Kolm pikka paid

Loodus on üldjuhul ratsionaalne.

Milline on siis see evolutsiooniline vajadus, et kassid ja koerad armastavad silitamist.

Ammu see oli, kui tarbeloomadest said lemmikud. Järelikult peavad nad suutma ellu jääda ka ilma paideta.

Ja kui see on nö boonus ja omandatav vajadus. Kas võiks siis oletada, et kui rästik või ilves või kobras suudaks inimest usaldada, võiks ka neile hakata meeldima silitamine ja hellitused?

Yrsa Sigurðardóttir "Kes teisele hauda kaevab"

Kriminulle üldjuhul arvustada ei saa.
Kuna nad ongi ju lihtsaks lugemiseks mõeldud, siis oleks mingi sügava sisu otsimine lihtsalt silmakirjalik, tegevusliini kohta vihjete andmine poleks eetiline jne. Aga see on tõesti väga hea raamat ja  väärib natuke reklaami.
Ma pole, ausalt ka, juba ammu midagi nii põnevat lugenud, et ei sa käest- enne, kui viimane lehekülg käes.

Võimalik, et ma suhtun teatud positiivse eelarvamusega: Island on üks neist riikidest, kus tahaksin enne surma kindlasti ära käia.

Mis mulle siis meeldis?
See, et selles raamatus olid minu jaoks proportsioonid vägivald vs muu jutt, paigas. Paralleelselt oli käsil kaks mõrvalugu, aga raamatu fookus oli pigem lool. Põneval lool.
Mis seal salata. Genealoogia on üks mu hobidest. Ja pole midagi paeluvamat saladusest, mille alguses on sul lihtsalt üks nimi ja siis tuleb ja tuleb ja tuleb pisikesi puzzletükke nii, et kokku saab üks suur lugu.

Traditsioonidest

Juhtus nii, et möödunud pühadeperioodi olin ma haige. Ma ei tea kas sellepärast või siis sellepärast, et lõpuks ometi oli pea poolteist nädalat järjest võimalik iga päev vähemalt 12 tundi (end välja) magada.

Aga nagu te näete mu eelnevatest postitustest leidsin ma lõpuks üles oma konservatiivse mina ja jõudsin elu põhiväärtustest arusaamiseni.
Muuhulgas tõi haigus kaasa selle, et sõprade juures plaanis olnud aastavahetuse stiilipidu jäi minu jaoks ära.

Täis ruumide seadus

Igas pilgeni täis ruumis on alati keegi, kes keeldub uskumast, et enne teda on inimeste poolt üle kontrollitud kõik nurgad ja ei kaota lootust, et kusagil, ilmselgelt teiste inimeste taga, on tühi nurgake tema jaoks.

Teel puritaaniks

Üks usin inimene jõudis ära kirjutada selle, mis mulgi meeles mõlkus. Kommentaarid on ootuspärased: a miks sa üldse lased oma lapsel telekat vaadata ja et päris elu ongi selline ja veel poole hullem.
Ma kuulun nende üksikute hulka siin riigis, kellele meeldib seksida, aga kade inimene, nagu ma olen, seda mitte pealt vaadata.
Ilmselt olen ma kompleksides, aga endaealistega koos vaadates on suht-koht, aga nooremate- vanemate seltskonnas hakkab kuidagi ebamugav.
Ma ei talu ka vägivalda ja joomist ja suitsetamist. Selles konkreetses üllitises olid need veel omal kohal, aga kui keegi näiteks mõnes filmis raamatukogus suitsetab, siis ma lähen hulluks. Esiteks, intelligentsed inimesed tänapäeval ei suitseta. Teiseks, kes neid haisvaid raamatuid pärast tahab ja tuleohutusest ma ei räägigi...

kõik liha on kui rohi

Selline kiri oli kirikus seinal ja ma olen terve jõuluaja nii üksi kui erinevate seltskondadega pead murdnud, mida helli see ikkagi tähendab.

Esimene pakkumine oli teemakohane. 

Me kõik oleme mullast ja rohust ja ka liha on seetõttu rohust. Seega, pole ka taimetoitlusel mõtet, liha on nagunii rohi. 

Teine viis jutu kanepile. Liha ei pea olema vaid maine ja maas. Liha on kõrgemal, taevastes sfäärides. Hõljub materiaalsest ja muredest eemal. 

Kahtlemata värvikad ja õiged interpretatsioonid, kuid miski minus kahtles, kas need tõed on siiski väärt aegade lõpuni seinale jäädvustamist.

Kolmas pakkus, et rohi on ravim. Ning füüsiline lähedus, pai ja kallistus, memme musi viib mured. Neljas arvas, et liha võib samuti olla metafoor. Liha näiteks kui sõna. Räägi inimestega, lohuta neid.