Brexit

Inglismaa ei ole minu maa.
Ma pole seal kunagi käinud. Kogu mu ettekujutus ja arvamus pärineb meediast. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult on meedia- raamatud, filmid, seriaalid jätnud mulje, et see on imelik maa. 

Veidrad majad. Veider patriarhaalne konservatiivne vanaaegne klassiühiskond. Kuninganna. Imelikud Benny Hilli naljad. Lapsed, kes ei tunne köögivilju ja söövad rämpsu. Ketid, milles üks Euroopa kõrgeimaid privat label tasemeid koos kõige sellega kaasnevaga.

Brexiti uudist nägin kõigepealt CNN st. Ma ei tea, kas meelega või kallutatult- aga ju kindlasti, selle uudise kajastus vaid süvendas mu veendumust, et tegemist on imeliku maaga.
Kaadris rõõmustasid paksud vanad mehed, kes õhkasid - kui tore. Nüüd on jälle nagu seitsmekümnendatel.
Mulle meenusid eesti paksud vanad mehed, kes õhkavad Pätsi aja järele kui oli sulavõi ja puhas mesi.
Ja natuke nooremad vanad mehed, kes ei väsi heldimusega meenutamast nõukaaega.

Aga kui meie vanad mehed tahavad stagnatsiooni selleks, et säilitada maailmas ainulaadset keelt ja kultuuri, siis need vanad mehed CNN kaadrites tahtsid seda selleks, et säästa ja hoida oma raha.

See on natuke. Kurb.

Jaaniks

Libe nagu angerjas ja kiire kui jänes. Kohmakas karu ja aeglane tigu.
Loogiline, eks?

Aga kust ja miks on tulnud täis kui tarakan?

Palverännud

Inimesed lähevad, et mõelda selgeks mingid mõtted ja probleemid.
Aga ma ei saa.

Aju tegeleb nn ellujäämisega. Hetkega just praegu ja täna.

Probleemidest ei saa ja tegelikult ka ei tahagi mõelda. Need tunduvat olevat täiesti teises elus ja maailmas. Kohatud ja tühised ja ebaolulised.
Ei taha, et selle praeguse hetke ilusa roosa mulli sisse tuleks mingid teise elu jamad.

Inimesed lähevad, et õppida iseennast tundma ja avastada midagi uut.
Mu pea on täiesti tühi. Ma ei tea mida ma tahan. Ma ei tea millest ma unistan. Ma ei tea mis mulle meeldib. Ma ei oma arvamust mitte millegi kohta. Ükskõik.

Või see ongi vastus? Ma olen nii eriline ja nii mittekeegi. Puhas leht. Täiesti tühi.

L. Shriver Me peame rääkima Kevinist

Tõsiselt ärritav raamat.

Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me  kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema  väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei  võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti,  me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.


Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.

Kreeka Agioi Theodoroi ja natuke Ateenat

keskpäevane rannapromenaad

Nii sürri reisi pole mul vist ammu olnud.

Väljun lennujaama rongist üksinda. Ja kõnnin üksinda läbi tühja linnakese hotelli poole. Nagu oleks jaanuar.
Majutuskohaga panin seekord natuke puusse. Hotell on nn linnast ja keskusest ca 3 km kaugusel. Muul ajal oleksin rõõmustanud. Aga praegu küll käia ei viitsi.

Kreeka on vaene ja räpane. Miskipärast meenuvad mulle kohe read Eesti kirjandusklassikast. Vaene ja puhas.
Kontrastid. Kuivanud, kõrb.
Mahajäetud majad. Aknad uksed kinni löödud. Ja siis selline villa kõrval, et jääd lausa vaatama.
Mõnisada meetrit mu hotellist on suur suur park, kus männid annavad kenasti varju ja puhkajate jaoks on ehitatud kohvikud, baarid, mänguväljakud, tennise- ja võrguplatsid. Kohvikute aknad on kinni löödud, kiiged katetega kaetud.
Taamal on seitsmekorruseline tühi (remondis?) hotell.
Toidukohad on tühjad. Kui välja arvata omanik ja tema sõbrad.

Tänan!

Ma tänan kõiki, kes minu poolt hääletasid.

Panin end üsna mõtlematult kirja, teades et ma üritusel osaleda ei saa ning seetõttu ka endale reklaami ei tee.
Samuti on mu blogis viimasel ajal vähe arvamust ja rohkem lihtsalt elu. Luban, et arvan tulevikus rohkem:)

Aga võistelda Mihkli ja Manjana ja teiste saurustega. Vau...

Mis on natuke kurb. Et minu lemmikblogid ei pääsenud etteotsa. Ju mul on siis lihtsalt nii rafineeritud maitse:)

Ja  tulevikus võiks üks eelvoor olla ikkagi selline, et lugejad pakuvad välja oma lemmikuid.
Ja ilmselt peaks olema eraldi keskealiste ja " ma ei kirjuta beebidest" kategooria:)
Tänud siiski korraldajatele. Ja
Tänan lugejaid.