Peale selle et ma olen teiselt planeedilt, on mul vahel tunne ,et ka keel mida ma räägin pole Maalastele arusaadav...
Hea koostööpartner, kellega senini on kenasti sujunud üllatas ebameeldivalt, kui selgus et ka kahekordsest selgitamisest polnud kasu. Nemad tegid ikka niimoodi nagu nemad heaks pidasid...:( Mis siis ikka, selgitame veel kolmandat korda ja teeme jälle ümber.
Aga lihtsalt kahju on, et niipalju peab aega raiskama sellepärast, et inimesed EI KUULA.
Kui ma veel noorem ja kõhnem olin, siis tuli päris mitmel korral ette. Ligi pool tundi räägin veenvalt ja kirglikult, et päike on kollane ja soe. (Mees)kolleegid vangutavad uskumatult päid. Lõpuks võtab keegi neist asja kokku: ei see pole ikka see, see ei sobi... Ja siis tuleb ühele neist imehea mõte: "Teate, päike on kollane ja soe!" . "Just!", nõustuvad ülejäänud rõõmsalt. Wtf, ja mida mina siis siin pool tundi selgitasin??? Õnneks on tänaseks igas mõttes kaalu juurde tulnud ja sellist tuleb ette järjest harvem.
Teine, klassikasse kuuluv lugu on samuti aastatetagune. Palume kunstnikul joonistada jõuludeks päkapikkudega reklaamid, kuna meil on eelmisest aastast dekoratsioone ja muud nodi alles. Toome näidise. Paar nädalat käime päkapikke vaatamas, detaile timmimas. Ja siis, kolm päeva enne reklaami trükkiminekut, teatab kunstnik: "Päkapikud on nii labane ja kitš- ma keeldun sellist reklaami tegemast. Uus lahendus- teeme reklaami kukega..."
Kukega?? Kukega!!
Jõuluga seostub ju pigem hani, üritan ebasobivalt vaimukas olla. Hiljem selgus, et kuke taga oli udupeen kontseptsioon jne.- aga see selleks, me palusime ju spetsiaalselt päkapikke...
Mida teha et sind kuulataks ja aru saadaks. Kuidas rääkida Maa keelt, mis oleks arusaadav?
Lõpetuseks väga sobiva refrääniga laul Ursulalt-
teisipäev, 18. august 2009
Ajaloos osalemine
Kui Venemaa uuesti Eesti peaks vallutama, siis ilmselt ma esimese ešeloniga Siberisse vist ei sõidaks... Kuidagi on juhtunud nii, piinlik mõeldagi, et rahvale nö olulistel momentidel olen mina desertöörina hoopis mujal olnud.
Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse (kui irooniline). Mäletan, et üsna varsti peale Balti jaamast väljumist keerati otseülekanne mingi vene disko peale. Igaljuhul ma olin väga-väga kurb ja üritasin kõigile ettesattunud venelastele rääkida, mis toimub.
Kui tankid teletorni vallutasid, siis olin mina turvaliselt kapitalistlikus Soomes. Telekast oli seda kõike kuidagi sürr ja uskumatu vaadata. Kui vanemad helistasid, et "lapsekesed, paluge poliitilist varjupaika" ja kui ka võõrustajad väga tõsiselt uurisid, millised on meie edasised plaanid, siis hakkas olukorra ohtlikkus kohale jõudma. Õnneks kõik lahenes nagu ta lahenes.
Selle kõige tõttu oli mul väga hea meel lugeda, et plaanis on uus Balti kett. Ja väga tore on mu meelest see, et pole mingi välgumihklite üritus, vaid asjale on antud teine nüanss- teatejooks. Kas saab olla paremat laupäeva veetmise viisi, kui joosta ühise eesmärgi nimel kilomeeter..?:) Kes joosta ei armasta- samal ajal toimub ka mootorratturite üritus.
Meile, eestlastele on muidugi alati meeldinud end lugeda sinna, nende põhjamaiste, hulka. Või arrogantselt läände või suure kaarega üle Läti-Leedu lõunasse vaadata. Me oleme ju täiesti teistsugused...njah.
