taas teadusuudiseid

Teadlased on teinud uskumatu avastuse ja järelduse:

Omapäi tegutsev inimene on oht loomastikule. Jalutama läinud või metsistunud inimeste tõttu hukkub Austraalias aastas sadu miljoneid kahepaikseid, roomajad ja selgrootuid, USA-s ja Hiinas miljardeid linde ja imetajaid. Pelgalt inimese kohalolu tekitab loomades hirmu, mis mõjutab metslooma füsioloogiat, käitumist ja liikumisi. Lisaks levitavad inimesed, mets- ja koduloomadele ohtlikke haigusi Senistest uuringutest järeldub, et inimestel on selge negatiivne mõju mets- ja koduloomadele. Ning laiemalt kogu looduse liigirikkusele.

Selguse saamiseks lugesid teadlased põhjalikult läbi 2245 teadusuuringut (!!!) , leidsid 332-st andmeid, mis olid piisavalt täpsed, et koostada mõjude globaalne ülevaade. 

(Lisaks on teadlased avastanud, et ka teised kiskjad- hundid, nirgid ja isegi kured püüavad ja söövad looduses leiduvaid väiksemaid saakloomi.)

Suuri probleeme on inimeste ohjamisprogrammidega (nt püük-kastreerimine-vabastamine), sest seni ei ole need edukad olnud. Sellest hoolimata on poliitiline surve nende jätkamiseks suur, sest tegu on n-ö humaanse inimeste arvukuse reguleerimisega, praktika näitab aga, et sellised programmid ei ole tõhusad, vaja oleks ka näiteks inimeste kodustamist või likvideerimist. On väidetud, et toidetud või kastreeritud inimene ei murra enam nii palju kui varem, kuid sellele on ka vastupidiseid tõendid – murrab rohkemgi. 

Allikas: UURINGUD KINNITAVAD KODUKASSI LAASTAVAT MÕJU LOOMASTIKULE

veel maailma muutvatest revolutsioonilistest avastustest võid lugeda ka näiteks siit.

Eluring

 Kass tegi järjekodset uinakut. Sai aru, et ma vaatan teda. Avas ühe silma, loivas lähemale ja togis seni peaga, kuni teda silitama hakkasin.

Ja mind tabas valgustus. 

Naine on järgmises elus kass, et saaks end välja magada ja kogu maailma hellitused. Seejärel sünnib mehena. Siis metslooma/linnuna, et kogeda maksimaalset vabadust ja ohte. Siis on aeg olla koduloom või koer, et hakata harjutama rutiini, kuulekust ja vastupidavust. Ning siis sünnib taas naisena. 

Viimase aja parimad ostud eakatele

Kas pildil on vares või jänes?

ma tean, te loete ja mõtlete või kommmenteerite . Hissand, ma olen sama vana kui sina või vanem, ja mina küll ..... .

Vanadus ei ole au ja uhkuse asi. Mingil põhjusel me ei uhkelda, kellel on rohkem kortse või halllimad juuksed.

Aga kui vanasti sai niisama suusoojaks ja naljatades öeldud, et ma olen ju juba vana, siis nüüd on sellest saamas reaalsus. 
Kui vanasti sai retooriliselt küsitud, et kes ometi helistab voxpopuli saadetesse. Siis  ma olen selle aasta jooksul juba mitu korda saatnud täiesti võõrastele inimestele ja asutustele kirju. Varsti olen ka mina Vello Raplamaalt, kes raadiosse helistab ja kirub..

(Aga ( vähemalt esialgu) ma ainult ei vingu ja kritiseeri. Eile saatsin kiituse ja tänu ürituse korraldajale, vene koolile ilusa aia eest ning koostööpartnerile. Ja kõik ka vastasid :) Ma võin olla pealetükkiv, aga vähemalt on inimesed piisavalt viisakad, et väita, nagu neid rõõmustaks see...:)  eriti hea oli vastus "Rõõmu valmistab, et meid ei märka ainult venekeelne kogukond, vaid ka kohalikud".) Nii ehk naa on selle nimi teiste inimeste ellu sekkumine. Ja jääb vaid loota, et nii nagu kirjutas Mmurca, olen ma vaid hääl. Millesse suhtutakse mõistvalt. Vanal inimesel on palju aega...

Lähiajal pean tegema otsuse, kas käia iga paari kuu tagant juuksejuuri värvimas  või võtab uus Ekre valitsus Türkmenistani eeskujul vastu seaduse, et juukseid ei tohi värvida anda alla ja muutuda hallipäiseks.

