Saatus ja kutsumus vol miljon

Ma räägin teile mõned lood.

Õ paistis alati silma oma hea maitsega. Loodus on andnud talle modellivälimuse. Sellega teenis isegi natuke raha ja oli seega ka moevaldkonnas nö sees. Me kõik õppisime koolis õmblema, aga temal tuli see kuidagi eriti hästi välja.  Kõik nukud olid viimase trendi järgi riietatud ja minu pulmakleit on tema õmmeldud.
Peale keskkooli, aga, läks õppima majandust. Karjäär peale kooli on olnud üsna kirju. On müünud, ostnud ja turundanud. Muu hulgas ka suures moeettevõttes.
Nüüd aga andis saatus võimaluse, et ei pea raha pärast tööd tegema.
Tead, mul on üks uudis, ütleb Õ. Ma hakkasin uuesti õmblema. Disainin ise, muretsen materjalid ja olen juba päris mitu eset oma kollektsioonist maha müünud. Võtan hetkel vaikselt ja rahulikult, näis, kuidas minema hakkab.
Aga lõpuks olen ma õnnelik. Mulle nii meeldib seda teha.

Oo sport, sa oled rahu!

Erinevalt paljudest. mul ei ole mingit lapsepõlvetraumat kooli kehalise tundidest.
Mul oli kaks, väga inimlikku õpetajat. Nad said aru, et ükskõik millist tehnikat kasutada, kukub visatud pall ikka mu jalgeette. Et ma ei saa mingi valemiga üle kõrgushüppelatist ja pikamaajooksu järel ma lihtsalt suren ära.
Seevastu hüppasin ma kaugele, olin väga hea sprinter ja klassi parim akrobaatikas ja aeroobikas.

Aga inimlikkus inimlikkuseks. VTK normid tulid ikkagi täita, kui oli suusaveerand, siis oli vaja suusatada ka siis, kui rohi haljendas, vahetunnid olid endiselt 10 minutit ning igal aastal vastlapäeval, 15 km suusamatkaks oli korraldatud tuisk ja torm. No ja trennid veel ja...

Ja kui keskkooli lõpueksamiks oli kehalise kasvatuse eksam, siis tundsin, et minu norm on nüüd täis. Ja ma tõotasin, et iial, mitte kunagi enam, ma ei spordi. Ma olen andnud oma panuse ja sellest peaks nüüd elu lõpuni piisama.

Sest tants ja pilates ei ole sport.
Ma olen seda tõotust pidanud. Ja aastatega on veendumus süvenenud, Sest sport, see on terve teadus. Ja teadus, see pole minusugustele nõrkadele.

Mu mees avastas mingil hetkel jooksmise. Ja seejärel avastas, et jooksma peaks ümber järvede.

Kõigepealt söök. Ei ole nii et sööd ja siis jooksed. Sööma peab teatud arv tunde varem ja peale jooksu ka kohe ei tohi. Ja mingil põhjusel peab sööma just makarone. Ma pole viitsinud uurida, miks.
Siis on oluline teha trenni. mitte et lihtsalt jooksed. On mingid lõigutrennid ja mingid muud veel. Venitused, soojendused. Üks ta sõber on treeneri eest ja nagu tulemused näitavad, siis väga hea treener.
Pulss peab olema õige. Ma ei suuda isegi tasakesi jalutades rääkida, nemad suudavad seda isegi joostes.

Kus on koera kodu

Ma ei jää kunagi hiljaks. Pigem vastupidi, ma jõuan alati liiga vara.
Aga just sel päeval aeg kuidagi läks ja ühel hetkel oli ta otsas ja ma olin hilinemas.
Sööstsin uksest välja. Ja väljas kohtasin pisikest koera.

Teate küll, selline mängukoer. Hästi populaarne, aga mitte chihuahua, vaid selline karvase näoga.
Nuuskis teine ringi.
Meie majas elab päris mitu sellist koera, mistõttu jäin ukse juurde ootama, et tulija ei peaks võtit otsima. Aga mitte kedagi polnud ega tulnud.
Koeral polnud rihma ja tänav oli inimtühi.
Mis ma nüüd siis tegema peaksin, mõtlesin. Koera uksest sisse laskma? Aga äkki ta ei ela meie majas? Ma ei tunne neid ju nägupidi.
Äkki elab kusagil mujal ja jääb majja lõksu ja mõni väike laps nutab praegu oma silmad suurest kurvastusest peast.
Ma ei saa teda ju tuppa viia, mul on kass. Äkki on koer haige või agressiivne, see poleks mu kassi suhtes aus.
Mul oli väga kiire (lõpuks jäingi hiljaks), seega jätsin nagu on.

Kahekesi Barcelonas

Ma olen nüüd mõned viimased aastad teinud ühe reisi aastas ka üksinda.
Ooo.. ütlevad inimesed kadedalt, kui neile sellest räägin. Kutsu mind järgmisel korral kaasa, kui lähed.
Naljatilgad. Kui ma kellegi kaasa kutsun, siis ma ju pole enam  üksinda.

