Horoskoop

Teismeeas olin ma klassis ülipopp kaardiennustaja. No ei ole väga keeruline tuttavale teismelisele tulevikku ennustada..:)
Olles mõne aja inimesega suhelnud, võin ma 90% täpsusega öelda, kas tegemist on pere vanima või noorema lapsega. Kui keegi teismeline varakult kooselu alustab, võib olla üsna kindel, et tema kodus pole kõik korras ning kui keegi paar lahutab, tasub eeskuju otsida vähemalt ühe paariliikme vanematelt. (selle viimase seaduspära paikapidavus küll viimasel ajal väga enam ei kehti).

Ego Trip

Ei saa sest raamatust veel küll. Painama jäi (mitte küll uudne) mõttekäik, et need, kes eralduvad igapäevasest elust ning valivad üksinduse (kloostri, vaimse puhastumise jne) on isetud ning kõrgemal oma egost?!
Ilmselt päädis see idee millalgi minevikus, kui inimesed olid ellujäämiseks sunnitud elama kogukonnas. Siis võis tõepoolest eraldumine paista ülla ja ohtlikuna. Kuidas ta küll suudab.
Meie keskel elab järjest enam inimesi, kellel pole kohustusi. Ei millegi ega ka kellegi ees. Mismoodi on nende põgenemine "igava reaalsuse" eest isetu? 

Üksindus on järjest tavapärasem. Üksiku lapsena kasvanud, üksikul vaba (karjääri)inimesel, kelle vanemad on edukad ja järjest pikema elueaga kaasaegsed vanainimesed on piisavalt privaatset ruumi, et mõelda oma elu mõttest ja mõtekusest (täiesti kohatuna tuli praegu meelde Wall-E)
Ning isetuteks võib pidada pigem inimesi, kes suudavad suures peres elada. Hoolitseda, hoolida ja vastutada.

Ja priviligeeritud üksikud jätavad oma isekuse ja lähevad isetuna ennast leidma hoopis Sudaani või Argentiina privaatsusvabasse slummi.

Üksinda poliitikas(t)

Juhtusin nädalavahetusel kuulama kaht poliitilist raadiosaadet ning jäin mõtlema. Kui palju me teeme asju asja enese pärast, selleks et lihtsalt midagi öelda. Esitades vastuolulisi soove, mis ei saagi tõeks saada kuna välistavad teineteist. Ma arvan, et targad mehed saavad ka ise sellest aru, aga alternatiive on raske, kui mitte võimatu pakkuda. Jutt käib siis valimisloosungitest ning üksikandidaatide osalemistes valimistel.

Eestlane ja venelane 9, Parkimine

Minu meelest oli alles öö. Igaljuhul oli väljas pime ja ma magasin. Pikalt ja nõudlikult helises alumise välimise ukse kell. Kõiki teadaolevaid vandesõnu kasutades loivasin ukseni- möh?
Izvinite, eta vaša mašina....?
...
Eemisel aastal panin ma kojameeste vahele ahastavaid 3-es riigikeeles kirjakesi , sest ikka veel leidub kodanikke, kes pargivad oma auto. Ja keda absoluutselt ei huvita, kuidas teised võiksid välja saada. Nüüd siis otsustas aktiivsem naaber rakendada personaalset lähenemist.
Minu sisetunne ütleb, et veel paar sellist äratust ning kõik majaelanikud, kui neil ka kunagi autot pole olnud ega saa ka olema, on varsti äärmiselt motiveeritud, et autod õigesti pargitaks...

Multitasking

Level 1
kuulata raadiost uudiseid, rääkida oma lapsega, triikida ning jälgida toidu valmimist.
Status: ok

Level 2
jälgida telekast seepi. Kuulata kuidas mehel tööl läks, tsättida messengeris ning kirjutada samal ajal esseed.
Status: ok

Level 3
Vaadata uudiseid. Märgata ekraani ülaservas lendlevat reklaamividinat, kuulata mida diktor räägib, vaadata sellekohaseid klippe nng lugeda allservas jooksvat tekstivoogu. Ülesanne loetakse sooritatuks kui katsealune suudab vastata kontrollküsimustele päevakorras olnud uudiste kohta.
Status: try again.

Minu € + Sotsiaalvõrgustik

Krooni saabumist ma eriti ei mäleta. Eelneva õhtu peost oli kõva pohmell, ja õigust öelda oli  "raha" aastal 1992 minu jaoks äärmiselt ebaoluline teema. Armastus, noh:)
Sellepärast siis saagu ajalookroonikatesse jäädvustatud kirjand teemal "minu euro"...

Otsustasin oma talveuneks planeeritud puhkuse katkestada ning kinno minna. Ja mitte autoga, sest a) ma ei viitsi autot välja kaevata; b) linnas parkimskohta otsida ning c) närveldada, kas tagasi jõudes on mu eelmine parkimiskoht veel alles. Ma olen tänaseks majale ringi ümber kaevanud, Jõud lõppeb, ei jaksa enam...
Viimase krooniostuna- appi kui labane, ostsin ma leiba (11,40 kr), euro tuleks pidi natuke kultuursema alguse saama.
Niisiis, vaatasin üle oma kodus olevad reisidest allesjäänud eurovarud- ja juhhuu, mul oli lausa 17 eurot ja (pidin juba ütlema mõned sendid peale, aga olgem täpsed- iga kopikas on nüüd raha) 15 senti. Vinnasin rahakoti selga ja teele.