Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 4. aprill 2016

Kodumaa lõpus

Käisime hiljuti töötajaid värbamas kahel töömessil.
Mingis meeltesegaduses võtsime kaasa ka eestikeelseid ankeete ja töökirjeldusi, mis jäidki seisma. Sest inimeste esimene küsimus- kas peab oskama eesti keelt? tähendas seda, et ka ankeeti ei olda võimelised riigikeeles täitma.

Tööotsijate profiil oli seinast seina- mehi ja naisi, nii noori, et küsisin lausa vanust. Depressiivseid neljakümneseid- oh, ma olen juba nii vana, mind te enam tööle ei võta ja lausa eakaid, teades oma olematut kohta tööturul, aga ikka proovides ja tõestades- ma jõuan, päriselt ka.

Inimesed jaotusid umbes pooleks.
Esimene grupp oli- ükskõik millist tööd. Ja taust selle taga polnud mitte nälg ja meeleheide, vaid pigem töötukassa nõue, kuhugigi kandideerida.
Teine grupp oli teadlikum: palk pidi olema üle miinimumi, nad teadsid, et ei taha teha vahetustega tööd ja mõned muud spetsiifilised nõudmised. Aga üldiselt.
meie poolt kirja pandud 6 ametikoha valikus tegi 95% linnukese iga ametikoha taha.
Ükskõik.


Nad elavad mingis täiesti teises meediaruumis. Ma olin sellest kuulnud ja lugenud statistikat
- uuringuid, aga seda reaalselt kogeda oli.... hirmutav.  Kui kaubandusketid välja arvata, siis tuntud Eesti ettevõtted, kes seal personali otsisid ja keda mina tean une pealt, olid täiesti tundmatu maailm. Ka muud juttu veeretades ei olnud probleemiks mitte mu vene keele kehv oskus, vaid see, et puudusid ühised puutepunktid.

Kui ma ühes varasemas postituses pakkusin, et Eesti on kihiline nagu kapsas või sibul, siis seal sain ma aru, et me viibime hetkel ühes täiesti teises maailmas. Sõnad kutsesobivus, motivatsioon, karjäärplaneerimine, huvid... on võõrsõnad, millel ei ole seal tähendust.

Aga ühes oleme me sama meelt. Nad võivad meeleheitlikult kandideerida kuhuiganes, valikuta. Aga reaalselt pole nad siiski nõus kuidasiganes. Isegi Eestis jääb ellu, kui pole tööd. Misiganes töö on sageli koormavam, kui üldse mitte töö.

Me oleme tänaseks katsetanud 6-7 soovijaga. Ning varem või hiljem, isegi katseaja lõppu ära ootamata on nad minema kõndinud,

Küsimus ei ole tegelikult töö puuduses.
Küsimus on selles, et töö on vales kohas, või selles, et töö soovijate võimed, vajadused, huvid, oskused, motivatsioon, ei vasta pakutavale töökohale. Või vastupidi.
Ja selles, et Soome on lähedal.

Mina isiklikult ei pea Soomest parema töö otsimist probleemiks. Ei saa maksta suuremat palka, kui võimaldab konkreetse ettevõtte tulemus.  Ja on väga hea, et Soome maandab meie muidu tekkivad võimalikud sotsiaalprobleemid.

Samuti pole mu meelest hea riigi praegune initsiatiiv üksikute 300- 400 töökohaga tööstuste loomine piirkonda. Seesama, munad ühes korvis risk, pigem peaks panustama paljude ja väikeste loomisele ja teiseks.
Kas me tegelikult ka tahame madalapalgalisi töökohti juurde.
Tööandjatele peaks tulema surve need töökohad  masinatega asendada ja inimesed, kelle võimed ja oskused enamaks ei küüni, peaks seda min palgaga tööd tegema Soomes. Ja ei pea muretsema, et mida teevad need väiksemate võimetega inimesed, kes Soome ei saa või ei taha. Uskuge mind. Lihtsamaid töökohti jääb ka Eestisse nii ehk naa alles. Mu point on pigem selles, et neid ei peaks spetsiaalselt juurde tekitama.

