Mmurca kirjutas nagu alati, väga tabavalt ja huvitava nurga alt postituse "Need inimesed, kes lapsepõlves täiesti ilma kirikuta kasvasid, kahtlustavad täiskasvanuna, et neid on millestki oluliselt ilma jäetud."
Mis seal salata. Teema, kus vaikimisi eeldatakse, et kõik inimesed omavad vajadust millessegi uskuda, käivitab mind alati.
Ma ei tea, kas teadlased on ikka tähele pannud, et näiteks meil, Eestis, on endiselt elus põlvkond, kes on usupropagandast puutumatu.
Nad pole ka mitte ateistid ega agnostikud, kuna selle eeldus on samuti, et vastandud just sellele konkreetsele ideoloogiale ja positsioneerid end ja oma ellusuhtumise just selle konkreetse loo suhtes.
Nende ellusuhtumine on pragmaatiline, ratsionaalne.
Ma olen kunagi lugenud uurimusest, et inimeste, kes usuvad mingitesse ideoloogiatesse ja uskmatute (ja me taas eeldame, et midagi ju peaks uskuma) ajud on erinevad. Minu ajust on 100% see neuronite link puudu.
Ma ise olen ka pigem selline " elu mõtte otsija", aga täiesti päriselt on mu ümber inimesi, kes isegi ei saa aru, miks peaks sellisel teemal arutlema. Ning kui neilt küsida erinevate uskumiste kohta, siis loomulikult nad mõtlevad vastuse välja, aga see on sama tähendusega, kui küsida, kas sa usud nt kliimasoojenemisse, sellessse et palmiõli tootmine suretab liikide rikkuse ja rikub infrastruktuuri; võimisiganes muude erinevaid arvamusi tekitavatesse teemadesse.
Jumalalugu pole ei tähtsam ega vähem tähtis kui kõik ülejäänud maailma lood, mille osas me kujundame või ei kujunda arvamust. Maailmas on miljardeid lugusid, miks valida just see üks. Ja kui see peab tingimata olema lugu jumalatest, miks just siis selle jumala lugu.
Meiesugused ei saa aru, millised on küsimused või vastused, mis meil tänu sellele jäävad vastamata. Või mis on see põhjus, miks just see lugu on selles konkreetses geograafilises punktis teistest olulisem.
Miks me oleme siin maailmas - evolutsiooni tulemusena. Miks ma sündisin- sest mu vanemad seksisid ilma kaistevahendita. Elu mõte on elamine. Tahad lisaks tähendust, võta jalad tagumiku alt välja ja loo see tähendus. Mis saab peale surma- algab oksüdatsiooniprotsess.
Õnnetused, haigused, katastroofid juhtuvad kas tänu inimeste hooletusele ja rumalusele või pahatahtlikkkusele või loodusnähtuste tõttu. Kui elad seismiliselt aktiivses piirkonnas, siis pead arvestama, et mingil hetkel see juhtubki.
Okei, siin on kindlasti "joodiku lapse efekt". Kui sul pole teistsugust kogemust, siis sa ju ei saagi teada, et ka teisiti saab. Ja kindlasti on selles suhtumises parasjagu arrogantsust, tänu ümbritsevale foonile, mis sunnib võtma seisukohta. Aga endiselt. Miks? Mis on see motivatsioon? Mis on täna puudu, mis siis oleks?
Mmurca viitab mitmel korral sellele, et täiskasvanu elus tekib paratamatult millalgi üksildus ja tühjus,
ma tean, et meile kõikidele meeldib laiendada omaenda kogemusi ka teistele. Oletame, et tekib. Kõikidel.
Ühiskond on andnud meile selle täitmiseks tööriistad. Töö, pere, abistamine, alkohol, hobid, ekstreemsport ja enese proovilepanek, religioon jne jne jne. Miks on üks parem kui teine ?
Ja kas uskumine rahvapärimusse on ebausk või pigem aastasadade kogemuste kaudu omandatud tarkus ellujäämiseks.
