Hiljuti ühes meemis oli küsimus, et millal viimati laulsid.
Ma laulan kogu aeg. Hetkel näiteks ketran... väiksed kastid linnaservas....
See on ka üks põhjustest, miks ma ei saa endale lubada avatud kööki. Kuidas on võimalik valmistada sööki, ilma, et sa samal ajal ei laula (ja ei tantsi)?
Perekonnalegendid räägivad, et oma esimesed elukuud elasin ma klaverikaanel. Põhjus oli tunduvalt proosalisem, kui "üks helin oli mu rinna sees juba siis". ENSV ei andnud mu noortele vanematele korterit ja nii me elasime mu ema töö juures.
Ma olin üsna suure osa oma elust veendunud, et lasteaias laulame me kõik. Kuni mu oma laps läks lasteaeda ning ta praagiti välja, kuna ei laulnud piisavalt hästi. Õnneks lubati tal luuletusi esitada.
Või mis õnn see tegelikult on.
Igaljuhul, me pidasime kasvatajaga pikki maailmavaatelisi vaidlusi: vähemalt lasteaias peab olema igaühel võimalus vs kõik teevad seda, mida nad paremini oskavad.
Minuaegsed kasvatajad olid teist meelt ja nagu kinnitavad tolleaegsed fotod, siis esinesin ma üsna usinalt, Kaasaarvatud omaenese esimese klassi aktusel.
Esimeses klassis jooksime sõbrannaga üle staadioni kõrvalmajja muusikakooli katsetele. Mu vanemad olid toona üsna hoolimatud oma võsukeste karjääri suhtes, teada said nad sellest alles hiljem õpetajatelt- et me mõlemad Kailiga olime vastu võetud viiuli erialale.
Meie linna muusikakool asus internaadimajas. Kui ma hiljem lugesin " Kasuema", siis oli mul silma ees alati selle maja plaan ja pilt. Maja ees õitsesid paplid, mis vastavalt aastaajale levitasid õielund või siis mentoolilõhnalisi seemneid, kui ma " nagu tobe viiulikastiga" kodupoole või muusikakooli marssisin. Muusikakooli toodi pärastlõunaks alati termostega teed ning suure lahtise puitkasti sees saiakesi. Kas siis Moskva saiad või võiroosid.... Kasti kõrval oli taldrik, kuhu sai panna saiade eest raha. Mingit silti seal polnud ja ma ei tea siiani, kas meie, pisikesed, üldse tohtisime neid võtta. Aga näljane väsinud laps viiulikastiga ja lõhnavad saiakesed...
Viiuldamine läks ka kenasti. Ma olen 9 aastaselt esinenud Estonia laval:)
Ja siis me kolisime teise linna. Mõned aastad punnisin ma veel, aga siis sain aru, et ma ei suuda õpetajatega kontakti leida. Nagu öeldud, mu vanematel oli minust suva, või ei suutnud nad mu rohkete hobide osas arvet pidada, ja ma jätsin muusikakooli pooleli. Piisava klimberdamisoskuse sain era- klaveriõpetajalt ning malevas õppisime me kõik mängima kitarri piisavalt et end saata ja esitada Stairway to heaven avataktid... .
Kaili mängib viiulit siiani.
Aga uues linnas oli teine tore asi. Mind pandi muusika- eriklassi. See tähendas, et meil oli 5 korda nädalas laulmine, lisaks lastekoor ja ansambel. Ja ka sellest oli meile vähe. Me laulsime kogu aeg, vahetpidamata, vahetunnis, sööklas korda pidades, kartuleid võttes, kive korjates, metsa istutades, ekskursioonidele sõites.... Täna ja praegu ma mõtlen, kuidas see kõik võis ümbritsevatele närvidele käia...:)
nagu aastaid kümneid hiljem, kui meie rootslasest ülemus rääkis varjatud meeleheitega kõigile, kes viitsisid kuulata, traumeerivast kogemusest, kuidas meie kollektiivi eesti osa pea tund aega järjest peol "šlaagreid" laulis. Ta oli selline kannatlik mees...
Huvitav, kas tänapäeva noored ka laulavad. Ja mida? Poplaule? Eesti või inglise keeles?
