teisipäev, 4. veebruar 2020

Unistuste anatoomia

Mul on hästi palju unistusi. Ja suur osa neist on pakitud karpi " Järgmises elus". Tom kirjutas hiljuti väga loogilise loo, miks sel sajandil Marsile õunapuid ei istutata, nii et mu kosmosemissiooni unistus on lausa karbis "Ülejärgmises elus". Ja katsuge te vaid mulle mitte anda järgmist elu... :)

Nad on seal karpides, sest pole aega, raha, võimalusi, vanust, andeid, eeldusi, mõtet.

Kunagi põhikoolis oli mu geograafiaõpikus pilt Antarktikast. Päikese käes sätendav jääväli. Ma pean saama seal kunagi uisutada, lubasin endale. Sellest sai üks unistus. 
Õnneks pakkus elu ja kliima ja maastik ( siis kui mina veel noor olin) pidevalt võimalusi seda unistust katsetada, et kuidas oleks...
Näiteks oli meil kombeks vastlapäeval 15 kilomeetrine suusamatk. Suusatamine ei ole üldse minu teetass. Ja minu mälestustest oli alati sel päeval tuisk ja torm. Ja mina üksinduses, vere maitse suus rühkimas hernesupi ja kuklite poole. Aeg- ajalt peatudes, villase käpikuga lund suusa alt ära rapsides ja taskus oleva valge majapidamisküünla jupiga suuski siledamaks määrides...

Ja siis meeldis mulle läbi lume koju sumbata. Saapad lund täis, sukad märjad. Ei, ma ei elanud metsakülas, vaid täiesti ontlikus väikelinnas, kus teid koristati korralikult. Lihtsalt see tunne, kuidas tuul näkku vihiseb. sügavad hanged takistavad liikumist, kauguses ja su ümber on tühjus... Võimas. 

Ja siis oli mitu korda, kui peale sula tuli külm ning meie koolitee muutus liuväljaks. Sõbrannadega pooleldi roomates ja pooleldi liueldes kooli poole rühkides. Mega äge.

Siis sain suureks ja see unistus läks sinna karpi. Ma pole isegi Norra, Alaskale ja Islandile saanud.

Ja nüüd siis järsku hakkas pihta. Ringvaates rääkis üks tüüp, kuidas ta käis Antarktikas suusatamas. Aga mina?? See on minu matk, ju?? Miks minul pole sellist raha ja aega, et kõik need load välja kaubelda, ja töölt vabaks saada???

Siis tuli münt ja Bellingshausen. 

Ja üks päev avan ajalehe ja seal on reklaam- turismireis Antarktikasse....

See on mind nüüd mitu päeva närinud. 
Hind on 10 000 + euri. Aga raha on prioriteetide küsimus. Kas kulutada täna #teinesammas, või homme. Või säästa või täita mõni teine, olulisem unistus. 
See konkreetne reis kestab 2 nädalat. Mõistlik aeg, mille saaks töölt vabaks.

Aga. Aga... see pole ju minu unistus. Olla grupiga. Sõita laevaga.

Ja siis ma hakkasingi mõtlema, et millest ma siis õigupoolest unistasin. Kas Antarktikast kui kohast? Või äkki hoopis lagedast sätendavast  lumeväljast, polaarpäevast, tühjusest, üksindusest?
Kui  see viimane, siis kes keelab mul, juhul, kui sel sajandil ikka talve veel tuleb, seda teha Peipsil, merel või rabajääl? Ja miks ma siiani seda teinud pole?

Ma muutusin seda mõeldes kurvaks. Sest äkki on mu kastis veel palju selliseid unistusi, mida ma olen kergekäeliselt kõrvale lükanud ? Võimalik, et on viimane aeg inventuuriks, et aru saada, millest ma õigupoolest need aastad unistanud olen... 
Aga Antarktika osas ma veel meel mõtlen. Kui see võimalus on ka poole aasta pärast olemas, siis ehk, ikkagi...???




