teisipäev, 15. detsember 2009

Duracelli jänese needus

mul on jälle niiii... igav. Sest ma töötan liiga kiiresti.
Ma tean, et mul poleks põhjust end pahasti tunda- see periood läheb mööda kiiremini, kui ma sooviksin, ja siis on mul jälle nii kiire, et pole aega hingatagi.
Ma olen kogu elu olnud sellega hädas.
Koolis, kui tegime kolmekäigulisi lõunaid ja ma sain alati ca 15-20 minutit kaaslastest varem oma road valmis. Kartulid keesid meil kõigil ühekaua...
Eksamitel, kui viisin uhkes üksinduses alati töö teistest varem ära. Oskasin palju oskasin, ega pastakakeerutamine teadmisi juurde ei toonud. Arusaamatus, kui teised kurtsid lühikeste tähtaegade üle- mul olid enne tähtaega asjad valmis.

Mul on olnud õnnetus töötada ka avatud kontoris, mistõttu ma tean, et mu kolleegide suurimad ajaröövlid on telefonikõned ja kohtumised. Ma ajan asju meili teel. Ma ei suitseta ega joo päeval kohvi. Mul puudub oskus käia mööda kabinette kaaslastega pläkutamas (samas teen meelsasti pausi, kui keegi minu juurde tuleb:)). Ma olen üritanud neid võtteid kasutada, et tööaeg tunduks pikem. Aga selline ajaraiskamine tundub mõtetu. Ma nii tahaks olla aeglasem, aga ma ei oska. Ja ma tean, et see igav aeg läheb ju jälle mööda.
Paha on kogu selle asja juures see, et nendel igavusperioodidel tunnen ma vastikut süütunnet(?). Et kas ma tõesti ei saaks midagi veel teha? Kas ma pole midagi jätnud kahe silma vahele? Ma saan tagasisidet- et mu tööd on tehtud hästi- võiksin olla rahulolev ja uhke, aga selle asemel tunnen end tulnukana. Normiks on tammsaarelik rügamine, manjaanasuhtumine teeb ebakindlaks ja rahutuks.
Ma kuulan, kuidas mu kolleegid ühest suust kurdavad, kuidas nad ei jõua... ma näen, kuidas nende päevad venivad hiliste tundideni. Ja mul on väga piinlik. Sest ma olen igavusest mõõtnud, minu keskmine tööpäev on ca 6 tundi...
Hiljuti lugesin kusagilt artiklit Kristjan Taskast, kes väitis end olevat samasuguse. Mul hakkas tõepoolest kergem...
Õnneks on jaanuaris taas kiire periood ootamas.

2 kommentaari :

  1. ära muretse, kiirelt tegutsejaid on veel. ma ise kipun küll asju viimasel minutil tegema, kui on tähtajaline asi, aga muidu sama teema - kui tööd teen, siis väga kiirelt, kusjuures kvaliteet ei kannata. eksamitööd viisin alati pool tundi enne teisi ära ja muu siinkirjeldatu. samuti ei pläkuta töö juures, sest ei näe mõtet. suitsetan küll, aga samal ajal mõtlen, suitsunurk kaasab lihtsalt "arvutiekraani tagant korraks ära" funktsiooni.

    ma arvan, et see on kontsetreerumise küsimus. samuti on kiirelt tegutsejad lihtsalt efektiivsemad - teevad vaid neid liigutusi, mis vajalikud.

    oled sa märganud, kui palju mõttetuid liigutusi teevad aeglasemalt tegutsejad?

    VastaKustuta
  2. Karmen:
    Ma tean, mida sa tunned:). Õppides omal ajal TTÜ keemiateaduskonnas, püstitasin ma teaduskonna rekordid keemiakatsete tegemisel ja osasid etappe ei saanud ma ise kuidagi kiirendada. Ma ei alustanud ühtegi tegevust enne kui mul oli see peas paika pandud nig nt antud katsete puhul ma kogusin kogu vajaliku inventari oma lauale. Meie kuruses lemmiklause oli: "minge võtke Karmeni laualt, seal on kõik olemas."
    See asi on mind terve elu jälitanud (heas mõttes) ja mu uus lemmiklause on: "asjadest rääkimine võtab hulga rohkem aega kui ärategemine". Samas on palju rohkem aega enda elu elada ning maailma nautida ning mul on aega alati.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!