Lihtsad asjad

Kas ma olen sellest juba sada korda kirjutanud?

Suur rahvusvaheline mess. Väga professionaalne,  Tädikesed tänavalt ja poisid, kes koguvad värvilisi pabereid, piletit osta ei jaksa ja ei tule sinna, On ainult spetsialistid, kes teevad tööd.
Eestimaine loogika ütleb, et töö, see on internet.

Internet on, aga ..
tasuta saad surfata vaid messi kodulehel. Kui tahad rohkem, siis maksa, 10 euri päev. No hüva, töö huvides ja kõik see muu.

Seisad kilomeetrise järjekorra. sest selgub, et mitte ainult eestlased, vaid ka teised vajavad netti. Maksad ja sulle lubatakse saata SMS koodidega-paroolidega,
Möödub tund,
Möödub kaks.
Lõpuks ei pea närv vastu, sest tööd teha on vaja.
Seisad uuesti kilomeetri pikkuse järjekorra. Sa pole oma probleemiga ainus. Paljudel on sama mure- kus on paroolid?!
Infoleti tädi on närvis-  saage ometi aru, te pole ainus. Mingil põhjusel tahavad kõik just praegu, messi esimese päeva hommikul saada interneti juurdepääsu. Me ei suuda nii kiiresti neid sms saata.
Daa...!! Tõesti veider, kas pole....

Nõukogude naine siiski teab, kuidas saada, mida tahad. Lased endale sebida koodid ilma sms-ta.
Vantsid boksi tagasi ja .... kood on vale.
Lähed seisad uuesti sabas. saad uue koodi,.
Ja mis tore- tervelt 4 tundi hiljem on sul tõesti-tõesti internetti pääs.
SMS i ootan siiani.

See konkreetne mess on äärmiselt nunnu ka oma sooviga saata alati internetis täidetud ja allkirjastamiseks väljatrükitud avaldus neile faksiga..

Neil hetkedel saad aru, kui imelises riigis me elame. Lihtsad asjad, mis  2000 km edelasse on müstika.

Sünnipäevalugu

Minu sünnipäev on juunis. Kõige ilusamal ajal, kui kõik lõhnab ja õitseb ning esimene maasikas saab valmis.
Kõik, kes sündinud talvel, tavaliselt õhkavad selle info peale kadedalt. Nad ei tea, et peale selle ilu on sel ajal ka pahupool. Kui on minu sünnipäev, siis tavaliselt sõidavad sõbrad maale vanaema juurde, või on eksamid või on lõpupeod.
Kunagi keskkoolis ootasime sõbrannaga kahekesi pea poolteist tundi teisi külalisi. Kõik olid endamisi mõelnud, et jäävad natuke hiljaks, sest järgmisel päeval oli füüsika eksam. Tollal polnud mobiile ja oma naiivsuses, sest mul oli toona kombeks, et päev enne eksamit enam materjale ei vaata, ei osanud kahtlustadagi, et mingi probleem võiks olla. Sel ajal peeti sünnipäevi kodus. Vanemad pidid leidma põhjuse ära minna. Kartulisalat hakiti valmis, ema tegi pirukaid ning leti alt sebiti viinereid ja Globuse konserve.
Toit lõhnas ja kedagi ei tulnud,
Väga nadi tunne oli.

Tehtud

Tõusin hommikul üles ja kõik hakkas järsku laabuma.

Panin kinni sõeluuringu-, hambaarsti- ja juuksuriaja.
Üks kaua aega tagasi tehtud töö läks lõpuks käiku. Isegi omanik helistas ja kiitis.
Igapäevased veninud tööasjad said ühtäkki järjest valmis ja valmis.
Ostsin kassile ussirohtu ja otsustasin ära kus ja millal ma oma sünnipäeva pean.
Õhtul pesen aknad ka ära.

Küll ma olen ikka tubli.

H.Fuchs, A. Huber Tundeterroristid

Ma pole just eriline psühholoogia- ja eneseabiraamatute lugeja. Mu mõttemaailma on muutnud kolm: Vladimir Levi, kes õpetas mulle autosugestiooni. Daniel Goleman, kes andis mu enesehinnangu pagasisse suure panuse, kinnitades et ka keskpärase IQga on võimalik elada, kui oskad suhelda.
 Ja muidugi Carnegie, kes õpetas mind manipuleerima ja teesklema.
Ülejäänud raamatud pole suurt pakkunud, Ma isegi ei oska öelda, kuidas ja miks. Aga ma tean. Ma lihtsalt juba tean neid asju, mida autorid sõnastavad, õpetavad ja selgitavad.

selle raamatu võtsin ma kätte väga suurte ootustega. Ma tunnen,et pea seitse aastat tundeterrorismi on hakanud murendama mu loomupärast enesekindlust, kõrget enesehinnangut ja positiivsust. Vähemalt selles raamatus olnud testi põhjal (olin sellel hetkel?) olen ma pigem optimistlik inimene.
Ma tõesti tahtsin saada retsepte, mis raamatu kaanel lubati: kuidas neid relvituks teha.

Jazzkaar Vaiglad

Ma ei tea, kas küsimus on minu piiratud maitses ja silmaringis. Džäss pole just mu lemmikmuusika ning ma sattusin üritusele üsna juhuslikult.
Ehk oli see taotlus? Kuigi peale ankru olid ülejäänud koosseisu liikmed üsna noorekesed.
Kuulasin seal ja mulle kangastus Linnahall 1980, Teate küll, tuul puhub, Radar mängib. Bänd seisab treppidel.
Või siis hoopis Pirita purjespordikeskuses
Midagi natuke ka Grünbergist ja Hukkunud Alpinistist.
Kas vahepeal on aeg seisma jäänud?
See tegi mind kurvaks. Mul on umbes pool elust läbi ja kas tõepoolest olen ma juba kõike näinud ja kuulnud, Kõik on juba olnud ja mitte miski enam ei üllata?

Ja miks pannakse instrumentaallugudele ingliskeelsed pealkirjad?

Elufilmist

Iga kord kui ma ütlen, et mulle meeldivad ootamatused ja üllatused, ma tegelikult valetan. Õigupoolest meeldivad, aga positiivsed muutused.
Vahel on tunne, et polegi päris elu, vaid vaatad sinu enese elust tehtud filmi.

Hommik, päike paistab, linnud laulavad, kass nurrub. Kõik on ilus ja hea ja helge ja tore. Päevake kulgeb, kõik sujub ja siis- trahh... järsku kõik muutub. Nagu pomm plahvatab mingi jama. Midagi halba juhtub. Midagi, mille peale sa ise iialgi poleks tulnud. Mistõttu ma vahel kahtlustangi, et tegemist on filmiga, kellegi teise stsenaariumiga, mitte minu eluga.
Et keegi mõtleb- haa... vaatajatel kisub igavaks, korraldame siia midagi.

Ja sellised ootamatused mulle ei meeldi. Kohe üldse mitte.
Sest mul on vaja aega.