M. Houellebecq Alistumine (Submission)

Jee, hea uudis kõigile Eesti mainekujundajatele. Prantsuse staarautor teab, et Eesti on olemas...:) Et on selline riik Euroopa impeeriumi ääremaal kaugel Põhjas.
Seda autorit peetakse islamofoobiks, teda on kohtusse kaevatud vihakõne eest, kuid mõisteti õigeks sõnavabaduse põhjendusega.
Ma ei oska autori suhtes seda öelda, aga raamat pole kindlasti islamofoobne, või kui on, siis sellisel juhul olen ka mina islamofoob.
Mu meelest ei räägi see raamat niivõrd islamist, vaid meist, Euroopa ühiskonnast.
Need näited ja paralleelid, mida autor läbi peategelase tegevuse ja väärtuste toob... see on ... Kui palju erineb meie tänane elu islami taunitavatest külgedest?

Ma olen selle raamatu jaoks liiga ateist ja feminist. Lugedes valdas mind peamiselt kolm tunnet: hirm, jälestus ning ärevus. Pea kogu raamatu jooksul oli vererõhk laes.
Raamat ei räägi tegelikult utoopilisest 2025 aastast, vaid see on loogiline ja loomulik asjade käik aastal 2016. Raamat ilmus Prantsusmaal 7. jaanuaril 2015, Charlie Hedbo tulistamise päeval. Ning inglisekeelne versioon mõned nädalad enne viimatist Pariisi veresauna. Ma ei kujuta ettegi, kui nõme tunne võis autoril olla.

Paremale ära

Ma olen maailmavaatelt konservatiivne sotsiaaldemokraatlik roheline liberaal.
On asju, millega riik st meie poolt valitud esindajad peaksid kindlasti tegelema. Näiteks, me oleme pisikene riik Euroopa servas, ilmselt tuleb transpordiühenduste eest peale maksta.
Ma usun ka, et koos infrastruktuuri, hariduse, tervishoiu, julgeoleku  eest solidaarselt makstes ja koos tehes, saame parema tulemuse. Mulle meeldib, kui riik vaataks suuremat pilti, üldist esteetilist väljanägemist, muretseb kultuuriväärtuste ja loodusvarade eest jne .

Kui, aga, see riik tükib minu, kui üksikisiku tasandile, siis see ei meeldi mulle mitte üks gramm.
Ma ei taha, et mulle öeldakse mida ja kuidas süüa, juua, selga panna, telekast vaadata, poes käia, kellega ja kuidas elada ning mida oma rahaga teha; Millal vahetada rehve ja milliseid raamatuid lugeda.

Ma olen ühe arendustrateegia väljatöötamise juures.
Laused, nagu,
riik annab ettevõttele soovitused väljapanekute osas
riigi poolt meetme välja tööötamine, et suunata ettevõtjat tegema seda ja toda...

veel rohkem reegleid ja määrusi ja meetmeid, kuidas meie st mina pean elama ja arvama ja olema.
ma tahaks kõva häälega karjuda ning pead vastu seina peksta.
Ma isegi ei tea, miks ma seda kõike nii isiklikult võtan. Miks see mind nii kohutavalt häirib.

Ma tean ju põhjust. Meie hulgas on hunnik lambaid, kel puudub allikakriitiline mõtlemisoskus, lugemis- ja arvutamisoskus. Ja enesekontroll. Mistõttu nad teevad endale ja ümbritsevatele liiga ning tekitavad ühiskonnale kulu.

ja teine põhjus, näib mulle, miks see mind isiklikult häirib. Et erinevalt näiteks mu kaasmaalastest naabritest, kes kiruvad abstraktset riiki, kes neist ei hooli. On minu jaoks riigil nägu. Konkreetsed inimesed. Paljud minust nooremad, vähemate kogemustega ja vabandust, mitte palju targemad. Ametnikud. Ja ma e talu seda, et need inimesed tulevad mind elama õpetama.

Ma näen ja tajun ka ise seda, kuidas kogemused, suhted, varasemad otsused tekitavad teatud koorma, millega pead iga aasta lisandudes arvestama. Väga tahaks ja vaja oleks restarti. Puhast lehte, täiesti uut algust. Aga see pole võimalik.

