Loen, kes on väsinud ai-st, kes poliitikast. Mina olen väsinud haigusest. Sõbraliku vaheldumisega- mees saab terveks, mina haigeks. Mina paranen ja mees võtab üle... tundub, et see ei lõppegi. Ja haigus haiguseks, aga järelmõjud ja taastumine.
Asja muudab irooniliseks kaks asja. Esiteks, leidsin aasta alguses pooliku paki d vitamiini. Mees oli kunagi võtnud ja pooleli jätnud. Mina ei usu d vitamiini (ja üldse toidulisandeid)ja pole mitte iialgi seda võtnud. Ma olen veendunud, et kuna meie kliimas pole rasvast kala, oliive ja päikest ja me ometi pole kõik rahhiitikud, siis me oleme kohastunud ja ei vaja seda täiendavalt. See uskumine on üldse veider asi. Mina usun näiteks osooni. Mul on aastaringselt aknad lahti, voodiriided õues ja ise ka maksimaalselt väljas. Miks ma usun- ei tea. Lihtsalt.