Üks sõber, kes õpib hispaania keelt, pani südamele, et ma ta kindlasti Hispaaniasse kaasa kutsuks. ja kuna mul see plaan oligi, siis naljaviluks kutsusingi. Ja minu hämmastuseks, ütles ta kohe jah.

Sa ei saa üksireisimise eelistest ilmselt aru enne, kui oled selle vähemalt korra läbi teinud. Ja tegelikult. Ma arvan, et igaüks peaks vähemalt kord elus reisima üksi. Me üldiselt teame, mida me ei taha. Aga vähemalt minu jaoks on oluliselt keerulisem teadmine, mida ma tahan.
Reisid öeldakse olevat suhteproov. Ja isegi kui suhted on head ja korras, siis sellest, kui palju me tegelikult teeme oma elus kompromisse, saad aru siis, kui neid ühel hetkel enam tegema ei pea.
Sa saad endalegi ootamatult teada, mida sa tahad. Kui ei pea valima, otsustama, kompromisse tegema, teistega arvestama. Kui oled ainult sina ja sinu ego.

Need on imepisikesed ja täiesti ebaolulised asjad. Ei midagi põhimõttelist, ei midagi häirivat. On nagu on. Ja tehes neid iga päev mingi valiku või kompromissina, sa ei tule selle pealegi, et on olemas ka variant b.

Kas ööbida motellis või hotellis. Kas ruumi sisenedes tuleb telekas sisse lülitada või läheb reis nii, et kui sult küsitakse- kas ja milline telekas oli, sa ei oskagi vastata. Kas kliimaseade või aken pärani lahti ? Kas hommikusöök hotellis? Kus süüa ja mida: kas turvaline ja tuttav mac või midagi eksootilist. Või hoopis poest midagi süüa osta. Kas bassein või meri. Kas päevitamine või kultuur või midagi kolmandat...Kas ööseks kardin ette või mitte.  Mis kell tõuseme.
Kas sa tahaksid poodides käis- saame siis mingi paari tunni pärast kokku? ei-ei, ma ei taha poodidesse. Kümme minutit hiljem: kuule, ma ainult korraks vaatan sinna sisse.
ja nii edasi.

Kompromissid sõbraga algasid kohe esimesest hetkest. Meil oli kokku lepitud eelarve. Aga kui mina sättisin selle maksimumiks, siis tema mõistis seda rahana, mis tuleks kindlasti ära kulutada. Kui mul oli mõttes nädal, siis selgus, et tal on lapsed ja see ja teine... ja üle kolme päeva ei saa.

Ehk siis mu nädalasest rannapuhkusest sai sujuvalt kolmepäevane city break.

Minu inimesed

Kui ma lähen täiesti võõrasse seltskonda, siis paari minutiga on selge, kes on nn minu inimesed. Ma ei tea, mille põhjal. Välimus? Hoiak?
Tõsi, rohkem  kui kord on mu elus juhtunud, et ma nn valin välja oma inimesed, aga töö ja elu käigus kujuneb kuidagi nii, et oleme ikkagi erinevates seltskondades ja meil puudub võimalus lähemaks suhtluseks ja ma ei saagi tegelikult iialgi teada, kas meist oleks saanud sõbrad või mitte.

Reaalses elus on see kuidagi arusaadav. Nagu ma ütlesin välimus. Mingid eelnevad kogemused, kehakeel.. mis iganes, aitab ja teeb selle otsuse.
Ühel päeval, aga, avastasin, et see kehtib ka blogimaailmas.

Ma olen kehv kommenteerija. Lihtsalt, mul pole nagu midagi tarka öelda ja ma ei suuda seda teha nii lühidal moel, kui kommentaar eeldaks. Lisaks unustan ma kohe ära, kus ja kelle juures see kommentaar kirja sai, nii et reeglina ma ei lähe ka tagasi, vaatama, et mis mulle siis vastati.

Minu vale arvamus ja õiged arvamused

Ma olen ka varasemalt mänginud mõttega, mis juhtuks, kui ühendada kaks erinevat meediaruumi.
Kuna ma olen aktiivne raadiokuulaja, siis on lahe, et on tekkinud sama võimalus ka eestikeelses meedias.
Pühapäeval kell 12 algab Raadio 2s saade Olukorrast riigis ja peale seda Vikerraadios tuleb kohe otsa Samost ja Ruussaar.

Kui üks saade räägib sellest, et
"laulupidu on piinlik natsionalistlik  21. sajandisse sobimatu üritus, mida Euroopa küll meist mõtleb; Eestis tuleks anda venelastele rohkem võimalusi emakeeles rääkida ja haridust saada; mis see sõna nüüd küll eesti keeles oli, ei tule praegu meelde... inglise keeles on nii"
siis teine räägib täpselt vastupidi.

Igaks juhuks täpsustan, et tegemist pole täpsete tsitaatidega, vaid minu üldistusega foonist ja tonaalsusest.

kunagi kirjutas mulle keegi ühe mu kommentaari alla, et ei, nii ei ole. Sa mõtled valesti. Valesti.

Ühes neis saadetes on see tavaline. Saatejuht ütleb kaaslasele, et too mõtleb valesti.