esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Üksinda poliitikas(t)

Juhtusin nädalavahetusel kuulama kaht poliitilist raadiosaadet ning jäin mõtlema. Kui palju me teeme asju asja enese pärast, selleks et lihtsalt midagi öelda. Esitades vastuolulisi soove, mis ei saagi tõeks saada kuna välistavad teineteist. Ma arvan, et targad mehed saavad ka ise sellest aru, aga alternatiive on raske, kui mitte võimatu pakkuda. Jutt käib siis valimisloosungitest ning üksikandidaatide osalemistes valimistel.

Esimene etteheide oli hüüdlausetega plakatid. Et miks ei esitata sisulisi lubadusi ning tutvustata parteiprogramme.
Ma tunnen täpselt üht inimest, kes on lugenud partei progamme- kui mu mälu nüüd mind ei peta, siis Tavainimene, ju eelmiste valimiste ajal, töötas programmid läbi. Ajal, kui me nendime, et inimesed ei loe enam ajalehti ega isegi blogisid- eeldame, et massid viitsivad läbi töötada parteide programmid?! Aga, ok tõsiselt rääkides. Kas on Eestis kedagi kes valiks parteid programmi põhjal. Me tunneme neid inimesi, kes on täna poliitikas, teame mida suudavad, arvavad jne.
Me kõik ju teame, kuidas see edasi toimub. Keegi võidab, keegi kaotab. Võidab see, kes on suutnud end (oma ideid, inimesi, nägusid, kuvandit) paremini müüa. Siis tehakse koalitsoonilepe. Mis võimaldab  ja sunnib välja valima võimuerakondade kompromisslahenduse. Mida siis kinnisilmi ka elu viiakse.

Kummaline on muidugi ka meie ülim järjekindlus desifreerida plakateid mingis muus kontekstis peale müügi. Plakati ülesannne pole tutvustada parteide programme. Plakatite ülesanne, nagu ka saates järelduseni jõuti, on  valitavate top of mind. Ehk maakeeles spontaanne tuntus. Et kui valija haigutab valmiskabiinis nimekirja ees, siis nimesid lugedes tekiks ohoo- efekt, ah seda nime ma ju tean. Tegemist on reklaamikanaliga.
Ning müüa on lihtsam, kui sul on selge ning mõistetav sõnum.

Tõsi, ka diskussioonide korraldamine/osalemine on üks võimalikest müügikanalitest. Ja eks need diskussioonid varsti tulevad ka. Nagu igal aastal. Aga olgem ausad, meie diskussioonid pole eriti efektiivsed kanalid, kuna eestlased ei oska esineda. Ja siinkohal  on rõhk sõnal "eestlased". (Aastajagu tagasi oli ETV"-s väga hea vestlussaade Vandekohus. Sama tehnika, sama (väike) eelarve, kuid osalejateks vene emakeelega inimesed. Ning erinevalt Rannamäe punnitatud võlts-entusiasmist oli selles saates tõepoolest kirgi, emotsioone, vaidlusi...).

Muuli/Samost nurisesid, et tahaks parteide sees kuulda rohkem erinevaid ideid ja arusaamisi, järgmises lauses endale vastu rääkides konkreetsest partei kuvandist ning ühest isikust, kelle väljaütlemine laiendati automaatselt kogu partei seisukohaks. Mida siis- kas erisusi või selget ühist kuvandit?
Kuigi ma ühtegi erakonda ei kuulu, siis kaldun uskuma, et eks seal vast ikkagi eriarvamusi, seisukohti ja hoiakuid on. Me kõik ju inimesed, Eraldi küsimus on selle jõudmine avalikkuseni. Ühelt poolt saad sa sarjata ajakirjanduses- " kuuldavasti on teie parteis lõhed" ning teisalt teeb see taaskord raskemaks müügitöö. See kes tahab meeldida kõigile, ei meeldi kellelegi.
Me kõik saame aru, et küsimusele, näiteks "Kuidas teie partei suhtub ajateenistusse" ei saa vastata " Osad meie hulgas arvavad, et see peab jääma vabatahtlikuks, mõni pooldab kutselist ajateenistust ning paar inimest arvab, et võiks kohustuslik olla  sõjaväes olemine". See on inimlik grupi juures kuhu kuulub 1000+ inimest, aga see on välistatud, kui su eesmärgiks on maha müüa idee et nt Ühtne Eesti on lahe erakond.