Minu ülemises kastis "Järgmises elus" on
osta Viljandis Ungersonide villa ja hakata pidama võõrastemaja; Marsimissioon ja kosmosereis; väsinud koduloomade puhkekodu loomine; reisida Alaskale, Ameerika kuni lõunatipuni, Island, Norra, Austraalia, Uus- Meremaa; luua põgenike jaoks uus riik; olla kuulus baleriin või operetilaulja, seista prožektorite valguses suurel laval, ovatsioonid ja mobiilide tulukesed; osta ühes konkreetses kohas konkreetse planeeringuga maja maal, seal on nõgesed, raudrohi ja kummel, mesilased, lambad ja kanad; olla suure pere ema ja küpsetada  ja keeta oma perele süüa; elada aasta asustamata saarel ilma kellata- süüa, magada siis kui keha selleks märku annab; renoveerida vanad mõisad ja asutada seal vanadekodu, õpiraskustega kool ja loomade varjupaigad; fond, mis finantseeriks koolides meedia-it- ja keeleõpet; fond, mis saadaks kõik eesti juhid rootsi praktikale; rail baltic, mis sõidab läbi Tartu mööda sildu ja tunneleid 300 km/h, peatumata, nii et peatustes lisatakse, eemaldatakse jaamas vagun hoo pealt; rongiühendus Novgorodiga; olla koolis õpetaja ja viia läbi kõik need tunnid ja üritused, mida ma planeerinud olen; õppida lennukit juhtima; kuulata loenguid etümoloogiast, religioonide ajaloost ja biokeemiast , nii et need mulle ka meelde jääks; osata tagurpidi saltot; pakkuda kodu kõikidele fb voos olevatele kiisudele ja kutsudele; osta üle maakera maad ja metsa kokku ja keelata seal igasugune majandustegevus;

 Ja world peace. Muidugi :)

11 kommentaari :

  1. Tule minuga Skandinaaviasse suusamatkale. Päriselt ka. Ma igal varakevadel korraldan sinna ühe umbes nädalase matka. Või siis võta mõni teenusepakkuja, neid on nüüd juba üsna mitu: Seikluskliinik, Andmoments, Nipernaadi, Kulgejate klubi, Sandberg. Kõik nad on avastanud suusamatka võlu ja neil on vist kõigil kliente ka. See on täpselt see: sädelev lumeväli, tühjus, üksindus (no oma sõbrad on kaasas), ja täiesti oimetuks lööv ilu. Oi-me-tuks!!!

    Nii et ma kirjutan sinu polaar-unistusele täiega alla, aga ütlen, et seda saab üsna kergesti teoks teha siinpool maailma, tuhat kilomeetrit põhja pool. Jah, suurtel nimedel nagu "himaalaja" või "antarktika" on oma võlu ja ilu, aga.. Enamikul ei ole seda raha ega aega. Ja kes on käinud, on kirgastunud. Suusamatkamine on lisaks veel kerge, lihtne ja soe - keegi ei usu, aga kes on käinud, võivad kinnitada. Nii et võta ja tee ära!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pean uuesti suusatama õppima :) :) aga mõttel on jumet. Jätan meelde, kohe ei luba :)

      Kustuta
    2. Üllatav lugeda, et suusamatkamine on kerge, lihtne ja soe. Mitte et ma kahtleks mehe jutus, kes seda ise korduvalt teinud. Lihtsalt minu ettekujutused põhinevad loetud raamatutel ja dokfilmi juppidel, kus inimesed end vaevaliselt viimast jõuvaru kokku võttes läbi rämeda tuisu veavad. Telgis on hullult külm ja magamiskott märg rääkimata pidevalt kimbutavast näljast - ju ma olen tüüpiline massimeedia ohver.

      Lagedast lumisest päikese käes sätendavast väljast on lapsepõlvest küll kenad mälestused kui enne Murastet sai kilomeeter paekallast pidi läbi põlvini lume vanaema poole sumatud.

      Kustuta
  2. Aga see oma unistuste karbis sobramine - see on lahe, eks? Ja teiste inimeste omas sobramine on samuti lahe. World peace!!!