Kuna mu ümber oli nii palju väga häid lauljaid, siis sain ma üsna varakult aru, et mu hääl on tegelikult väga keskpärane- nõrk ja kähisev. Ma olen solistina esinenud vaid kahel korral. Mingis meeltesegaduses andsin nõusoleku esitada konkursil üks vene romanss... ja teine oli pisut lõbusam, mingil Läti tantsupeol, ehk oli Gaudeamus, juba ülikooliajal, lükati mind äkki keset ringi ning endalegi ootamatult vedasin " Haanijamiis..." regilaulu.
Mu esimene laulupidu oli 10-aastaselt. Sealt edasi on olnud mitukümmend laulu (ja tantsu-) pidu Eestis ja Lätis, nii et need kõik on omavahel kokku sulanud, Ei mäleta neid, kus mis juhtus ja millal. Ja on sel vahet. Mulle meeldis laulupidudel osaleda. Tantsupeol on parem olla vaataja rollis.
Ma alati hämmastun, kui 80 aastate noored räägivad oma teadlikust poliitilisest st eestimeelsest hoiakust. Meil seda küll polnud. Me laulsime sujuvalt alustades Slavssja strana ja den bobedõ ja lõpetasime Metsavendadega või mõne muu eestimeelsega.
Laul ei ole lapse jaoks poliitiline steitment. Laul on laul. Muusika.
Steitmendiks sai laul alles vanemas eas, siis kui tekkisid isamaalised laulud jms.
Inimese mälu on üks veider asi. Ma olen vist ilmselt 500 korda üritanud meelde jätta Jüriöö ülestõusu toimumise aega, aga näe: ma mäletan siiani "Lõbusate noorte marssi",
Vahepeal ma pidevalt ei laulnud. Ma sain lapse, ja tema, kujutage ette, hakkas mu laulmise peale nutma. Arvasin, et sain asjast valesti aru: ema viis hälli heinamaale, alleeaa.. peaks olema ju eestlase tüvilaul. Laps õppis rääkima ja väljendas end 3 konkreetse sõnaga " palun ära laula".
Aga siis õppisin ka mina emana rääkima ja laulan jälle.
Sest need kes lauluga sammuvad kõikjal, ei ole kohutand lahingud ja piin.
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
neljapäev, 31. märts 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Tere, indigoaalane!
VastaKustutaKirjutan Sulle esimest korda ;-)
Tegelikult tahtsin öelda, et ma kuidagi ei satu sageli blogisid lugema ... Aga kui tuleb puhkus, no nagu nüüd (elagu Jänkupühad ja kinnised koolid!), siis sobran suure mõnuga hommikukohvi kõrvale.
Ja täna siis lugesin Sinu siinset postitust ja vaimustusin ja luban endale, et heade blogide lugemiseks lihtsalt tuleb aega leida!!!!
Mina proovisin alati püüdliku ja eeskujuliku õpilasena viisi pidada ja mõnikord tuli välja ka, aga ma pakun, et tegelikult on mu hääle suutlikus niru mis niru.
Samas suutsin kooli muusikaõpsi ära petta ja sain lausa koori ridadesse. tegelikult oli see õps väga kurioosne kuju, jutu, kuulujutu põhjal vist kunagine ooperilaulja, kelle mees fakti ette pani, et kas karjäär või pere ja siis ta taguski vihaselt ja saatust neades muusikaklassi häälestläinud klaverit ja mõnitas vaeseid õpilasi, kes viisi ei pidanud.
Ma vaevlen muideks siiani küsimusega, MIKS peab koolis laulmist hindama???!!
Väga tänan!!:)
KustutaLaulmise hindamisest. Ma olen lugenud teooriat, et hindamine annab ainele nö tähenduse. Et kui on aine, kus vaid on arvestatud/mitte, siis peetakse seda automaatselt vähemtähtsaks + teine teooria, et kuidas siis need, kes on loovainetes tugevad häid hindeid saavad.
Et siis see on hoopis ühe teise postitsuse teema, tänud inspiratsiooni eest.
Jaa, mina ka laulan v ümisen kogu aja.