Parteil on lihtsam end müüa (ning võimule pääseda), mida selgem on sõnum ja kuvand. Selge loosung  on üldjuhul populistlik ning eesmärgi nimel  lihvib partei nimekirjas olek maha erinevused ja teisitiarvamised. Ja nii taastoodab süsteem iseennast.

Me kõik ju teame, mis on meie riigi valukohad- peame vähendama töötust ja suurendama tootlikust, eksporti ning rikkust. Me peame ära otsustama energia- ning haldusstrateegia, maandama elanikkonna vananemisega seotud riskid. Erinevused saavad olla ainult nende eesmärkide saavutamise viisides. Aga maailm on muutunud ning Eesti liiga väike, et saavutamiseteed saaksid olla kardinaalselt erinevad. Meeldima peab võimalikult paljudele. Parima tee asemel tuleb valida odavaim ning majanduskasvule ja tarbimisele rajatud maailmakord lagunemas.
Süsteem ei soosi uute ideed väljakäimist kahel põhjusel. Esiteks, iga muudatus vajab raha. Sa ei saagi välja pakkuda lahedaid innovatiivseid ideid, sest selle peale oponendid ning ajakirjandus mõnitab sind - ütleme nüüd kõik kooris- ja kust see raha võetakse.  Ning teiseks, kui sul ka on geniaalne idee raha hankimiseks ja/või ümberjaotamiseks, siis selle idee maha müümine on äärmiselt kallis ning keeruline 30 sekundilises teleklipis või väliplakatil. Seda tehakse pärast, siis kui juba ollakse võimul. Ja et võimule saada, tuleb teha maksimaalselt hea reklaamikampaania. Ning oleme alguses tagasi. Meil puudub väljund tõsisemate arutelude ning ananlüüside jaoks, sest maailm on muutunud.

Teine teema oli üksikandidaatide mõttekus/mittemõttekus. Siinkohal pean nõustuma Atoneniga. Selleks, et sinu idee läbi läheks, pead sa leidma enda ümber mõttekaaslased- nimeta neid siis valimisliiduks, erakonnaks, parteiks misiganes. See polegi oluline. Oluline, et sa pead saama enamuse, et demokraatlikul teel sinu mõte teostuks.
Ja tulles tagasi eesmärgi juurde. Kas oluline on, et kõik nutikad inimesed oleksid riigikogu liikmed, või see, et nende ideid ja nõu kuulda võetaks.

Ma pakun siis lõpuks ühe võimaliku lahenduse ka, et kõik targad ja tegusad inimesed ei peaks minema riigikokku oma aega raiskama.
Mis mind häirib, on parteisüsteemi jäikus. Ma tahaksin, et rohkem oleks paindlikkust. Ajad ja olud muutuvad. Mulle meeldiks rohkem lugeda pressiteateid/artikleid/telesaateid/raadioülekandeid sellest, kuidas minister X kohtus nt TTÜ teadlastega või (hoidku jumal!) opositsiooni esindajatega, arutas rahandus-energeetika jne teemat ja mis sellest siis sai. Ehk siis lühidalt, ma tahan teada, et oma programmi kinnisilmi elluviimise kõrvalt suudetakse jälgida ka muutuvaid olusid, kuulata mida teised arvavad. Osataks tunnistada oma vigu ning nõrkust. Teha koostööd ja rakendada häid ideid sõltumata nende päritolust..

Ma pole küll poliitikas väga tugev, aga kuulda on, et ka mujal maailmas on sama probleem. Poliitikud võõranduvad rahvast ning võim on muutunud eesmärgiks omaette. Aga nagu kooliajast mäletame, kui alamklass enam ei taha ning ülemklass ei saa vanamoodi elada, siis tuleb revolutsioon..:)

1 kommentaar :

  1. Ööh, mingit revolutsiooni ei tule.
    Siinne katselava on edukalt tõestanud, et vähemalt 700 aastane kottimisjärg peab ees olema kui keegi üldse oma peaga mõtlema hakkab.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!