Haridus, haridus, haridus...
Ja kui ma siis kuulen, et hariduse jaoks pole raha, aga ühe napaka idee promomiseks on planeeritud 10 miljonit ja teise kaheldava väärtusega mõtte väljatöötamiseks 200 tuhat. Tahaks veel kõvemini karjuda.
Ja ära minna Eestist. Aga erinevalt mugavus- ja majanduspõgenikest pole mul kuhugi minna. Kõik meie ümber on veelgi vasakpoolsemad....

Tule eile meile

Ma alustasin blogi pidamist ühe eesmärgiga, saada lahti anglitsismidest. Töötasin toona rahvusvahelises firmas ja võõrkeel pressis julmalt end igapäevasesse kõnekeelde.
Sellega sai korda.

Mõni aeg tagasi hakkas mulle meeldima mäng vahetada lauses sõnade järjekorda.

Mina magama nüüd lähen
Lähen magama mina nüüd

väga naljakas.

Eile avastasin ametlikku kirja üle lugedes, et kasutan sama mängu ka koostööpartneritega suheldes...

tuleb uuesti rääkima õppida
või uus blogi luua?

Kurjus on ilmas 2

Kui ma mingitel hetkedel taas kahtlen selles, kas ja kui mõistlik on seda blogi pidada, siis saan jälle kinnitust, et jah. Blogi on vajalik, Näiteks selleks, et saada targemaks.
Ma viskasin õhku küsimuse, miks isise fundamentalistid seda kõike üldse teevad ja sain kommentaarides hulga väga häid viiteid, kust infot ammutada.

Ja saan nüüd aru, miks Eesti peavoolumeedias seda kõike ei avaldata. Nüüd on hakanud üht-teist tilkuma, aga kui mina üsna suure meediatarbijana ei teadnud pooli asju, siis ilmselt ei tea neid ka enamik eestimaalasi. Mis on isis, miks nad on, mis on nende eesmärk, mis seal Süürias üldse toimub ja kes on süüdi..Viimasele küsimusele tegelikult õiget vastust polegi ja head lahendust probleemi lahendamiseks ka mitte.
Ma mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte nn isis for dummies. Aga mõtlesin ümber. Vahel on teadmatus parem. Keda huvitab, otsib ise, Ja kõik need protsessid käivad kõrgelt üle meie pea. Milleks asjata stressata.

Raha, mida poed minult ei taha

Kaks paari tosse andsid korraga otsad. Augud sees. Parandada ei saa. Ja kui ka saaks, siis arvestades läbituid kilomeetreid, poleks õige.
Valikut polnud. Hingasin sügavalt sisse ja läksin poodi.
Kas saaks mõne poe, kus on Sportlandi teenindus ja Rademari valik?.. Lasin ennast esimeses hellitada ja sain teada, et minu poolt põlatud roosad ja kollased on osati vetthülgavad. Kaine mõistus siiski võitis. Olgu, jalad jäävad kuivaks, aga kui mõtlen sellele, et ma ei saa isegi pükse sellest kleepuvast porist puhtaks, siis.. iga päev kollaseid tosse pesta ei jaksaks. Las jäävad suvist aega ootama.
Kuna mul olid taaskord nii spetsiifilised ja ebareaalsed nõudmised- et tossud peaksid vett ja ma saaks nendega metsa all ja rabas kõndida, siis valik oli loomulikult olematu. Kes selgitab mulle, miks on meeste riiul 100 ja naiste riiul 2 meetrit pikk? Tossud peaks ju olema unisex. Aga ka meestele ei pakuta minu standarditele vastavaid jalatseid...
Ühe paari leidsin, aga vale numbri. Poes oli u 7-8 müüjat, kellel kõigil oli kohutavalt tegemist... sõbrannaga vestlemisel.
Häbitult katkestasin ühe paari põneva jutustamise ja palusin tuua õige suuruse. Müüjapreili tõi ja kadus jälle....
Mul oli plaanis osta 2 paari tosse, dressid, pluus ja sokke...
Leidsin töötava kassa ja ostsin ühe paari jalatseid. Rohkem lihtsalt ei jaksanud enda tähelepanu nimel võidelda.