Seni kuni meie tööandjad ja poliitikud ei julge küsida retoorilise ja demagoogilise küsimuse " ja kes meile tulevikus pensioni maksab?" asemel hoopis  " miks üldse peaks riik inimestele pensioni maksma. Lepime kokku, et alates sünniaastast 2018 lõpetame selle ära..", seni me taastoodame neid juurde. Ja kui puudu jääb, siis toome juurde.
Aga oluline pole ju töötajate mass, vaid kvaliteet.
Nende inimeste ja minu tutvusringkonna peamine erinevus on ilmselt suhtumises riiki ja riigi rollist üldiselt inimese elu korraldamisel. Ma kuulsin seal rohkem kui korra sellest, et riik on süüdi.

Kas riik saab midagi ära teha

Riik on edutult katsetanud kõrgema palga strateegiat noortele, kes asuksid tööle Virumaale. Ma unustaks töö. Ja keskenduks praktikale. Riikliku tellimuse õppekavadel ei oleks ju probleem kehtestada kohustuslik praktika teatud regioonides. Oma kambaga, teiste noortega ei ole see traagiline, vaid on seiklus.  Miks peab nõusid pesema Austraalias, kui seda võiks teha Narvas. Tsiteerides vist Tavainimest " Eestile piisavalt lähedal ja samas väljakutseid piisavalt, täiesti teistmoodi, võõras".
Ja ehk mõni armub, loob pere ja tuleb peale lõpetamist tagasi.  Narva kolledzist on vähe. Vaja on rohkem, ja eestikeelseid noori. Olgu see siis kasvõi see paljuräägitud Sisekaitseakadeemia.

See on väga tore, et enamik eestimaalasi on kinnisvara omanikud, aga teiselt poolt välistab see meie mobiilsuse. Kui sa müüd maha oma Püssi kodu, siis uut elu kusagil mujal pole alustada võimalik. Ja see kehtib tegelikult kõikide Eesti linnade osas.

Need härrasmehed seal, kes on 20- 40 aastat töötanud keevitaja, automaatiku, elektriku või treialina ja praegu tööd otsivad,  on täiesti kindlasti valmis panustama rohkem, kui kärulükkamine. Aga kes ja kas neid toetab, suunab, nõustab.

Tegelikult ma kirjutan ju omaenese hirmudest, Ma ei ole samuti valmis jätma oma kodu ja keskkonda, minnes tundmatusse, et kui uks sulgub, siis äkki avaneb aken... aga kui ei avane?

Mistõttu mu meelest on nr 1 teema transport. Ma ei väsi kahetsemast ja ei saa siiani aru, kuidas jäeti kõrvale Rail Baltica Tartu trass. Kas ma olen ainus napakas, kes näeb sellest julgeolekuriski, rääkimata töökohtadest, ülikooli jätkusuutlikusest... Rannik areneb nagunii ja omasoodu.  Minu mõistus ütleb, et meie risk on tühi idapiir.
Aga see selleks, see rong on sõna otseses mõttes läinud. Kasvõi doteerida, aga busiiliinid peaksid laitmatult toimima kõikide Eesti asulate, külade ja linnade vahel. Et kui ma elan Sillamäel, siis pole probleemi käia Valgas või Viljandis tööl.
Ühel messil oli 100-t töökohta pakkumas Viljandi ettevõtted. Ma väga loodan, et ajakirjandus peab selle meeles ja uurib näiteks poole aasta pärast, kas ja kui palju inimesi on kolinud teise Eesti otsa töö juurde.

Selline kurb lugu. Ma olen selle postituse avaldamist edasi lükanud, Kuna ma ei oska neid mõtteid poliitiliselt korrektselt väljendada ja ega mul lahendusi pole ja midagi tarka öelda ei oska. Aga see kogemus häirib.
Olles- elades turvaliselt oma maailmas, ei kujuta neid inimesi ette. Seda, kui palju neid tegelikult on. Seda, kui vähe nad teavad "Päris- Eestist". Sellest, kuidas meie regionaalpoliitika on ikka nii pekkis, kui üldse olla saab. Ja see, et näed oma korteriühistus, telekas ja kolleegide- sõpradena integreerunud venelasi, ja selle üle vingun, on ainult pealispind.