VastaKustutaJaa, mul ka viimane laps õppis ühe esimese väljendina "issi ära laula".
Või siis käib miski peas vaikselt ringi.
Hetkel hypnoboosteri "pangem", https://hypnobooster.bandcamp.com/track/pangem-t-navatel-t-drukute-nimed
Ainult et avatud köögi puudumisest ei saa ma aru. Tulevad külalised, kogunevad kööki nagu ikka, sina siis aga oled kus...?
Lapsed laulavad seda, mida kodus v koolis antakse.
KustutaMeie omad - ingeri- või vadjakeelseid regilaule, näiteks...
Maeitea, mul vist siis ei käi niipalju külalisi või igal juhul pole teema,et nt ma olen köögis ja teised toas ja neil on minuta lõbus.
KustutaMinu jaoks on hoopis traagilisem, kui diivan lehkab praekartulite järele ja et mul on ÜKS RUUM , mida uksega sulgeda, vähem.
Ma olen see õudne ema, kes ütles oma lapsele- ära laula või - laula vaiksemalt. Sest ta üürgas päevad läbi jaapanikeelseid kõrgehäälseid kriiskelaule.
VastaKustutaMa ise ka üürgasin kunagi nii kuuski istutades kui ekskursioonibussis, nüüd ümisen.lapsed samamoodi ümisevad.
jaapanikeelsed kriiskelaulud:D..
Kustutasee on tase. Mina oma venekeelse repertuaariga praegu häbenen;)
canten senores, cantores...
VastaKustutaMa elan suht mänguväljaku lähedal ja seal on kiiged suurtele ning väikestele (lisaks kõigele muule nagu liivakastid ja turnimispuud). Ja siis kenal suveõhtul ikka kostab ühte ja teist. Laulavad nii et vähe pole ja see on vahel täitsa lõbus kuulamine :) Eelmise suve hitt oli nt. Birgit Õigemeele "Peame nautima elu, peame nautima ilu.." Seda üürgasid paar lasteaiaealist pea igal õhtul nii umbes paar nädalat järjest. Õnneks teismelised tulevad pimeduse varjus ning eelistavad kaugemat krääksuga kiike. Selle taustal eriti ei kosta, mida nad kuulavad. Üldiselt eelistatakse koos kuulata midagi nutitelefonist, on nii eestikeelset kui ka inglisekeelset muusikat. Täna olid nt alevi vahel jalutamas paar põhikooli tüdrukut, kuulasid musa ning lausid kehvas inglise keeles olematu viisipidamisega kaasa.
VastaKustutaÜldiselt lapse puhul mind ei häiri kui viisipidamisega probleeme aga täiskasvanute puhul küll. Mina olen see imelik, kes eelistab kena viisi kuulata ja üldiselt peab ka ise viisi. Ilma laumiseta ei oska küll olla, kipun spontaalselt kaasa laulma kui mõnus viis kõrvu jääb. Nt poes ja vahel nii, et ise ei pane isegi tähele.
Mäletan, et Soome kolides naersin ämma üle, kes alati ümiseb. Ükskõik, mida ta teeb, kas koristab, kokkab või jalutab niisama ringi. Laul käib temaga kõikjal kaasas.
VastaKustutaNüüd olen ise samasugune. Aga selles pole mitte mingit kahtlust, et laulda ma tegelikult ei oska. Tunnen abikaasale kaasa :)
Mina olen enda juures kindlasti rääkinud, kuidas minul igasugune laulmisetahe kooli ajal hävitati. Õpetaja oli lihtsalt pesuehtne krõõp. Nüüd laulan lastele vahel harva, naljategemise mõttes. Lapsed arvavad, et emme laulab täitsa äratuntavalt. :)
VastaKustutaAga lapsele olen öelnud küll, et ära laula. Ära laula, kui sa pead laulmiseks jorutamist ja oled ise selle üle veel hirmus uhke ja nõuad pidevat kinnitust, et laulad ägedasti tuntud laulu - ainult et omatehtud viisi ja sõnadega. Läks päris mitu kuud, enne kui keskmine poeg aru sai, et igal laulul on oma viis ja omad sõnad ja et "Põdra maja" puhul tuleks laulda põdrast ja jänesest, mitte kaelkirjaku uuest autost ... ja mitte solvunud olla, kui teised inimesed kaelkirjaku uue auto laulus põdralugu ära ei tunne!