Rikas ja korralik

Mmurcal on huvitav teooria, et neil, kel külmkapp täis, on rikkad ja korralikud. Aga elu on tavaliselt keerulisem. Näiteks sõltudes sellest, kui tihti sa poes käid.  Kui vähegi võimalik, üritan ma nädala menüü paika panna ja käia poes kord nädalas. Ja sel päeval pilti tehes, on mu kapp pungil täis. Nädala lõpus, laupäeva õhtul, selgub, et ma olen vaene ja kitsi, Sest mu kapp on tühi.

Ma ei tea, kas sellest, et mu vanemad on sõjaaja lapsed ning nad on palju rääkinud lapsepõlveaaegsest nälgimisest. nende kapp on alati täis. Nad pole rikkad. Korralikud vast on. Aga nende lemmikmeelelahutus on " käin korra poes ära", Kuna poed on lähedal ja liikuda tahaks, aga jalutada niisama... noo kes see siis niisama lulli lööb.., siis minnakse poodi.

Igaks juhuks ja reisile minnes ma koju tagavarasid valmis ei osta. Elu on karmilt õpetanud, et valmistehtud pipsroad, isegi, kui jätan külmkapi võtme koju, jäävad söömata. Kojujääjad lahendavad kõhu täitmise omal viisil. Ja õige ongi.

Kas minu, kui isiku kohta saab teha järelduse mu külmiku sisu vaadates? Tegelikult vist saab. Ma olen süsteemne ja hindan traditsioone. St minu poolt loodud traditsioone.
Asjad peavad olema sel riiuli, kuhu mina olen neid harjunud panema, sest muidu ma ju ei tea, kas ja mida kodus on ja nii... ja ega keegi mulle vastu ei vaidlegi. Igapäevane söögitegemine pole kindlasti valdkond, kus ma saaksin lubada spontaansust, sest ma EI VIITSI poes käia!!! Kui ma unustasin midagi toomata, siis tuleb leida teine toit või olemasolevate produktide raames  varieerida, aga  muidu on nii nagu on.
Sest asi mida ma ei kannata, on, kui toit läheb raisku ja halvaks. Kõik on kuupäevade järgi varutud, ja kasvõi nutan, aga tuleb õiges järjekorras ära süüa...

Kuna ma oma söömist olen siin korduvalt jäädvustanud, siis tuleviku-uurijatele ka mu külmkapi sisu,

Ülemisel korrusel:
mehe majonees, hapukoor ja mahlakontsentraat.
Siis jupike parmesani õhukindlas karbis. Tagapool on konservid. Marineeritud seened, tagavara sprotid ( et kui sõda tuleb) ja mingi iidvana adzika ja teine tomatikaste. Peakski ära viskama.
Vvõi. Võid peab alati kodus olema:)

Teisel korrusel:
tuttavatelt saadud lihapasteet. Mingi jumal teab kust tekkinud poemoos. Las olla. Äkki tuleb sõda.
Soolaga või,. Viimasel ajal meeldib see mulle pudru peal. Kiireks koduseks lõunaks mõeldud pannkoogid. Söön küll valmistoitu.
Kohvikoor. Teine, mida peab alati kodus olema.
Ja kassikonserv.

Kolmandal korrusel.
Kurgid, jälle või.
Juust ja sink. Tassi sees on eilse hernesupi jääk.
Tagapool purk soodaga, et halba lõhna kapis poleks.

Neljandal korrusel asub mul alati söök.
Surnud jänes ja verivorstid ootavad oma järjekorda.
Hapukapsapurk, murakamoos. Sidrun. Taga üks unustatud õllepurk. Peaks ära jooma.
Keedetud peet. Ma ei talu selle lõhna, mistõttu on ta mässitud kilesse.
Mees on praegu vaimustuses moosiga kodujuustust.

Kahel alumisel on juurikad: kartul, porgand, sibul, salatid, kurk, ingver, hiina kapsas.

Küljepeal on munad. Ka munad on mu kapis alati olemas.
Küüslauk, sidrunimahl, puljongifond, kapparid, sinep ja tomatipasta.
ketsup, keefir, vesi, õlu, viin.  Õlu on saadud Amsterdami Heinekeni muuseumist. Reliikvia. Kunagi joome kindlasti ära. Viin on jääk mingist peost.  Poolik pudel, juua vast enam ei kõlba, aga ma puhastan sellega meigipintslit.
Mingid mehe plaastrid.

Tomatit, leiba ja õli ei hoia ma külmikus. Need on mul ka alati olemas.

Ma usun küll, et olen rikas ja korralik....:)