Mõned tarbimisharjumused; religioosne vahe, mis annab leedukatele rohkem puhkepäevi. Keeleline erinevus, mis paneb leedukaid-lätlasi meie aktsendi üle itsitama... neist erinevustest ja kolme rahva eripäradest võiks kirjutada raamatu. Või siis vähemalt paar blogisissekannet...:)
Aga. Minu ülbuse on maha võtnud paar mittebaltlast, kes on meid ninapidi toppinud statistika sisse, kus mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et pole vahet miskit. Koostöö on andnud ka praktilise teadmise, et oleme ligi 50 aastat kasvanud samas taustsüsteemis ja ka viimased ca 20 aastat oleme vist teinud samasuguseid vigu, miks muidu me taaskord koos sõnnikus olles kogu Ida-Euroopa potis jälle kolmikuna esile tõuseme.
Üksteise omakultuurist teame me endiselt sama vähe kui ka nõukaajal. Samas loob ühine telekanal ning Hollywood ja maailma muusikatööstus meile jätkuvalt jututeemasid... Väga head sõbrad ning kolleegid mõlema rahvuse hulgas on muutnud minu jaoks anonüümse rahvusgrupi konkreetseks.
Miks siis ikkagi minna. Eesti foorumite-kommentaaride tagasiside sellele üritusele on valdavalt negatiivne. Iseloomulik on ka see, et Eesti meedia üritust väga oluliseks ei pea (või oleks õigem öelda, ei kajasta seda üldse?) Siit muidugi kivi korraldajate kapsaaeda, väga halb PR tegevus.
Mina lähen, sest mulle tundub, et meie riigid vajavad praegu positiivset tähelepanu. Ja kuigi enamik eestlastest ei taha end nö vaeste sugulastega siduda (meie seis on ju oluliselt parem, eks...), sõltume me tahes tahtmata üksteisest. Läti ja Leedu on meie väliskaubanduspartnerite seas 10 hulgas. Kui neil läheb hästi, hakkab paremini minema ka meil.
Mina lähen ka isikliku nö süütunde pärast- eelmisel korral ma ju ei saanud.. Lähen ka kõigi oma Läti ja Leedu sõprade pärast, sest nad on lihtsalt nii lahedad inimesed ja ma tahan näidata, et mõtlen nende peale ja nendega koos.
Siit siis minu ülekutse, tule laupäeval jooksma!:)
Balti keti ajal sõitsin rongiga Moskvasse (kui irooniline). Mäletan, et üsna varsti peale Balti jaamast väljumist keerati otseülekanne mingi vene disko peale. Igaljuhul ma olin väga-väga kurb ja üritasin kõigile ettesattunud venelastele rääkida, mis toimub.
Kui tankid teletorni vallutasid, siis olin mina turvaliselt kapitalistlikus Soomes. Telekast oli seda kõike kuidagi sürr ja uskumatu vaadata. Kui vanemad helistasid, et "lapsekesed, paluge poliitilist varjupaika" ja kui ka võõrustajad väga tõsiselt uurisid, millised on meie edasised plaanid, siis hakkas olukorra ohtlikkus kohale jõudma. Õnneks kõik lahenes nagu ta lahenes.
Selle kõige tõttu oli mul väga hea meel lugeda, et plaanis on uus Balti kett. Ja väga tore on mu meelest see, et pole mingi välgumihklite üritus, vaid asjale on antud teine nüanss- teatejooks. Kas saab olla paremat laupäeva veetmise viisi, kui joosta ühise eesmärgi nimel kilomeeter..?:) Kes joosta ei armasta- samal ajal toimub ka mootorratturite üritus.
Meile, eestlastele on muidugi alati meeldinud end lugeda sinna, nende põhjamaiste, hulka. Või arrogantselt läände või suure kaarega üle Läti-Leedu lõunasse vaadata. Me oleme ju täiesti teistsugused...njah.
Mõned tarbimisharjumused; religioosne vahe, mis annab leedukatele rohkem puhkepäevi. Keeleline erinevus, mis paneb leedukaid-lätlasi meie aktsendi üle itsitama... neist erinevustest ja kolme rahva eripäradest võiks kirjutada raamatu. Või siis vähemalt paar blogisissekannet...:)
Aga. Minu ülbuse on maha võtnud paar mittebaltlast, kes on meid ninapidi toppinud statistika sisse, kus mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et pole vahet miskit. Koostöö on andnud ka praktilise teadmise, et oleme ligi 50 aastat kasvanud samas taustsüsteemis ja ka viimased ca 20 aastat oleme vist teinud samasuguseid vigu, miks muidu me taaskord koos sõnnikus olles kogu Ida-Euroopa potis jälle kolmikuna esile tõuseme.
