Nostalgianeljapäev. Meie sõbrad

Ma ei saanud kunagi aru, kui pidime kirjanduse tunnis rääkima teemal- raamatud, meie sõbrad.

Nüüd saan.

Mu nõukaaegne raamatukogemus oli ilmselt samasugune, kui enamikel minuaegsetel. Raamatud olid väärtus. Ma käisin iga jumala nädal raamatupoes, et ehk on müügile tulnud mõni uus noorteraamat. Ma usun, et olen kõik 1980-1988 ilmunud kirjanduse läbi lugenud. Klassika eest hoolitses kool ja vanemad. Tõsi, rõhk oli vene klassikal, aga on ka muud.  Ka raamatukogu külastasin toona usinalt. Kuid mingil põhjusel lugesin raamatuid alati mitu korda. Sest meeldisid.
Ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga mingil hetkel tekkis  tühjus. Uudiskirjanduse hulgas on väga vähe selliseid, mida viitsiks uuesti lugeda. E-raamatud ja inglise keel on tõmmanud maailma veel mitu korda laiemaks. Ning aeg-ajalt tabab mind ahastus  KUI palju maailmas kirjutatakse. 
Ma ei välistaks, et üheks põhjuseks, miks vähem loetakse on keskendumisraskuste ja alternatiivsete tegevusvõimaluste kõrval ka liiga suur valik. 
Hämmastav, tegelikult, kuidas piiratud tähtede arvust, sõnadest ning tüvilugudest on ikka veel võimalik midagi uut ja originaalset luua. Sama muusikaga. 

Kui ma kodust välja kolisin, siis tulid mu lemmikud kaasa. Nüüd, vanemate korterit nn tühjendades vaatasin uue pilguga üle kaks seinatäit. Ja ma tahaksin neist suurt osa. Uuesti lugeda. Tegin südame kõvaks ja võtsin need, mis  eriti kõnetasid, või need, millest on palju räägitud, aga mida pole ma mingil põhjusel kunagi lugenud. No näiteks alustasin Švejkiga., Pole kunagi lugenud.

Järgnev kõlab arvatavasti napakalt. Aga ma nüüd saan tõepoolest aru, kuidas raamatud on sõbrad. Need, minu riiulis, on koos minuga kasvanud. Nad on kogu aeg seal riiulis olnud. Side minevikuga. Mälestus nn headest aegadest,  põgenemistest ära. Mitmekordne nostalgia- nii nn kadunud aegadest, kui ka lugemisel mind vallanud emotsioonidest. Mul on kunagi olnud nendega hea, põnev, kurb.. Heldeke, ma mäletan, kuidas ma Orpheuse surma lugedes nutta ulgusin....Ma leian raamatute vahelt kommipabereid, kuivatatud lehti ja kirjakesi...
Keegi on nad kunagi kirjutanud. Keegi illustreerinud, tõlkinud.. Ta on olemas ja väga hea. Võrreldes väga paljude uute, meisterlikult konstrueeritud põneva looga, mille hetke pärast unustad. 

Ma olen neid korduvalt lugenud, aga üle lugedes avastad taas midagi uut, teise nurga alt. 

Üks kinnise blogi autor ( igaks juhuks ei viita), kirjutas hiljuti taas neegriprobleemist. See on üks sõna. Tegelikult, on sõnade tähendusväljadele lisaks muutunud tervete ajastute tähendusväli.
Kas Pipi on kasvatamatu manipulaator, feminist, ATH dignoosiga hüljatud orb... Lõpetasin nt just Heino Väli jutukogumiku. Ta kirjutab ajast, kui koolieelikud pidid tööd tegema ja said pahanduste eest vitsa. 

Paradigma, milles mina olen kasvanud: Ameerika hea; NSVL, punased, kommunistid  ja venelased  halvad. Eesti sunniti NL astuma, Kirjanikke sunniti kirjutama propagandateoseid, loe ridade vahelt.

Mida aeg edasi, seda enam see muutub. Kuigi Heino Väli raamatu saatesõna ja internetist leitud artikkel keskendus tema pioneeriminevikule, siis ei Kaugver ega ka Väli ei olnud propagandakirjanikud. Lugege. Mina olin hämmingus. Noorena haarad eelkõige lugu, sündmusi ja kõik seal ümber toimuv on igav, jätad vahele. Mõlemad autorid räägivad mõlemast poolest. Ei saksa ega nõukaaeg polnud läbinisti halb ega hea. Ehk siis, meie pendel on liikunud ühest äärmusest teise. Ilmselt ka ise. Nooremana oled maailmavaatelt mustvalgem.

Okupatsiooni teemal panen siia pildid sotsiaalmeediast. Pange see nüüd 1940 aasta konteksti. "suurte vastu väike ei saa ja ei peakski". " see ei ole meie sõda". Kas me oleme ikka kindlad, et enamik eestlastest oli okupatsiooni vastu?
Aga raamatutest pidin hoopis. 

Ehk siis, punane punaseks. Ilmselgelt nt "Eršoti kraater" paneb silmi pööritama. 
Aga ajastu tähendusvälja muudatustest on tänases päevas hoopis silmatorkavamad nt loomade õigused. Nt looduse kaitsmine. 
Inimkond on tegelikult paremaks muutunud ?
Meie loomus on sama- hirm, argus, ahnus. Alati on vaeseid ja alati rikkaid.  Lood, mida me läbi aegade räägime, on samad. Aga me ei peksa enam lapsi ning loomi. Lapsed ei tee enam pahandust, kuna nad pole kunagi järelvalveta ja (lõhutud) asjad pole enam nii väärtuslikud. Me ei arva, et loodus tuleb maavaradest ja ressurssidest tühjaks pigistada. (Või siiski?)

Ma ei tea, kuidas seda kõike seletada 2000 aastal sündinule. 
Tõsi, sellist olukorda ei tekigi, sest teda ei huvita. 

(Tiia Kõnnusaar kirjutas EEs järelehüüdes Aino Pervikule just sestsamast, aga oluliselt paremini. Me ei peaks kartma lapsi nn šokeerida, kartma, et nad ei saa aru..)
Meie ju lugesime 1837 aastal avaldatud romaani ja saime aru. Saime aru laste ja orjade kohtlemisest. Rooma keisrite intiimsuhted võivad panna meid kulmu kergitama, aga me ju saame aru. See oli siis. Nüüd on nüüd.

Tikker kirjutas, et raamatud on üle. Mul on üle uued raamatud. Vanad ei ole. Jah, ma tean, et need huvitavad ainult mind. Kui mina suren, siis lähevad nad prügikasti, aga seniks ma loen neid regulaarselt üle.