Mu jalad on täiesti pekkis. Kõik jala osad, mida ma oskan ja ei oska nimetada, kuni reiteni, on reaalselt kas valusad või katki või valutavad. Reied on veel okei. Kui tselluliit välja jätta.

Läksin Skechersisse. Oli nii, et rahvast polnud ja saime müüjaga jutule. Räägin, et ma ei saa enam mitte ühtegi kodusolevat jalatsit kanda. Ma olen sealt ka varem ostnud, aga pole kunagi (pidanud) mõelnud jalatsi eesmärgile. Ja nüüd soovitab müüja, et temal on need, ta seisab nendega poes 12 tundi järjest.
Parim ost. Ma olen nagu õhkpatjadel. Isegi plaasterdama ei pea jalgu. Aga isegi need pole olukorda parandanud.

Raadiohääled

jee, Taavi Libe on jälle raadios!
Mul on nii hea meel. 

See on veider, kuidas mõned inimesed sobivad pigem raadiosse, kui telesse. Näiteks Ove Petersell, Märt Treier ( viimane on ka jutu poolest mu lemmik. Ja prantsuse muusika :)) on raadios sada korda paremad, kui teles.

Kõige huvitavam oli Vahur Kersna.. Ükskord asendas kedagi hommikuprogrammis. Ja kui teles ma mõistan teda, siis raadios läks täiesti kaduma. Nii et mõned inimesed sobivad telesse.

Priit Kuusk on samas selline, kes sobib mõlemale poole. Raadios teeb selliseid vana kooli saateid. Majast väljas " mina olen puuseppade brigadir Paaberits..."

Vikerraadios on veel üks naine, kes loeb alati uudiseid morbiidse häälega. See on õige väljend, sest tõesti kuulad ja saad aru, et inimesel on masendus, depressioon, kogu maailm on hukas. Ja siis üks uudistemees, kelle hääl on nii kumisev, et ma lihtsalt ei saa mitte ühestki sõnast aru, ükskõik kui kõvaks ma raadio keeran.

Ei saa ka öelda, et raadiosse sobib madal hääl.  Kui võtta legendaarsed naised- Erilaid, Mälberg, Karu, Taim, Kärner.. siis nii mõnigi neist on heledama häälega, aga sa saad sõnadest aru.

 Vist siis ikkagi artikulatsioon, diktsioon ja pigem helitu hääl?

Vabandust, ma ei oska näiteid tuua kommertsjaamadest. Pole ammu kuulanud.

Ja oli asjalik postitus .... :)

Kuidas panna naised vabatahtlikult distsipliinile alluma #aastanaiskodukaitses

Lilleke rohus 

Eellugu on selline. See õppus pidi toimuma vahetult peale üht üritust, mille puhul ma eelnevate kogemuste  tõttu juba teadsin, et olen pärast seda kurnatud ja väsinud ja ei suuda sammugi astuda. Ning mingil põhjusel oli vaja eelnev digikoolitus ja test sooritada väga palju varem, ajal, mil mul oli väga kiire. Tunnistan ausalt, ma osaliselt spikerdasin. Seega, registreerisin, aga kõhklus oli hinges, kas see on ikka hea mõte.

Koolituse osa ajasin korda, ma õpin ju endale. Paar nädalat enne õppust võtsin ja panin iga päev mõttes relva kokku-lahti. Orienteerusin kaardi ja kompassiga magamistoast külmkapini. Ning igal hommikul õues käies spellisin parkivate autode numbreid nato tähestikus. (ebaproportsionaalselt palju on meil Bravo ja Mike autosid :))
Üritus läks jalgade mõttes hästi. Kogemused ja varasemad nipid aitasid, lisaks olid mul ülihead jalatsid. Aga. Ma lõikasin kääridega. Kääridega !!! oma sõrmeotsa nimoodi pooleks, et verd lahmas ja ma pidin lausa medpunkti minema. Loomulikult andke mulle nüüd relv...:)

Päev enne õppust. Olid jalad okei, ise olin ootuspäraselt kurnatud ja väsinud. Näpp valutas ja oli sisse pakitud. Ilm oli täielik gavno. Ja kohapeal selgus,et meid oli üle saja inimese.. ohkasin ja kirusin, et olin end reganud.

Aga. Päike tuli välja. Meid jagati väiksemateks gruppideks ja taaskord mul vedas inimestega. Lisaks leidsin lõpuks ometi ka ühe tuttava. St. Tema mäletas mind ülikooliajast. Ja ma tunnistasin selle rõõmuga õigeks. Ning 10 tuhande sammu kokkusaamisega oli päris keeruline.. :)

Film Kratt

 Aasta Film. 

Tüdruk räägib pisut kiiresti. Aga muu on mega !!