Üksteise omakultuurist teame me endiselt sama vähe kui ka nõukaajal. Samas loob ühine telekanal ning Hollywood ja maailma muusikatööstus meile jätkuvalt jututeemasid... Väga head sõbrad ning kolleegid mõlema rahvuse hulgas on muutnud minu jaoks anonüümse rahvusgrupi konkreetseks.
Miks siis ikkagi minna. Eesti foorumite-kommentaaride tagasiside sellele üritusele on valdavalt negatiivne. Iseloomulik on ka see, et Eesti meedia üritust väga oluliseks ei pea (või oleks õigem öelda, ei kajasta seda üldse?) Siit muidugi kivi korraldajate kapsaaeda, väga halb PR tegevus.
Mina lähen, sest mulle tundub, et meie riigid vajavad praegu positiivset tähelepanu. Ja kuigi enamik eestlastest ei taha end nö vaeste sugulastega siduda (meie seis on ju oluliselt parem, eks...), sõltume me tahes tahtmata üksteisest. Läti ja Leedu on meie väliskaubanduspartnerite seas 10 hulgas. Kui neil läheb hästi, hakkab paremini minema ka meil.
Mina lähen ka isikliku nö süütunde pärast- eelmisel korral ma ju ei saanud.. Lähen ka kõigi oma Läti ja Leedu sõprade pärast, sest nad on lihtsalt nii lahedad inimesed ja ma tahan näidata, et mõtlen nende peale ja nendega koos.
Siit siis minu ülekutse, tule laupäeval jooksma!:)
kolmapäev, 12. august 2009
Parem kaks isa kui üks tädi
Homopaaride lapsendamisõigus tõusis päevakorda, kui juhtusin vaatama üht klassipilti. Ikka tõsiselt kurb ja masendav, kui paljudel lastel pole isa. Natuke paremal juhul on neil see isa kusagil mujal ja vähemalt pühapäeviti olemas.
Meie lapsed kasvavad (juba mõnda aega) ainult naiste keskel- peaaegu kõik lasteaiakasvatajad, enamik õpetajaid on naised. Kuna meeste eluiga on lühem kui naistel, siis tõenäosus, et lapsel on pigem vanaema kui vanaisa on suurem... Ja ema on lapsel kindlasti, isa võibolla...
kogu ühiskond on muutunud femiinsemaks, naistekesksemaks. Siia vahele on hea soovitada Jenseni "Unelmate ühiskonda", mis väga hästi (tegemist on küll kümme aastat tagasi kirjutatud teosega) kirjeldab trende ja ühiskondlikke arenguid, kus järjest enam saab oluliseks naiselik mõtteviis ja rohkem väärt on naistele omased suhtlemismallid ja oskused.
Sellega seoses mõtlen, et tegelikult oleks ju väga hea mõte anda homopaaridele lapsendamisõigus. Et nö naiste poolt üleskasvatatud põlvkondadele tekiks vastukaaluks meeste poolt üles kasvatatud lapsed.
Ma olen aru saanud, et meie lastekodudes on väga vähe "heledate lokkidega tüdrukuid", orbe. Enamikel lastest olevat tegelikult vanemad olemas või on lapsed terviserikkega. Mina arvan, et armastavate (kasu)isade seltsis kasvamine on ikkagi oluliselt privaatsem ja mõnusam, kui suures valeperes tädide hoole all? Ma pole ka juhtunud lugema ühtki hinnangut- kuidas potentsiaalsed lapsendatavad ise suhtuksid võimalusse kasvada meespaari hoole all ? Võib-olla see tõrge on ainult meie, täiskasvanute, kiiks ja eelarvamus. Kujutlege Ida-Virumaa liiminuusutajast kaaki, kes ühel ilusal päeval saab KAKS eestikeelset isa. Kes temast hoolivad. Isegi Martin Helme peaks siinkohal tunnistama, et selle vene poisi jaoks oleks see elu võimalus.
