Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

laupäev, 20. juuli 2019

Kõrvalnähud

Tallinn- Viljandi maantee on mu kodutee. Nii ülikooli ajal kui hiljem sai lugematud kordi vanemaid külastatud. Seda teed mööda sai külla vanavanematele, mehevanematele ja nüüd tädidele-onudele.
Ka Tallinn- Tartu maantee on  liiga tuttav. Eelmises töökohas sai vähemalt paar korda kuus edasi-tagasi sõidetud.

Meil toimusid firma suvepäevad Kopra talus. Imearmas koht Viljandi lähedal. Ma olen ka seal korduvalt käinud, seega tee tuttav.

Mina roolis, kolleegid autos asume teele. Kui neli naist, siis on ka juttu ja naeru.
Üks kolleeg küsib, et kas see koht, kuhu sõidame on Tartu lähedal. Mina vastu, et ei, Viljandi.
Teine palub teha Puhu ristis kohvipeatuse. Teeme. Joome kohvi ja sõidame rõõmsalt edasi, kuni...
ma sõidan peaaegu kraavi, sest tee ääres on... Valio.
Me oleme kohe TARTUS ????

Kuidas. Mismoodi.
Õnnestus mul mööda sõita Imavere ristist, ignoreerida Põltsamaad ja Adavere...

Müstika.

Suvepäevadel toimus orienteerumisvõistlus. Mul oli end päris raske meeskonda soovitada:) Aga viimaseks me ei jäänud :)

3 kommentaari :

  1. Käisime siin perega millalgi Tartus mitme aasta eest. No head teed, kiirus ka suur ja masin samuti. Vanasti isa sõitis ikka 70-ga, kui juba 80 ligi sai, siis hakkas masin vibama ja päris õudne oli. Nüüd kiirus 90 ja ei saa nagu arugi. Olime kohal nagu lupsti ja samuti olid pooled kohad justkui "kaardilt" puudu :)
    Päras käisime veel Tükilt läbi, meil seal sugulased, ja Rahinget poleks nagu olnudki. Ja ometi ma vahtisin ringi ja üritasin tuvastada neid lapsepõlvepaiku.
    Vanasti buss loksus ikka mõnusalt neli tundi, aeglane buss veelgi kauem, ja Tartust Tükilegi sõit võttis kauem aega - selle pisikese bussiga, mida kutsuti "tunne oma kodunurka" ;P Aga nüüd, sa'p jõvva korraks neelatadagid mette, kui oled juba kohal.
    Mis tuletab meelde Saretoki "Kajaja", kuidas I Vabariigi ajal seal ühed rikkurid tõid omale maale vana Fordi auto (linnas oli teine, uuem) ja kuidas sellega siis "kihutati" - 30-km-se tunnikiirusega! Et mõned maakad eelistasid siis kirikusse minna endiselt pikkvankriga, et saab ikka luhvtitada ja maastikku imetleda, muidu autoaknast on ka kõik vuhh möödas ja jõutakse liiga ruttu kohale. Mis nad siis veel praegu teeks! :)

    VastaKustuta
  2. St point oligi selles, et polnud ligi 10-15 aastat Tartusse saanud (või isegi rohkem), seega ei osanudki arvata, et see tee vaevalt kahe tunniga nelja asemel otsa saab :)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!