Ma nüüd üldistan, sest mulle tuttavate usklike inimeste hulgas on nii konservatiive kui ka liberaale. Aga rääkides religioonist kangastub mul paratamatult esimesena väga konservatiivne inimene.
Ja see on taas asi, mille osas minu ajus puudub sobiv neuronite side. Ma ei saa aru, kuidas saab inimene täiesti siiralt ja südamest tahta, et "kõi oleks nagu kogu aeg on olnud, sest muidu..." läheb maailm hukka??. Tegelikult siis on selle tõlge, et minu positsioon ühiskondlikus struktuuris muutub ja ma kaotan oma praeguse võimu.
Ma ei tea, kas vaatate sarja "Üle parda". Kus venelane keeldus purjetamast paadiga, millel on vikerkaarelipp.
Nagu päriselt??? Kuidas tekivad inimestes nii jäigad, fanaatilised veendumused. Nii paaniline hirm oma autoriteedi pärast. Ja võimetus võtta asju huumoriga ning enda üle naerda. Sa osaled mingis tobedas realitis ja mõtiskled oma "hea nime" pärast???
Kust üldse võtavad inimesed selle aja ja viitsimise kogu aeg teiste inimeste elu üle mõtiskleda ja mitte ainult arvata, vaid lausa seisukohti kujundada?
Tegelikult on see ju kurb. Kas pole?
Tegelikult on see huvitav paradoks. Inimesed, kes usuvad ideoloogiatesse, soovivad igapäevaelus korda, stabiilsust ja rutiini, aga nende maailmavaade, sisaldades vajadust suure targa venna järele, sisaldab rohkes koguses müstikat ja vastamata küsimusi.
Samas minusugused eeldavad oma maailmavaates korda, rutiini ja konkreetseid vastuseid, miks mingid asjad juhtuvad. Samas igapäevaelus tahan ma üllatusi ja muutusi ( ja müstikat :)) Minu jaoks ei ole õnnelik elu, kui kõik soovid täituvad ja kogu aeg on hästi. Ning austama peaks iga elusolendit sh floora ja fauna, ning laskma tal lihtsalt olla.
ehk siis, elus on kõik tasakaalus :)
Ma olen oma elus kogenud, et kui keegi midagi usub, siis on võimatu teda ümber veenda. Nii nagu mina ei suuda veenda inimesi, et ilma ükskõik millisesse ideoloogiasse uskumata on väga okei elada, ei suuda ka nemad mind veenda, et elu tühimike täitmiseks on vaja mingeid vanu lugusid,
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
neljapäev, 17. oktoober 2019
Täidetud tühimikud
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Osalesin uuringus "mittereligioossus Eestis", mis natuke uuris neidsamu asju. Küsisin just, et kas tulemust saab kusagil lugeda.
VastaKustutaMul on ka tunne, et ajud on erinevad. Mingil väga sügaval tasemel.
Paistab, et minu aju on suht sarnane sinu omaga. Täiesti arusaamatu, miks peaks midagi või kedagi USKUMA. Võib kuulata ja arutada ja mõelda aga alati peab arvestama võimalusega, et tegelik lahendus võib olla teistsugune. Ei tunne mingit vajadust vabatahtlikult alluda mingi autoriteedi juhtimisele või arvamusele, olgu selleks jumal, kurat, paavst, president, politseinik või õpetaja. Vahel muidugi tuleb alluda ja head nägu teha, õnneks siiski vaid tegelikkuses eksisteerivatele tegelastele mitte müütides kajastatutele ;)
VastaKustutaMa arvan, et selle taga võib olla mugavus ka. Ei pea ise mõtlema, vastutama (nagunii antakse andeks), juhindud pimesi ja kõik on kuidagi nii nagu keegi tahab. Ma töötan koos väga andeka naisega, kes on peale ema surma sügavalt usklik. Ja ta kinnitab kogu aeg, et ta ei ole oma eluga üldse rahul aga ta ei taha ka midagi muuta. Sest asjad on nagu nad on ja kui jumal tahab, siis tema ka korraldab. Kohati ajab see hulluks teades milline potensiaal temas on. Aga ta lihtsalt ei viitsi ega taha.