Seal olles ja sellest kirjutades, on hästi lihtne minna empaatilist- humaanset-vasakpoolset teed.
Võtta enda, kui eestlase peale süü ja vastutus.  Ma tegelikult ei ole väga kindel, kas see on nende, või pigem meie st eestlaste, kui riigi ja rahvuse probleem.
See, kes paljas ja näljas ei ole ju spetsiifiliselt venelane. Sama probleem on ka lõuna- kagueestis. Eesti keele oskus muudaks ta õige pisut konkurentsivõimelisemaks, aga selle inimese personaalne tublidus ei tekita vajalikku piirkonda infrastruktuuri ja töökohti.

Nõudlust ei saa lõputult juurde tekitada ja sotsiaalseid töökohti välja mõelda. Kusagil on piir.
Mida siis teha?
Kodanikupalk? Kolime kõik Tallinna?
Mina ei tea.

23 kommentaari :

  1. See teises maailmas elamise tunnetus tuleb lihtsalt sellest, et ühed näevad maailma suures plaanis, teised aga lähivõttena. Lähivõttes on rohkem traagikat, emotsionaalsust ja detaile, samas kui suures plaanis üle libistades tundub maailma kaunis paik. Elu nagu film. Eesti filmid on aga tavaliselt täis sügavaid mõttepause, mitte actionit.

    VastaKustuta
  2. Väga hea, et Sa selle avaldasid.

    Ma usun, et meil kõigil oleks iga lõigu kohta midagi öelda. Oma kogemus või ka selle puudumine, arvamus, vastuarvamus. Aga... mina ju tegelikult ka ei tea.

    Pikas plaanis aga juhtub minu arvates see:
    Pooled jäävad "sinna" ja surevad vaikselt välja.
    Ja teine pool kolibki Tallinna.

    VastaKustuta
  3. Meediaruum on jah teine. Ma tajusin seda aeg-ajalt isegi siis kui oma naabriprouaga jutustama jäin. Ta räägib väga head eesti keelt (ei kirjuta) ja inimesena on ta aktiivne ja äge. Otsekohene, pealehakkamist oma ea kohta palju ja selline käre! Aga kõik, mis puudutas kohalikku uudist, üritusi, poliitikateemasid, valimisi jms, ta ei teadnud sellest midagi. Lihtsalt ignoreeris või lõi käega kui jutuks tuli. Ei huvitanud. Kui mul ka tema juurde asja oli, siis enamasti mängis telku Venemaa programme.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Unustasin lisada, et me ei ela Narvas, vaid ca 20km Tallinnast... :)

      Kustuta
  4. Superluks postitus! Aitäh selle eest. Ma ei teagi, millest alustada või kui palju peaks üldse siin kommenteerima. Pigem hakkasid näpud sügelema enda blogisse postitust teha (kui ainult raamatu kirjutamist ees ei oleks....). KK kirjeldatud venekeelseid inimesi on ka minu tutvusringkonnas, ja nad elavad Tallinnas ja räägivad ja kirjutavad vabalt eesti keeles. Aga nad vaatavad vene programme, vene telekanaleid ja loevad vene uudiste saite ning on (võimalik et selle tõttu) suures osas ikka venemeelsed.
    Selles postituses on koos mitu eriküsimust: integratsioon, üldine ja eeskätt pikaajalise töötuse probleem ja lisaks veel rändeküsimus. Eks nad ongi kõik omavahel seotud, aga ma arvan, et neile peaks siiski eraldi lähenema. :)
    Ja see, et meil ei ole konkreetseid mõtteid, kuidas täpselt probleemi lahendada, ei tohiks ju olla põhjus, miks nende küsimustega üldse mitte tegeleda. Lisaks neile probleemidele ei ole olemas spetsiifilisi lahendusi, mis kohe hakkavad tulemusi andma. Need kõik pika vinnaga ja tahavad pikaajalist konstantset tegutsemist ja neid ei lahenda ka ainult regionaalpoliitikaga.
    Ma olen Kauriga nõus, et osa sinu kirjeldatud gruppidest tõesti jäävadki oma paralleelmaailma kinni ja lõpuks surevad lihtsalt välja. Energia peaks seega koondama nende järeltulijatele.
    Su Ida-Virumaa praktikamõte on kusjuures väga hea. Saaks keelekümblust mõlemapoolselt :)

