Minu elu esimene dieet

"43-47 aastaste meeste meelest oleks sinu ideaalkaal 61 kg."
Ma jõllitasin ekraani umbes 10 minutit püüdes aru saada, kes on need mehed, miks neid huvitab mu kaal ja kes on küll sellise teenuse sihtgrupp. Õnneks on mu oma mees vanem, Seega probleemi ju pole. Ja panin selle lehekülje kinni.

Ma pole mitte kunagi elus dieeti pidanud. Lapsena olin nii kõhn, et mind aeti närvi küsimustega " kas sa sööd ka midagi...". Nüüd olen piisavalt kosunud, ja mulle meeldib nii. Konflikt tekib ainult rõivapoodides, kus selgub, et disainerite ja nüüd selgub, et siis ka mingite võõraste meeste meelest olen ma siiski  liiga paks. Õnneks käin ma poes harva ja niimoodi elan rahus.
Paar seelikut on mul siiski indikaatorina käigus, Kui nendega pole võimalik prae kõrvale magustoitu süüa, siis on aeg hoogu maha tõmmata.
Viimasel reisil lisandus aga 2-3 üleliigset kilo- rootsi lauad, alkohol, maiustused, puuviljad, lisaks veel mitu mitu pidu ja kuna piparkoogiaeg läheneb, siis tegi see mind pisut murelikuks,

Ma kohe kardan neid dieete. Esiteks, pole mul tahtejõudu. Teiseks, ka iga loll oskab nälgides kaalust alla võtta. Dieediks pean ma siiski toitumise korrigeerimist. Kolmandaks, ma tunnen ennast- kui süüa ei saa või ei tohi, just siis tekib mul nälg. Ja neljandaks olen ma väga tundlik veresuhkru osas. Kui on nälg, siis ma lihtsalt suren ära, olles eelnevalt kõik enda ümber hävitanud.
Need dieedid, millest ma olen meedia ja blogide vahendusel lugenud, tunduvad mulle hirmutavad. See, mida süüa tohib, on väga ühekülgne. Tundub nii.

Natuke liiga kirev maailm

Kas teadsite, et

Viimasel ajal kaob palju inimesi. See on ilmselgelt organiseeritud inimrööv organite saamise eesmärgil.

Seakatk oli kindlalt kellegi poolt kinni makstud. Kuidas siis muidu, alles kirjutas ajalehes, et metssead täiesti elus ja songivad juba Tallinnas ringi, Aga kodusead on maha tapetud, Ja kuidas oli võimalik, et väikses kohas surid kõik sead ära, aga nt Eksekos jäid ellu.

Pehmed toolid tekitavad vanainimestele pärakuvähki, neid ei tohi kasutada.

Kristallkuuli blogi kommentaariumis oli viide Inglise klassidesse paigutamise testile. Üks neist küsimustest oli selle kohta, et milliste inimestega me igapäevaselt läbi käime.
Ma naersin selle testi üle ja kiitlesin, et mul on väga lai tutvusringkond.
Nagu oleks see midagi head.

Viimati ühel sünnipäeval ülaltoodud vandenõuteooriaid kuulates, (kusjuures, ma andsin edasi vaid sisukokkuvõtte, rääkijad lisasid ka argumente ja " fakte"...) tekkis küsimus, kas mu tutvusringkond mitte liiga lai pole.

Kuidas inimesed selliste mõteteni küll jõuavad.

Kaks vanainimest

Pane mulle teevesi keema, hõikan mehele kööki järele. Olgu, vastab ta.
Natuke hiljem, lähen kööki. Kallan vee tassi.
Lasen teel  veel mõned minutid rahulikult jahtuda ning tõmmata.

Hästi ettevaatlikult ja peale puhudes rüüpan...
täiesti külma piparmündimaitselist kraanivett.


Veest, mis on unustatud keema panna pole võimalik teha kuuma teed:)

Killerkottidest

Keegi küsis minult, et kas ma olen juba kilekotikampaaniaga liitunud.  Ma ei saanud päris täpselt vist küsimusest aru, sest vastasin, et jah, ma käin aeg- ajalt poes kilekotte prügikottideks ostmas küll.

Südamest aus olles, siis tegelikult on Eestis lood väga hästi, Vähemalt neis poodides, kus mina käin. Küprosel, Hispaanias, Portugalis... oli hullumaja. Iga pisiasi topiti eraldi kilekotti. Fänsimates poodides töötasid lausa eraldi kaubapakkijad, kellega polnud sel teemal võimalik läbi rääkidagi. Nendes riikides on seda kampaaniat väga vaja ja ma saan ka aru, et EL tahab keelata- karmistada- maksustada.