KustutaMa hakkasin selle postituse peale Andrus Saare artiklit sirvima:
VastaKustutahttp://www.ekn.ee/doc/ajakirjad/04_Andrus_Saar._Eestimaalane_ja_tema_usk_sotsioloogi_pilgu_labi.pdf
teiseks oli huvitav Lea Altnurme artikkel religiooniuurija perspektiivist:
Kustutahttp://www.ekn.ee/doc/ajakirjad/09_Lea_Altnurme._Mida_voiks_kirik_teada_eestimaalase_individuaalsest_religioossusest.pdf
kust selgus mh, et nii neid, kes määratlevad end uskliku, kui ka neid, kes määratlevad end ateistina, on vähemus, suuremal osal on mingi individuaalne usk leiutatud.
Nagu ma Murca juureski ütlesin, sest mina ei usu lihtsalt sel põhjusel, et usk ei tundu mulle loogiline, mul lihtsalt pole seda soolikat - aga samas tunnen ka meest, kes elas täpselt nagu mina rohkem kui kolm aastakümmet ja siis "sai järsku valgustatud" ning jõudis arusaamale, et muidugi on jumal olemas. Nii et ka sul võib see aeg veel ees olla.
VastaKustutaAga mul on üks sõber (ateist), kes vahel muretseb selle pärast, et maailm on nii suur ja meie pisike hingeke ei huvita mitte kedagi ja saja aasta pärast keegi isegi ei mäleta meid enam - JA MIS SELLE MÕTE SIIS ON??? Ja siin on mul täpselt vastupidine seisukoht, st see kõik on küll tõsi, aga nii tore ju. Saja aasta pärast oleme nagunii surnud ja keegi meid ei mäleta, nii et mis siin ikka liigselt pingutada või oma hea nime pärast muretseda, võib rahus elada ainult sellest lähtuvalt, et endale meeldiks. Väga vabastav ju. Aga näed, mõnes tekitab ärevust. Mine võta kinni.
Aa ja seda hakkasin ka mõtlema, et see vanast kinni hoidmine ei ole ilmtingimata seotud oma positsiooni säilitamisega, seda teevad ka inimesed, kes on parajasti kehval positsioonil - näiteks tean mitmeid ise pikaajalises õnnetus abielus olnud vanu naisi, kes hurjutavad noori, kes abiellumisega ei kiirusta ja põhjalikumalt valivad (või, veel hullem, ei pea ka üksiolemist eriliseks probleemiks). Kardavad muutusi? Mõtlevad, et "kui mul oli kehv, olgu siis teil ka"? Või et "mul oli küll sitt mees, aga vähemalt ei olnud üksi"?
VastaKustutavõi "sitt, aga vähemalt harjunud sitt, oskan toime tulla"? eeldus on taustal see, et midagi muud kui sitt pole olemaski.
KustutaMulle tundub, et me kõik usume. Kes usub, et haridus "päästab", kes usub, et eestlus päästab, mõni jälle, et ateism on õige tee. Mõni usub, et raha teeb õnnelikuks... Teine jälle, et inimesed, kes on ta kõrval. No ilmselgelt võibki näiteid tooma jääda. Ja muidugi võib öelda jamõelda, et asi on definitsioonis... Mõni usub teadust. Miskipärast on enamus kindel, et kui piisav arv inimesi laboris kellegi välja mõeldud reeglitega sama tulemuse saab on just see tõde, millesse on õige uskuda. Ma arvan, et ei ole mõtet võtta usku kitsalt kristlik vs budism vs islaism. Mõni usub armastusse :)
VastaKustutaJa siis muidugi lisame valemisse ego - ja jõuamegi igapäeva... Kus teadus on kuidagi parem ja õigem kui miski muu(vähemalt meil siin eestis). Igal pool, kus on mängus inimene on alge üks, lihtsalt tulemid on erinevad... Me endiselt arvame, et kui käega kstsun on asi rohkem "päris", aga kas on? Eks igale oma. Meid on palju ja palju on ka meie arvamusi ja uskumusi. Usk sellesse, et usku pole, ei ole grammigi vähem usk, kui usk mehesse pilveveerel...