    VastaKustuta
  5. Mulle tundub, et kui Viljandi metallitehas või padjavabrik ei leia Viljandis töötajaid, siis tasuks neil kaaluda Narvas tsehhi avamist, mitte loota töötajate Narvast kohale toomisele. Kuigi Narva töölised, kelle töökogemus ja -kultuur pärinevad riigi- ja suurettevõtetest, ei pruugi olla sugugi lihtne kaader.

    Narvast Valka tööle käimise suhtes olen ma natuke skeptik, kuna olen ise üks neist inimestest, kes oma töövabast ärkvelolekuajast veerandi veedavad rongis :/

    Praktikaga näib olevat nii, et lihtne on kohustada tudengit praktikale minema, aga väga raske on kohustada ettevõtjat praktikakohaks olema.
    Mul endal oli kunagi mõte, et Integratsiooni Sihtasutus peaks korraldama Narva peredele tasuta bussiekskursioone Võrru, Haapsallu ja Viljandisse, et nad lihtsalt näeksid oma silmaga, et Eesti on olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Narvas jälle ei pruugi olla tsehhile juhte. Spetsialistide ja muu valgekraelise kaadri Narva tööle-elama meelitamine olevat väga keeruline.

      Kustuta
    2. Kõrgem palk ja kõrgem positsioon peaks ju meelitama küll. Juhitüüpi inimesed peaksid ju just muutustele altid ja kohanemisvõimelisemad olema.

      Kustuta
    3. kui palk kõrgem, siis võib juht küll Narva tööle käia, aga mitte sinna elama kolida. Kuna on juht, siis võib veel ajaga kohal käia järjest vähem ja teha kaugtööd. Mu point on selles, et töökohtade loomine regionaalselt ei pruugi lahendada rändeküsimust või pakkuda teisi inimgeograafilisi lahendusi elanikkonna ühtlasema paiknemise osas. Praktika (ja ka teooria) on näidanud, et rände motivatsioon ei sõltu alati töö asukohast. Elav näide on Haridusministeeriumi vägivaldne Tartusse kolimine regionaalpoliitika huvides. Töötajad paiknevad endiselt kas suures osas Tallinnas või Tallinn-Tartu maanteel. Mõned üksikud kütavad Tartus ruume soojaks.

      Kustuta
    4. Täna jooksis uudistest läbi, et üks grupp Ida-Virumaa inimesi külastas Viljandi ettevõtteid. Ajakirjanik intervjueeris pärast päris mitut ja nad kõik ütlesid, et on valmis Viljandisse kolima kui seal töö saavad. Üks ütles, et kui saaks Viljandisse ühiselamusse toa, siis tuleks kohe. Eriti imponeeris neile Viljandi Aken ja Uks, sinna tahtsid kohe mitu neist tööle. Eesti keelt nad ei osanud, aga kinnitasid, et kui peaksid Viljandisse kolima, siis õpivad ära. Nii et mõnega ikka lootust on, neid peakski hakkama üle Eesti hajutama - sinna, kus on töökohti.

      Kustuta
    5. Ma juhtusin ka seda kuulama ning avaldas muljet.

      Kaugtöö osas - see on muidugi võimalik aga on piirkondi ja valdkondi, kus sa pead siiski kohal elama, et nn omameheks kasvada. Minu meelest Katrini "Minu Narva" oli ses osas hea näide. Tal ikka läks aega kui omaks võeti ja see omaks võtmine käis ikka läbi vaba aja ning kohalike kommete. Ühised peod ja külaskäigud jne. Distantsilt hädapärast saab juhtida aga sa ei pruugi olla alluva silmis hea juht. Ma olen seda Baltikumi kontekstis näinud. Igas ärikultuuris on mingid täiesti omamoodi ootused liidrile, mida kõrvalt vaatad ja ei jõua ära imestada.