Jüriöö ülestõus oli 1343, seda teades iial igavust tunda ei saa ...
Mul on kunagistest laulkooriaegadest hirmus jabur repertuaar meelde jäänud, millega tuttavaid nt ühise söögitegemise ajal naerukrampidesse ajada. "Suhkur piima sulama, jahu hulka segame, taignale nii panna jääb võid ja veidi suhkrut" ja "Lälläti, lälläti, kävihän se niin" (mille peasolek on saavutus, sest ma tollal praktiliselt ei osanud soome keelt) ja "me näeme ehtsaid lapsi, kel elu mõtteks rahu ja et nad tunneks alati end õnnelikuna". ja nii edasi, ilmselt suudaks sisustada terveid tunde. omaette huumorirubriik on tuntud laulude teised-kolmandad-neljandad hääled ("kiirgab mets ja tiliseb-tiliseb").
VastaKustutaA üks sõbranna rääkis, kuidas ta koos kamba teiste eestlastega Soomes maasikaid korjamas käis (üheksakümnendatel) ja Poola poisid, kes kah selle töö peal olid, õppisid peagi ära ühe eestikeelse lause: "Ära laula!"
Oh, ma olen oma läti kolleege üllatanud kooliaegse "Puhu tuul ja tõuka paati" lätikeelse versiooniga. Me õppisime seda põhikoolis ja mul siiani peas. Arvasin veel, et meie maakooli õpetaja kiiks aga paar minuealist kolleegi Eestist liitusid kui me esmakordselt tolle laulu üles võtsime. Järelikult oli see ikka kooliprogrammis sees.
VastaKustutaAitäh! Tänu sinu blogipostitusele sain teada, miks ma oskan laulda laulu Suliko gruusia keeles ;) Kirjutan sellest oma blogis.
VastaKustutaJa loodan, et tohin sinu postitust seal linkida...
Aga meie kohalikus põhikoolis laulavad kõik. Meil lihtsalt on selline muusikaõpetaja, kes ütleb - ei ole last, kes laulda ei oska...
Tegelinski, sa ikka tead, et "Suliko" on tegelikult baski rahvalaul?
KustutaHmmm... olen seda küll Gruusiaga seostanud. Meil oli tol korral mingi rahvaste sõpruse pidu, kus meie klass Gruusiat esindas. Seni ajani gruusiakeelsed sõnad peas...
KustutaMa saan nii aru, et luuletus on muidugi Gruusia oma, aga viisistati baskide rahvalauluga.
KustutaMu muusikaõpetajast kaasa ütleb kah, et kõik lapsed saab laulma, kui nad seda ise tahavad. Selleks tuleb õppimise protsess huvitavaks teha.
VastaKustutaLaulmise eriklassi ja muusikakooli kasvandikuna oli palju äratundmisrõõmu. Ja ka minu laps õppis ütlema "ära laula", aga ma ei lõpetanud ja nüüd üürgame kahekesi toas ja õues :)
VastaKustutaJah, ma olen samuti nõus, et enamik lastest on võimalik laulma panna. Küsimus on ju enese kuulama õppimises.
VastaKustutaJa nagu ütlevad idanaabrid: peamine pole viisipidamine, vaid see, et laul tuleks hingest
Ma selle laste laulma panemise kohta teile veel kirjutan. Kui julgen.
KustutaAga seniks. Kiilakas, anna oma kaasale selline link:
http://sonic-pi.net/
Erakordselt äge vidin, millega saab korraga õppida progammeerimist JA muusikat. Kui su kaasa ise koodi ei kirjuta, siis vajab arvutiõpetaja kaastööd, aga on hirmus lihtne ja kergesti õpitav. Kuna enamik moodsaid lapsi OSKAB kirjutada, siis võiks koolis kusagil kolmandast-neljandast klassist alates väga hästi peale minna. Vaadake, proovige, õppige, mängige, andke edasi!