Eestis ma sellega ei nõustu, sest Eesti ateistid ei ole üldiselt oma ateismi emotsionaalselt investeerivad. St ei räägi usust, kui keegi küsib, siis kehitavad õlgu ja ütlevad, et ei usu, ja vahetavad teemat - erinevalt kristlastest või budistidest, kelle usk on aktiivne ja eeldab mingeid igapäevaseid tegevusi ja ajakulu. Samas näiteks Austraalias nägin ateiste, kel oli oma klubi, kus nad veetsidki aega nii, et rääkisid ateismist ja sellest, kuidas usklikud on ikka lollid, sellisel juhul on ka see juba aktiivne usk ja ajakulu, nii et siis olen valmis selle ühele pulgale panema.
KustutaÜks mu sõbranna oli vahepeal pool aastat Ameeriks vahetustudeng. Välismaalaste abistamise asjapulgad uurisid kohe abivalmilt, mis usku ta on, et talle kogudus otsida. Kui ta ütles, et ateist, kukkunud nad korra näost ära, aga taastusid kiiresti, jõudsid olukorra kõrgusele ja soovitasid talle kohe üht ateistide klubi, pmst leidsid ikka koguduse. Sest kuidas siis nii, et inimesel ei olegi kogudust.
Kustutalihtsamalt kommentaariga tuleb nõustuda. Inimese loomuses on millessegi uskuda, olgu see siis jumal või inimese võimekus kliimat muuta. Praegu kulutulena leviv Extinction rebellion on samavõrdne mistahes usuhullude liikumisega, mille näiteid ajaloos on küllaga. Vahet pole, mis ajastul elame, kas 13. või 21.sajandil.
VastaKustutaVaidlen vastu, et inimese loomuses on midagi uskuda. Oma veendumused kujundan selle järgi milline selgitus tundub momendil kõige paremini põhjendatud. Seega ei välista võimalust, et mu veendumused muutuks kui tullakse välja uute ja paremate põhjendustega. Teaduse areng põhineb just eelkirjeldatud protsessil. Usk iseenesest tähendab, et ükski argument seda ei kõiguta. Samas muidugi võib ka minna kaasa sõnademänguga ja öelda, et "usun" loogiliste ja teaduslike argumentidega põhjendatud teooriatesse ja nende võimalikku muutumisse :D
VastaKustutaHäda on selles, et paljud inimesed ei paista aru saavat, mismoodi teaduslik meetod õieti käib. Ma oletan, et mõni nende hulgast võib olla ka sõna otseses mõttes "teaduseusklik", kelle arust on teadlased nagu preestrid, kellele puhast tõde ilmutatakse. No ja ülejäänud on siis jälle sellised, kes räägivad, et üks usk puha.
KustutaKõrvalmõte: võib-olla võiks mööndustega teadususuks nimetada ka seda, kui unustatakse, et mingi konkreetse teadusharu terminites maailmakirjeldus (või maailma lõigu kirjeldus) ei ole ainus võimalik kirjeldus; et see ei ole ainus võimalik keel. Pmst üks neid kaardi ja territooriumi segiajamise keisse, millest VVN pool hiljuti juttu oli. Nt kartesiaanlik kirjeldus loomast kui masinast ei ole ainus ega ka ammendav ja nõuab oma emotsioonide põhjalikku ignoreerimist (nt enda veenmist, et valukarje ei ole valukarje). Ma olen tihti Kunnusega lahkarvamusel, aga see postitus läheb teemasse:
http://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/10/loomad-ja-liikuvad-pildid-400-aastat.html
mõtlen nüüd, kas teadususklikuks võiks liigitada ka need ateistlikud homofoobid, kes räuskavad, et "homoseksuaalsus on vale, sest LOODUSSEADUSED!"
Kustuta