      Kustuta
    6. Mu point oli rohkem selles, et hea töö pakkumine perifeerses v alaasustatud paigas ei pruugi tingimata tuua kaasa pikaajalist rännet. Võib, aga ei pruugi.
      Rände põhjused on harilikult segu mitmest komponendist ja motivaatorist (nii tõuke- kui tõmbefaktorid): sihtkoha üldine elukvaliteet, eelnevad või vähemalt reaalne võimalus sotsiaalsete sidemete tekkeks, rändaja kogu leibkonna majanduslik heaolu rände tulemusel, elukvaliteet senises paigas, majanduslik heaolu (töö olemasolu v reaalne võimalus selle saamiseks) jpm. Sestap ei saa mu meelest eeldada, et töökohtade loomisega kaasneb kohe ka pikaajaline ränne. Lihttööliste puhul võivad tõukefaktorid olla tugevamad, mistõttu on nende puhul isegi ränne isegi tõenäosem.
      Mis puudutab kaugtööd: see ei ole kindlasti ideaalne, kuid näen kasvõi enda tööl, kuidas töötajad üritavad võimalikult palju kaugtööga läbi ajada, kuigi on ilmne, et sotsiaalse töökollektiivi mõttes oleks parem muidugi, kui kõik alati kohal oleks. :)

      Kustuta
  6. Mul on sama tunne nagu Kauril, iga lõigu kohta tahaks midagi ütelda (või siis mitte, sest oled juba ise selle kirja pannud). Blogides saab harva lugeda nii mõttetihedat teksti.

    Nendel suurte teemade puhul on mind hakanud painama üks mõte, et liberaalidel on tegelikult õigus. Kas riigipoolne sekkumine, piirkonna säilitamine eluvõimelisena iga hinna eest on üleüldse vajalik kui need ponnistused räägivad vastu majanduselu loogikale ja reeglitele? Tööandjana loon ma oma asja sinna, kus mul on võimalik valida "odavat" aga eelkõige kvalifitseeritud tööjõudu. Teisalt liigub rahvastik sinna, kus on töökohad, et realiseerida oma individuaalset valikuvabadust teha seda tööd, mis meeldiv ja jõukohane. Sellele paratamatule protsessile vahelesegamine "meetmetega" tundub võitlusena tuuleveskitega.

    Kirde-Eesti linnade rahvastiku vähenemine on sama nähtus nagu meie maapiirkondade hääbumine. Ning ega see puuduta ainult Kirde-Eesti linnasid. Sama saatus ootab pikas perspektiivis sedasama Viljandit, Pärnut jne. Äkki peaksime endale tunnistama, et meie rahvaarvu juures ja tingimuste juures, kus maailm on avatud on meil vaid üks linn, Tallinn. Lisaks tõmbekeskus Tartu. Ülejäänud on aga elustiili linnad, kus elavad piisavalt jõukad (või lollid :), samamoodi nagu seda on juba praegu elamine kusagil maakohas.

    Ma ei ütle, et mul õigus oleks või et sellised arengud mulle meeldiks. Aga see, "mul meelen kuldne kodukotus" on ilus lüürika, millel pole midagi pistmist objektiivse arenguga. Oli kunagi kuldne Detroit ja enam pole ...

    Akadeemik, kirjuta ikka, vaatamata raamatutööle.

    VastaKustuta
  7. Akadeemikul on õigus. Ja teil teistel ka. Kvalifitseeritud tööjõud ei tule perifeeriasse.
    Esiteks risk- kui töö kaob/ei meeldi, siis rohkem valikuid pole.
    Transport. Selles konkreetses regioonis käivad nii bussid kui ka rongid nn tagurpidi. Sul peab olema tööl käimiseks oma transport, või peab tööandja sind transportima.
    Puudub kinnisvaraturg. Ja kui see ka oleks, siis osta endale korter, mille järelturuväärtuse eest on võimalik " vanurite pansionaadis" veeta max aasta, ei ole just eriti nutikas investeering.