    VastaKustuta
  3. OO-mai-gaad, kui viljakas unistaja sa oled! Mul küll nii pikka nimekirja pole. Pealegi olen ma raamatupidaja ja üks mu pikk unistuste nimekiri algab lausega "kui ma saaksin miljoni", aga seda mul unistuste nimekirjas pole, et "tahan saada miljonit" :P

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on küll huvitav. Need raamatupidajad, keda mina tunnen, on reeglina nii jalad maas, et ebarealistlikke plaane ei tee ega unista :D
      Neil on plaan A ja plaan B, siis veel igaks juhuks plaan C. Enamasti nad viivad plaanid ellu ja finantsiline kindlus on enamasti sissekirjutatud nende vereringesse.

      Kustuta
    2. ma, tegelikult, aeg-ajalt põen ka, et mul ühtegi plaani pole ja et unistused on ka pigem sellised mittemateriaalsed.

      Kustuta
  4. Unistuste karp. Mnjah, mul kah neid unistusi portsuke, üritan siiski jääda raamatupidajalikult realistlikesse piiridesse. Suure osa moodustab igasugu põnevatesse kohtadesse reisimine. Reisimisega paraku sihuke asi, et iga aasta saab küll midagi tehtud aga rohkem kipub uusi asemele tulema.

    Antarktika kunagi oli seal, kuid peale selle koha kohta piisavalt lugemist ja filmide vaatamist pudenes tasapisi välja. Kui sa just pole teadlane, pingviinifänn või meteoriidikorjaja siis minu jaoks ei paista seal suurt miskit teha olevat. Viimasel ajal on hakanud Uus Meremaa teemalised mõtted kuklas tiksuma.

    Olmeliselt unistan pensile jäämisest ja pisikeses kõigi mugavustega majakeses elamisest. Koht peaks asuma üksikus kohas metsa sees, mere ääres, korallrahu ja suusamäe ligidal, raamatukogu ja õllepood, dojo ning sõbra saun jalutustee kaugusel, lennuväli, ... Nagu näha on soovid vastuolulised mistõttu reaalses elus olen sunnitud kompromisse tegema :P

    VastaKustuta
  5. Mina võtsin sellel (kooli)aastal 2 unistust ja hakkasin nendega otsast peale. Super scary, sest mõlemad on füüsiliselt nõudlikud, täiesti väljaspool minu mugavustsooni ja ambitsiooni kooskõla andekusega on minimaalne. Aga praegu on väga hea, kuigi ega ma kaugele pole jõudnud. Kui ei jõuagi, siis tean, et olen vähemalt proovinud. Ja üks mu sõbranna võttis kastist sellesama Antarktika-unistuse ja lihtsalt pani ennast tollele jutuks olnud reisile kirja. Koos oma ühe teise sõbrannaga. Niiet kaks mõistlikku kosmosemutti peaks juba seltskonnas olemas olema. Pane oma nimi kirja, tee ettemaks ära, küll pärast jõuad kahetseda ja prioriteetide üle juurelda.

    VastaKustuta
  6. Viljandi asjaga on nüüd nii, et sinna Siilatsid juba ehitavad hotelli juurdekuuluva spaaga... Ses osas võid vastvaid korrektuure teha ;)

    VastaKustuta
  7. Esimesena meenus mulle muidugi kohe hiljuti kinodes jooksnud film: Kuhu sa küll kadusid, Bernadette? Teiseks Fred Jüssi, kes pmst räägib/korrutab, et midagi pole vaja kuhugi otsima minna, tegelikult on su ümber kõik juba olemas. Ja siis sinna otsa tuleb meelde Õnnepalu Aaker, kuidas ta räägib nt koprast, keda ta lapsepõlves loetud raamatutest saati näha oli unistanud ja kui ta siis seal kaugel maal lõpuks kobrast siiski ka oma silga lähedal toimetamas nägi. see oli/tundus isegi lugedes kuidagi .... võimas.

    Ühesõnaga, ma olen nüüd segaduses. kuidas see siis nüüd käib, kas me ümber on siis ikkagi kõikolemas või oleks ikka tore unistused ära näha/kogeda.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!