Postkasti potsatas kiri koolitusinfoga. Lugesin: enesekindluse koolitus, ja rõõmustasin- täpselt mulle! Uuesti lugedes selgus, et lugesin valesti, tegemist on siiski eneseväljenduskoolitusega. Olin rõõmus edasi, sest ka sellega on mul kõvasti probleeme. Kas tõesti on tulemas päev, kui inimesed saavad lõpuks minust aru?!
Saatsin sooviavalduse ära ja jäin otama. Ootan ootan, koolituse aeg läheneb, aga mitte mingit vastust. Ju mind siis ei valitud, leppisin.Aga no ka eitava vastuse oleks ju võinud saata...
ühel päeval kõne, me pole saanud teie vastust, et kas osalete või mitte.. ?!? vestluse käigus tuli välja, et olin kogemata andnud vigase meiliaadressi.. niipalju siis enese väljendamisest...
aadress lubati õigeks parandada ja info uuesti saata. Aga endiselt ei jõudnud minuni mitte ühtegi kirja. Ma olin telefoni teel peamised vastused kätte saanud, seega ei hakanud rohkem torkima, aga natuke oli ikka kõhe tunne. Äkki sain valesti aru? Äkki midagi muutus? ..
läksin siiski kohale, kõik oli, nagu peab.. aga selgus. Et tegelikult oli tegemist. Avaliku esinemise koolitusega..
no ega seegi mööda külge maha jookse.
teooriaga vaheldumisi esitasime erinevaid kõnesid- nii ette valmistatult kui ette valmistamata, seejärel toimus esinemise analüüsimine.
Siinkohal pean end tänama, et mul on blogi. Aeg, mis teistel kulus mõtlemisele- mida rääkida, sain kulutada rahulikult, kuidas....
Koolituse vau efektiks osutus, aga, tagasisidestamine.
Ma ei talu kriitikat. Mulle on elu jooksul mitu korda öeldud, et ma pole õpetatav.. Isegi, kui ma välja ei näita, sisemiselt solvun. Negatiivne kriitika tekitab minus trotsi, tahtmise käega lüüa. Positiivne piinlikust. Sellepärast meeldivad mulle hinded. Need on objektiivsed külmad numbrid, ilma kellegi (suvalise) personaalse ning subjektiivse hinnanguta. Esimeseks tagasisideks olin moraalselt valmis. Lubasin endale, et seekord ei jonni, vaidle, õigusta...
Aga seda polnudki vaja.