    Õnneks on Eesti väike ja meie riik on miljoneid paigutanud teedesse. Meie u 20-st valgekraest on kohalikud (+ kuni 30 km) 8 inimest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma jõudsin vahepeal mõelda, et isegi kui kvalifitseeritud tööjõud perifeeriasse päriseks tulla ei taha, siis on tal märksa kergem kodust kaugel tööl käia, võrreldes lihtsalt töölisega. Juba suurema palga pärast.

      Kustuta
    2. Mis? Et Narvas on palk suurem kui kus?

      Vene kaug-arktikas on vist tõesti nii, elad igikeltsal, supled rahas ja siis lähed 35 aastaselt normaalsesse kliimasse pensionile. Aga Narva.. mkm.

      Kustuta
    3. VKG s olevat olnud väga head palgad, rääkisid messil tööotsijad

      Kustuta
    4. mina pidasin silmas, et kvalifitseeritud tööjõu palk on suurem kui lihttöölisel. nii et kui üldse keegi mitme linna vahet sõitmist endale lubada saab, siis tema. iseküsimus, et selleks, et ta selle üldse ette võtaks, peaks palk olema parem ka sellest, mida ta ilma sõitmata saab.

      Kustuta
  8. Ma olen mõelnud, et kas ma siis oleksin ka oma kodukoha patrioot kui see koht ei võimaldaks Tallinnas töölkäimist. Maalapsena mulle kohutavalt meeldib maal ja mõte kuhugi kolimisest on hetkel välistatud. Samas ma ei suudaks Tallinnas elada, ma läheks katki linnas. Olen proovinud ja see ei olnud mina. Aga kas ma mõtlesin samuti kui mu juured oleksid nt Kohtla-Järvel või Narvas? Ei tea. Meie suguvõsa ühed liinid, hõimlased, on sealt pärit ja 2.-3. põlv on kõik ära kolinud. Paidesse, Tallinnasse, välismaale. Vanad on surnud, talu lagunenud ja lagastatud. Samas kui ma Eestis ring sõidan, on väga palju imeilusas korras maju. Kuidas nad jaksavad? Kes neid finantseerib? Kus need inimesed tööd saavad? Nt Amblast Järva-Jaani poole sõites või siis Avinurme. Puiduait, Elustiilikeskus, kohvikud, kursused. Keset maakolgast, vabandust, et ma nii kirjutan aga no põhimõtteliselt on suuremad linnad sealt ikka kaugel. Ja on investeeritud ning paigad töötavad minu silmale suht edumeelselt. Järelikult ikka on võimalik?! Või on see kõik veel eelmise põlve säästud, patriotism ja kohapaiksus, mis veel mõjutab ning 50a pärast ei ole enam midagi. Õudne tegelikult.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kes tööd viitsib teha, sellel on kõik võimalik. Inimesed elatavad end erinevate tegevustega ja paljud müüvad oma toodet või teenust välismaale - nad ei paista eriti välja, sest tegutsevad omaette. Minul on ka oma pisike ettevõte saarel ja ma saan hakkama, tellimusi on ülepea ja kogu müük käib üle interneti. Täiesti ausalt ja ametlikult on võimalik äri teha ja toime tulla, mulle pole linna vaja rohkem kui aeg-ajalt kangaste ja niitide ostmiseks, kuigi ka neid saab netist tellida :)

      Kustuta
    2. Jah, ma tean, et on võimalik ja väga tublid on need inimesed, kes nii hakkama saavad. Alati ei ole asi ka laiskuses või viitsimises, meil on lihtsalt erinev stardipositsioon ja oskused.

      Kustuta
    3. Mul on sugulased Avinurme kandis. Onu käis aastaid ja aastaid tööl Tallinnas. Niimoodi need kenad majad säilivad jah.

      Kustuta
  9. Tegelikult on Narva ja Viiburi mõlemad kaotatud linnad. Ainult üks asub ühel ja teine teisel pool piiri.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!