Ka heteromehed peaks asjaga päri olema. Kui ühiskond (so naised) näeb, et mees on tõepoolest vastutusvõimeline ja saab hakkama lapse kasvatamisega, küll siis saab olema ka rohkem kohtulahendeid, kus lahutuse korral laps isale kasvatada antakse. Neid otsuseid tegevad naised on ju suuremalt jaolt samuti isata kasvanud tüdrukud, kes teavad (on kogenud), et lapse usaldamine mehe kätte oleks äärmiselt vastututustundetu. Usaldus tekib aga ainult ajaga ja läbi kogemuste. Go, mehed!:)
Meie lapsed kasvavad (juba mõnda aega) ainult naiste keskel- peaaegu kõik lasteaiakasvatajad, enamik õpetajaid on naised. Kuna meeste eluiga on lühem kui naistel, siis tõenäosus, et lapsel on pigem vanaema kui vanaisa on suurem... Ja ema on lapsel kindlasti, isa võibolla...
kogu ühiskond on muutunud femiinsemaks, naistekesksemaks. Siia vahele on hea soovitada Jenseni "Unelmate ühiskonda", mis väga hästi (tegemist on küll kümme aastat tagasi kirjutatud teosega) kirjeldab trende ja ühiskondlikke arenguid, kus järjest enam saab oluliseks naiselik mõtteviis ja rohkem väärt on naistele omased suhtlemismallid ja oskused.
Sellega seoses mõtlen, et tegelikult oleks ju väga hea mõte anda homopaaridele lapsendamisõigus. Et nö naiste poolt üleskasvatatud põlvkondadele tekiks vastukaaluks meeste poolt üles kasvatatud lapsed.
Ma olen aru saanud, et meie lastekodudes on väga vähe "heledate lokkidega tüdrukuid", orbe. Enamikel lastest olevat tegelikult vanemad olemas või on lapsed terviserikkega. Mina arvan, et armastavate (kasu)isade seltsis kasvamine on ikkagi oluliselt privaatsem ja mõnusam, kui suures valeperes tädide hoole all? Ma pole ka juhtunud lugema ühtki hinnangut- kuidas potentsiaalsed lapsendatavad ise suhtuksid võimalusse kasvada meespaari hoole all ? Võib-olla see tõrge on ainult meie, täiskasvanute, kiiks ja eelarvamus. Kujutlege Ida-Virumaa liiminuusutajast kaaki, kes ühel ilusal päeval saab KAKS eestikeelset isa. Kes temast hoolivad. Isegi Martin Helme peaks siinkohal tunnistama, et selle vene poisi jaoks oleks see elu võimalus.
Ka heteromehed peaks asjaga päri olema. Kui ühiskond (so naised) näeb, et mees on tõepoolest vastutusvõimeline ja saab hakkama lapse kasvatamisega, küll siis saab olema ka rohkem kohtulahendeid, kus lahutuse korral laps isale kasvatada antakse. Neid otsuseid tegevad naised on ju suuremalt jaolt samuti isata kasvanud tüdrukud, kes teavad (on kogenud), et lapse usaldamine mehe kätte oleks äärmiselt vastututustundetu. Usaldus tekib aga ainult ajaga ja läbi kogemuste. Go, mehed!:)
teisipäev, 11. august 2009
Kaine autojuht
Kell on pool üks. Öösel. Meie mehed on juba poolteist tundi olnud saunas. Millegipärast on täna juhtunud nii, et roolis on ainult naised. Meid võõrustav värske titemamma on sisuliselt koomas. Üks ema on okupeerinud diivani ja magab rahulikult laps kaisus. Me teised koogutame laua ümber. Kõik jutud on räägitud. Kõht kurguni täis. Magada tahaks.
Otsustan korra majja lüüa. Lähen sauna ja tunnen end tõelise peopidurina: meestel on ülilõbus.
"Kle, ma tahan koju minna, kas tuled ka või jääd siia..?", küsin endaomalt. Mehed hakkavad pilduma vaimukusi teemal kurjad naised jms. "Su laps juba magab. Ja sinu naine on surmani väsinud", üritan südametunnistustele koputada. Õnneks on minu oma piisavalt tark, et teada- kui ta praegu siia jääb, siis kestab pidu hommikuni ning homne päev on raisus; ning piisavalt empaatiavõimega, et mäletada milline väärtus on titeperedele iga unetund.
"Viisteist minutit ja siis sõidan minema", olen konkreetne.
Mehed peavad sõna ja on paari minuti pärast saunast väljas. Ja siis. Avab peremees veel ühe veinipudeli ning kallab sisu kiiresti kohalolijate klaasidesse.
Ainult see klaas veel.
Teeme kella kaheni, siis on täpselt täistund.
No natuke veel, sa ju pead vastu, eks.