Minu kodupoodides on pisikesed kilekotid puuviljaosakonnas ja kassas. Aga kassades nii ebamugava koha peal, et saad ainult siis, kui ikka väga vaja. Ja nii silma järgi vaadates, inimesed neid väga ei kuritarvita  ka.

Päris ilma kileta ma elu siiski ette ei kujuta. Viinamarjad, kartulid, tilkuv piim...?  Telekas on näidatud  ka selleks otstarbeks mõeldud tekstiilkotti, aga  ma siiski ei usalda seda väga.  Samuti ei osta ma ära ideed, et paber  on mõistlikum, kui kile. Lagunemise suhtes, jah. Aga kasutatava ressursi osas?

Igal juhul, on see hea mõte, et kile tarbimist piirata.
Ammu see oli, kui prügipangi põhjas oli ainult ajaleht. Vedelik käis klaasi sisse, lahtine leib-sai, mida vaid paberitükiga katsud ja võtad, paberisse käis ka vorst ja liha. Puuvilju toona ei müüdudki, nii et polnud probleemi:)
Ja siis, kui Gorbatsovi ajal suletud veinivabrikute viinamarjad lette ummistasid, siis vist juba olid kilekotid? Ei mäleta. Aga mandariinid ja kartulid pakitakse täna ka võrku, ju see sobiks ka muudele viljadele.
Ja kõik jäime ellu.
Ja salatit ning grillkana tulebki teha ise kodus, mitte poest tassida:)

Kes teab, kui meil on varsti ühistranspordi asemel isesõitvad autod,  ehk siis tulevad tagasi ka oma mannerguga  vedeliku järel käimine ja ka muiud hakkame vähem taarat vajama, sest seal autos on spets hoiukoht,. Ning puuviljade jaoks on sul selles autos olemas korvikene....:)

Teine poolaeg

Mul on pool elu elatud.

Statistika ning tõenäosuse järgi.
Sünnipäev oli küll mitu kuud tagasi, aga lükkasin seda postitust edasi. Kuna meeleolud olid liiga depressiivsed ja lootsin, et ehk läheb paremaks. Aga vist ongi nii ette nähtud, et aasta 2015 on elu edetabelis nõmeduselt teisel kohal. Kõige õudsamad aastad olid 1993-1994.

Ma usun, et mul on olnud huvitav elu. Tohutult muudatusi, pöördeid. Viimased aastad on olnud stabiilsed, vaiksed rahulikud. Muudatuste mõttes.

Ja see stabiilsus teeb mind rahutuks. Kas mul on õigus seda rahu juba nautida. Ma pole ju veel vana. Ma jõuaks ja saaks ja võiks.... 

Millal on aeg alla anda?  Kui vanalt on normaalne öelda: nii, elu on elatud. nüüd võin rahulikult pikutada, end paksuks süüa ja ainult telekat vaadata. 

Selleks, et olla vaimselt ja füüsiliselt vormis, pole ju tegelikult mingit vajadust. Ainult iseenda jaoks oleks natuke vaja. 

Või on selle nimi: säilinud lootus. Et äkki juhtub veel midagi. Su ellu tuleb veel midagi ootamatut ja suurepärast ja igaks juhuks peaks selleks valmis olema. 

Viplala ja Viljandi

Järv ja lossimäed

Kõigepealt tahaksin  ma vabandada Elisabet ja  co ees. Ma võtan tagasi kõik oma pahad sõnad Viljandi kohta. On suur vahe kas viibida kusagil nostalgiast pimestatuna vanu aegu taga igatsedes või siis turistina, kel avatud meel ja rõõmus süda ning ilus ilm.

Mu Mees Kes Jookseb pani meile kogemustele tuginedes ööbimise kohta nimega JustRest, mis on 
automaatmotellina omaette spartalik elamus. 

Aga parim point oli lähtepunkt pikkadeks rännakuteks. Ma matkasin läbi kohad, kus ma oma pika ja väärika elu jooksul sattunud polnud. Või siis. Kunagi ammu. Aga avastusi- vau, mis siin tehtud on, oli palju. Turisti jaoks on kesklinn imekena, kenasti korda tehtud. Super.

Söömas käisime paljukiidetud Fellinis. Ma käisin, või õieti töötasin seal 25 aastat tagasi. Vahepeal on taas toimunud imeline muutumine.
Super teenindus. Maitsev toit, kuigi portsud olid pisikesed. Ja hulluksajav orgastiline beseerull vaarikatega.

Aga hämmastas 2 asja. Viljandis räägitakse eesti keeles. Täitsa imelik on olla. 
Saate aru. KÕIK räägivad eesti keeles. Ma mõtlen, äkki tõesti ei tohiks väljaspoole Tlna põgenikke lasta. Kui nad just ise väga ei taha. Neid väheseid säilinud eestluse kantse peaks ajaloo eesmärgil säilitama. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt