Jessenin

Venemaa. 1920-ndad.
Saalitäis rahvast. No umbes meie draamateater. Ja deklameerib kõva häälega kaasa laval esitatavat luulet.
Kas päriselt oli nii?
Ja millal ning miks sai otsa aeg, kus massid, töölised ja talupojad oskasid peast hetke popima poeedi loomingut.
Kas Eestis ka nii oli? Ja millal vahetati luuletused laulude vastu?

Targaks ja rikkaks

Lugesin ka mina noore töötu lugu, aga loost enam tahaks ma reageerida kommentaaridele. Tüdruk tundus artikli järgi tubli, küll ta hakkama saab ja tööd leiab.
Ma olen pragmaatiline inimene ja alati uskunud, et kõigepealt peab õppima tööd, mis annab sissetuleku ja seejärel seda, mis huvitab.
Nüüd ma enam nii ei arva.
Ma usun, et õppima peab seda, mida sa tahad, mille vastu tunned kirge- siis tuleb ka raha su juurde.
Mu lemmiknäide eriala nö tasuvuse suhtelisusest on mu enese lapsepõlvest. Mulle kangesti meeldis joonistada, aga ema ei lubanud mul kunstiringi minna, vaid ütles, et " .. liigu ja tantsi parem, istuda saad koolis niigi. Joonistamine sind tulevikus nagunii ära ei toida. Ja kui juhtubki, et sa oled ropult andekas, lööd sa ka ilma kunstiringita sel alal läbi".
Tal oli muidugi õigus. Ja ei olnud ka. Joonistamisega on võimalik ära elada. Agentuuri tippdisainer elab nagu miška. "Pahasid" pehmeid erialasid õppinud tuttavad PR töötajad, koolitaja, copy, konsultant... pole nende elul häda midagi.

Head lapsed

Nendel hetkedel saad aru, et su empaatia, tolerantsus ja liberaalsus on tegelikult poos. Ma olen ikka uskumatult konservatiivne.
Juhtusin vaatama "komöödiaseriaali" Hakkab jälle pihta. Mis ei vääriks õigupoolest ridagi. Sest esiteks oli väga igav ning teiseks ebameeldiv.
Lüüa vanemale jalaga tagumikku? Vaadata rahulikult pealt, kui su ema mõnitatakse? Ehmatada vanainimest?... jne . Kas ma olen ainus, kes veel mäletab "Hallpead austa, kulupead kummarda?". Aga väidetavalt pidi see peegeldama tegelikku elu. Ju siis kusagil elatakse ka nii. Ja inimeste huumorimeel on samuti erinev. Eelnevalt eetris olnud Reggie Perrin vastas minu silmis neile kahele kriteeriumile- naljakas ja elust enesest,  kordades rohkem.

Mul on au käia kord aastas sugulase sünnipäeval, kuhu koguneb umbes 15 või rohkem poissi vanuses 3-16. Ja see on õudne. Õudne. Õudne.

A.Ivanov "Peotäis põrmu"

"Miks te meid küll vihkate??", ei väsi mu ema ühe Leningradi proua 35 aasta tagust siirast üllatust siiani imestamast.  Mitte midagi pole vahepeal muutunud.
Minu kodu- linnaosas elab eestlasi 49%. Ma ostan piima poest, mille ajakirjanduse valikus on vaid 3 eestikeelset: Kroonika, Nelli Teataja ning Õhtuleht.
Ehk siis, ma peaksin mõistma, mida tunneb vähemus riigis, kus ta ning tema esivanemad on sündinud kasvanud ning mida peab oma kodumaaks.
Aga ei mõista. 

Ma võin vaid oletada, et immigrantide esimesel põlvkonnal on lihtne. Nad on siirdunud elama riiki X mingil väga konkreetsel põhjusel. Ka kolmandal põlvkonnal on ilmselt ok: sellest, et nad erinevad põlisrahvusest annab tunnistust ainult passi märgitud rahvus ning võimalik, et ka perekonnanimi.

ai. Kunstist ja matemaatikast

Luba, ma kustun Sind Johniks, sest ma ei tea, mis Su nimi päriselt on. Interneti andmetel on programmi välja töötanud autorite kollektiiv.

Esimene

Kas Sa tead, miks inimesed joonistavad? Joonistamine, see on vabadus, põgenemine, unustus. Ilma söögi ja joogita maailmast väljalõigatuna võid veeta tunde. Ainult sina ja su pilt. Joonistamine ei ole matemaatika.

See, mille Sina oled välja mõelnud, see on ... ma ei teagi. Loodetavasti oled Sa ise kunagi oma "pen-tooli" ikka kasutanud. Siin pole enam oluline ei stiil värvid, kompositsioon ja isegi mitte idee. See on matemaatika, konstruktsioon ja arvestus. Jah, see on samuti haarav- mõelda, kuidas ühendada omavahel sünkrooni oma aju, käsi ja hiir. Kuidas ühest punktist alustades jõuda sujuvalt välja teise. Aga kutsuda seda joonistamiseks on ilmselge liialdus.

2012

Et siis mitte eelmine aasta, vaid telekas jooksis sellenimeline film.
Lühidalt- maailmalõpu ootuses ehitasid G8 riigid Noa laevad, kuhu komplekteeriti riigi helgemad ajud ning erasektori toetuse abil rikkaimad liikmed.
Valitsuse liikmed, teadlased. Kui siia lisada veel laevameeskond, turvajad, abipersonal ja ehitajad, siis nagu näitas ekraanil olev pilt ning loogika, moodustas rõhuva enamuse päästetutest kesk- või väärikamas eas meessoost isikud.
Samas ütleb terve mõistus, et kui eesmärgiks on inimkonna päästmine, peaks 90% päästetutest olema fertiilses eas näitsikud...?

Loodetavasti andis see filmike mõtlemisainet kõikide riikide valitsustele. Et kui tuleb katastroof, siis Asendamatute säilimiseks peaks tipus olema vähemalt paar naist. Eesti kontekstis just paras aeg muudatustega alustada:)