Pereema ohkab kergendatult ning kaob teisele korrusele. Laste juurde.
Ma olen vihane, aga ma tean ka seda, et see pole aus. Häid lahendusi sellises situatsioonis polegi- peo pikkus on alati sõltuvalt joobeastmest ja seltskonnast inimestel erinev. Ja teinekord olen mina see, keda koju veetakse. Ja mõnikord jätame autod koju ja tuleme hoopis taksoga. Ja vahel otsustame mõlemad olla kained.
Seda viimast peaks vist tihedamini praktiseerima?
Koju jõuame kell 3.
Otsustan korra majja lüüa. Lähen sauna ja tunnen end tõelise peopidurina: meestel on ülilõbus.
"Kle, ma tahan koju minna, kas tuled ka või jääd siia..?", küsin endaomalt. Mehed hakkavad pilduma vaimukusi teemal kurjad naised jms. "Su laps juba magab. Ja sinu naine on surmani väsinud", üritan südametunnistustele koputada. Õnneks on minu oma piisavalt tark, et teada- kui ta praegu siia jääb, siis kestab pidu hommikuni ning homne päev on raisus; ning piisavalt empaatiavõimega, et mäletada milline väärtus on titeperedele iga unetund.
"Viisteist minutit ja siis sõidan minema", olen konkreetne.
Mehed peavad sõna ja on paari minuti pärast saunast väljas. Ja siis. Avab peremees veel ühe veinipudeli ning kallab sisu kiiresti kohalolijate klaasidesse.
Ainult see klaas veel.
Teeme kella kaheni, siis on täpselt täistund.
No natuke veel, sa ju pead vastu, eks.
Pereema ohkab kergendatult ning kaob teisele korrusele. Laste juurde.
Ma olen vihane, aga ma tean ka seda, et see pole aus. Häid lahendusi sellises situatsioonis polegi- peo pikkus on alati sõltuvalt joobeastmest ja seltskonnast inimestel erinev. Ja teinekord olen mina see, keda koju veetakse. Ja mõnikord jätame autod koju ja tuleme hoopis taksoga. Ja vahel otsustame mõlemad olla kained.
Seda viimast peaks vist tihedamini praktiseerima?
Koju jõuame kell 3.
reede, 7. august 2009
Metsik, metsik rand
Dokumentaalkomöödia?? KOMÖÖDIA??!! kas olen mina kõik oma huumorimeele jäänused lõplikult kaotanud, aga nii masendavat ja kurba filmi pole ma väga ammu näinud. Telelehes oli see film komöödiaks tituleeritud...
Kaamelilugu ajas mind ilma liialdamata sõna otseses mõttes nutma. Kuidas niimoodi võib?! Ja kogu võttegrupp vaatab rahulikult pealt, kuidas looma piinatakse? Ma väga loodan, et ka Venemaal eksisteerivad loomakaitsjad ning see vanamees sai rangelt karistatud. Sama julmalt, kui ta kohtles seda vaest looma.
Kui ma suudan veel aru saada värvikatest karakteritest- naine, kes on teinud 42 aborti; natsionalistist šovinistlik maffiamees; naistemees kellest saab kunagi põllumajandusminister- et elu nagu on kogu oma naturaalsuses ja ilus- tragikoomiline; siis mida oli naljakat viimastes kaadrites, kui näidati invaliide rannas? Või peab vaatama asja kontekstis: Venemaal on see nii haruldane kaader, et tundub veider?
Selline kogemus siis.
Kaamelilugu ajas mind ilma liialdamata sõna otseses mõttes nutma. Kuidas niimoodi võib?! Ja kogu võttegrupp vaatab rahulikult pealt, kuidas looma piinatakse? Ma väga loodan, et ka Venemaal eksisteerivad loomakaitsjad ning see vanamees sai rangelt karistatud. Sama julmalt, kui ta kohtles seda vaest looma.
Kui ma suudan veel aru saada värvikatest karakteritest- naine, kes on teinud 42 aborti; natsionalistist šovinistlik maffiamees; naistemees kellest saab kunagi põllumajandusminister- et elu nagu on kogu oma naturaalsuses ja ilus- tragikoomiline; siis mida oli naljakat viimastes kaadrites, kui näidati invaliide rannas? Või peab vaatama asja kontekstis: Venemaal on see nii haruldane kaader, et tundub veider?
Selline kogemus siis.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)