ju hirm. Hirm karistuse, kiituse, tähelepanu, hülgamise, hukkamõistu, kriitika jne jne jne ees. Ehk siis lihtsas eesti keeles. Sisemine ebakindlus.

Soovituse- jää alati iseeendaks asemel peaks propageerima hoopis õpetusi, kuidas muutuda sisemiselt paremaks inimeseks, kes on helge, positiivne, sõbralik, südamlik...

Kui sa oled sisemiselt endas täiesti kindel, siis sa ei hooli sinu ümber tekkinud sanitaartsoonist ja murtud hingedest tekkivast mustast maast. Kui sa oled lisaks oma sisemiselt ka hea südamega ning tore inimene, nagu näiteks minu mees. Ja mulle tundub, et ka nt Ristik ja Iibis, siis seda sanitaartsooni ei tekigi. Sa oledki sina ise ja aus ja kõigil on hea.

Aga inimesed on erinevad ja kõik ei ole head. Ja selleks, et meil oleks parem maailm on vaja vahel valetada.




5 kommentaari :

  1. Mulle andekad valetajad meeldivad. Sellised, kes näevad vaeva, et võimalikult usutav ja ilus asi tunduks. Need valetajad, kes läbinähtavalt valetavad, on ebameeldivad, sest nad nagu ei austaks vastase intelligentsust. Kõige juures, mida tehakse, on tarvis respekti ümbritśevate suhtes. Ka valetamisel on vaja respekteerida ümbritsevaid ja esitada neile mind-breakereid, mitte solki.

    VastaKustuta
  2. Sul on alati nii huvitavad teemad.

    Ma olen valetamise tõttu lähisuhetes palju haiget saanud ja armastan ikka rõhutada, et valetajal peab olema hea mälu. Ühel mu tuttaval on hea nõks ebamugavateks situatsioonideks - ära valeta aga räägi täpselt nii palju kui küsitakse. Eriti oluline olukorras, kus üheks pooleks on introvert, kellel kuulamine on kordades olulisem kui rääkimine.

    VastaKustuta
  3. Valetamine on ok.
    Valetamise esimne reegel on:
    Pane kõik kirja, veel parem, pea bloggi :D
    sest ükski pea ei pea meeles kõiki me valesid :D
    Valetamine on justkui rohi, kui tõde liiga kange tundub.
    Väikesed jalad / valed hoiavadki meie elu koos.
    Miks?
    Sest me ei tea tegelikult mis on vale või ei ole.
    Kuidas, aga ma olen ju gümnaasiumi lõpetanud?
    Koolis õpetatakse kõike, aga midagi olulist.
    Kas peaks põdema? Ei.
    Valed devalveeruvad nagu raha ja kõik muugi ilmalik.
    See, mida sa 20 aastat tagasi rääkisid, ei ole vale.
    See, mida sa täna hingest räägid, on vale selles mõttes :D

    VastaKustuta
  4. Heh, ma olen samamoodi isekas, tige ja kade, see lihtsalt läheb mul ruttu üle. Keegi meist pole ingel (ma sinu meest kahjuks ei tunne :) ), lihtsalt mõned näitavad välja rohkem paremat, teised pahemat poolt.

    VastaKustuta
  5. kusjuures ma usun, et enamus inimesi on head. see, et keegi valetab, ei tee teda halvaks. see, et inimesel on nõrku külgi, mis mõnele teisele ei pruugi meeldida, ei tee ju kedagi halvaks inimeseks.

    selleks peab ikka täielik autist olema, et kõigile nende nõrgad kohad kõva häälega näkku öelda. aga isegi mittetäielike autistide ümber kipub see sanitaartsoon tekkima.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!