Vanemaks ja targemaks.

Kolm tõdemust.

1. Kõik heateod saavad karistatud. Inimesed ei vaja sinu ohverdusi ega heategusid. Sa oled seda miljon korda kogenud, oleks juba aeg sellest õppida.

2. Lapsed ja vanad ei oska väljendada oma soove ja tundeid. Kui sa tahad, et nad osaleksid sinu elus, siis tuleb porisemist ignoreerida ja asi lihtsalt ära korraldada. Päeva lõpus on kõik õnnelikud.

3. "Minu inimesed" pole mitte need, kes on minuga ühel seisukohal, vaid need, kes oskavad minuga diskuteerida. Kelle jaoks ei pea sa teksti lihtsustama, kelle meelest sa ei räägi liiga kiiresti. Kes eriarvamusel olles ei solvu, kes oskavad kuulata. Ja kes saavad aru millest sa räägid ning miks sa nii arvad.
Selliseid inimesi tuleb hoida.

kas kaks on hunnik

Toidupoes.
Käru on kaupa täis kuhjatud.
Väike hingetõmbehetk.  Inimesed, seistes ümber käru, hindavad vaikides selle sisu.
Täpselt ühel ajal, sünkroonis, kõlab kaks seisukohta:

Lapselaps. "Kas me üle ei pinguta, vä? Kes selle kõik ära sööb?!"
Vanaisa: "Mulle tundub, et seda jääb nüüd küll väheks. Liha peab juurde võtma."

kui sind kuulatakse

Olen enda jaoks täna defineerinud selle blogi, kui väljundi kirjutada asjadest, mida inimesed mu ümber ei viitsi kuulata.  Noh, võib ka pessimistlikumalt, et pole kellelegi rääkida, aga see kõlab traagilisemalt, kui see tegelikult on, sest ega ma väga ei tahagi rääkida.
Sest suurem osa inimestest reageerib valesti. Viga on kindlasti minus, mitte teistes. Aga ma ootan alati teistsuguseid reaktsioone, kui ma oma juttudele päris elus saan.

Mul tõesti pole ümber inimesi, kes loeksid selliseid raamatuid kui mina. Kes viitsiks kuulata heietusi mu eneseotsingutest ja seisukohti elust ja asjadest. No tõsi, need viimased on pigem teistmoodi. Nende puhul ma siiski reeglina ei küsi, kas huvitab, vaid esitan oma kirgliku monoloogi nii ehk naa. Küsimata. Ja tänu blogile, ehk läbimõeldumalt ja argumenteeritumalt kui varem.

Sanatooriumis. Värska sanatooriumis.

Sanatoorium... Sanatoorium see on puhkus, baar, mehed, muusika! Mina olen täiesti terve naine ja tahan seda kõike saada! 

parafraseerides klassikaks saanud filmi "Mehed ei nuta". 

Mu mees on läbi käinud pea kõik Eestimaa spaad- mina olen rikkumata, puhas ja eelarvamusteta. Kogemusi on napilt ja seda rohkem olin ma põnevil eesootava suhtes.

Paketis oli nädalavahetus, 3 x päevas söögid, 3 protseduuri, veekeskuse kasutamine ja midagi vist veel.

Esimesed paar tundi kohapeal me lihtsalt ainult naersime üllatusest, sest kõik meie ümber oli võimatult koomiline. Nagu reis minevikku.
Me saabusime just õhtusöögiajaks ning saime esimese retrolaksu sööklas. Just nimelt sööklas, mitte restoranis. Olime tagasi kaheksakümnendates, kus inimesed olid veel suutelised sööma kõike: liha, laktoosi, gluteeni jne.

Kartul, valge jahukaste ja kotlet. Kõrvale klaasi valmisvalatud keefir (olin just lõpetanud ühe Strugatskite ulmeka, kus valitsus sundis inimesi keefiri jooma, seega eriti kummastav link).

Söögi taustaks Elmari tantsuõhtu ja Nexus. Mäletate veel?

Meelt saad lahutada kabe- ja koroonalaua taga.

Õhtul on baaris tantsuõhtu: tantsuks mängib üksik mees süntekal Mati Nuude repertuaari.

Me olime ühed nooremad. Väidetavalt käib seal palju venelasi, aga kuna rubla kursiga on praegu nagu on, siis meiega koos olid pigem eestlased. Või eestimaa venelased. Paar vene ja soome numbrimärki olid ka. 

Omniva

Ma saan allergiahoo, kui taas hakkab mõni firma rääkima sellest, kuidas eestipärane nimi takistab tal Baltikumis äri ajamist.

Kullakesed.
Aga Mötivi. Seppälä. Jysk. Möller, QBE. Karums.... Jätka nüüd seda nimekirja ise.

Ma saan aru, kui eraettevõte mängib neid mänge. Aga riigi firma. Minu raha eest.
Miks meie riigiettevõtete juhid ei usu endisse ja Eestisse?

#16 tee rõõmule

# Tallinna visiitkaardid
Seda, et lennujaam on imeilus, ma juba teadsin. Tallinna bussijaamas polnud ma käinud sadu aastaid. Ja selgub, et ka see on väga ägedaks tehtud.
Mul on nii hea meel.
Nüüd peaks veel ka Balti jaamas ära käima.