Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 26. märts 2018

Seltsimees laps

Ma kardan, et mul pole lisada midagi sellele, mis on juba meedias ilmunud. Aga kuna see film oli NII hea, siis ma tahan, et mu blogisse jääks sellest sissekanne.

Tambet Tuisk, Helena Maria Reisner, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik ja Julia Aug. Super, super super.
Kui muidu pean eesti filmi jaoks kasutama mingit eraldi kategooriat, siis see oli maailmaklass.
Ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et  sellest filmist saab Eesti klassika.
See on Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm, tõsi, algmaterjal on samuti väga hea. Aga Moonika on suutnud suhtuda algmaterjali väärikusega ja teha ühe suurepärase filmi.
(ja ma ütlen teile veel, andke naistele filmitegemise võimalus. Juba nõukaaajal, kui Eesti meestegijad unelesid ja uimerdasid, siis Helle Karis, Leida Laius rääkisid normaalseid hingeminevaid ja tempokaid lugusid)

Leelo Tungal võib olla õnnetu, et koer või aabits oli vale ja et ema tagasitulek oli päriselt natuke teisiti. Aga need on detailid, mida teab ainult tema. Suures plaanis  võib ta rahul olla. Maailmale on jutustatud üks imeline lugu. Üks osa Eesti ajaloost, huvitava nurga alt ja väga hästi.
Ma käisin kinos paar päeva tagasi, ja praegugi veel, kui sellest kirjutan, tõuseb klomp kurku, film ketrab peas ja silmad lähevad märjaks. Väga väga mõjuv.
Selline film, et vahepeal naerad ja samal ajal on kogu aeg nutt kurgus. Leelolik. Leelo stiilis.


Moonika Siimets on kusagil intervjuus öelnud, et kui räägime Eesti kirjanduse tüvitekstidest, siis peame rääkima Leelo Tunglast. Ma olen ka selle väitega nõus. Sajad? Tuhanded? laulutekstid ja luuletused. Minu lemmikuks sai Leelo Tungal siis, kui Sädemes hakkasid ilmuma tema järjejutud Pillest ja Madisest. "Kristiina, see keskmine" ja "Neitsi Maarja neli päeva". Ja "Kirju liblika suvi", mida lugedes on ikka kümneid taskurätte märjaks nutetud.
Ehk on see kohatu võrdlus. Aga mul tekib paratamatu paralleel Heljo Männiga. Mõlemad daamid, nagu kõik kirjanikud üle maailma, jutustavad üht ja sedasama lugu. Aga Leelo lugudes on helgus, lootus ja naer läbi pisarate. Leelo lugusid on hea lugeda ja kuulata.

Ma lugesin seda raamatut üsna mitu aastat tagasi, siis kui need ilmusid,  Mistõttu ma ei mäleta detaile. Ja tegelikult vist oligi hea. Vaadata, nagu vaataks seda ükskõik milline filmivaataja.
Kui teha  siia ülivõrdes kiituse vahele natuke ka kriitikat, siis mõned liinid jäid filmis tegelikult pisut segaseks. Näiteks onu Eino liin, kes ja miks ikkagi välja pressis. Ja kui perekond istus laua taga, siis olid seltskonnas täiesti suvalised tüübid, keda ei tutvustatud.
Ning natuke rohkem oleks pidanud selgitama ( välisvaataja jaoks ) ka ema äraviimise (mitte) põhjuseid.


Üks väga huvitav nüanss jäi silma, mis ilmselt vaatajad Roostist ja Ameerikast paneb silmi pööritama. Ema viiakse ära-. Hirm, meeleheide, lootusetus, Sa ei tea mis saab, kas lastakse maha, pannakse vangi.. ja sa ütled oma mahajäävale lapsele-- ole hea laps. kuula sõna. ole tubli...
See on kuidagi nii eestilik. Midagi, mida me ise ilmselt tähelegi ei pane, enne kui kinolinalt näidatakse. Ole tubli. Mitte. Ma armastan sind. Näiteks.




Mis seal salata, mul on paar subjektiivset põhjust, miks mulle see film niiväga meeldis

Kui mu laps oli kaks- kolm, kolis mu mees Tallinnasse tööle. Oma piiratud sõnavara raames hakkas laps pärima- millal issi tuleb, kus issi on, ma igatsen issit... Mu süda murdus. Andsin lahkumisavalduse, jätsin kodu ja ühe näpu otsas laps, teises kohver, sõitsime Tallinna, et õe korteri põrandal magades alustada uut elu täiesti nullist.
Seetõttu murdub mu süda iga kord, kui kuulen lugusid laste lahutamisest vanematest.

Ja teine teema on pioneerindus. Ma kahtlustan, et oma eelmises elus olin ma punane revolutsionäär. Siin oleks uurimist mönele agarale psühhiaatriatudengile.
Ma ei tea, mis see on, aga kui ma kuulen nõukaaegseid laule või loen tollast lastekirjandust tekib mul kurku klomp. Ma tahaks nutta. Eriti mõjuvad Dunajevski ja Gaidar, aga ka teised. Ja see nutt ei ole kurbus või viha, Need on lootuse, vabaduse, parema elu püüdluse pisarad.

Ja kuna üsna filmi alguses marsivad pioneerid:
kõlava lauluga läheb me rühm, püsti me pead, sirged on read...

olid mul  muidugi pisarad valla ja ma olin müüdud.
Teine uurimisteema oleks mul veel välja pakkuda. Kuidas nii, et mitukümmend aastat punast propagandat, ja me suutsime säilitada kriitikameele. Siis kuidas nüüd, inimesed, kes loevad paari artiklit, näiteks lapiku maa kohta, seda kõike usuvad?! Kuhu ja millal kadus kriitikameel ja filter meediast tuleva suhtes.


Selle filmi kontekstis peame me rääkima ka venelastest.
Ma olen Leelost mitukümmend aastat noorem, kuid ma elasin täpselt samas kultuuriruumis. Venelaste ja kommude kirumine, punane propaganda, loosungid, agitbrigaadid,,,
Mistõttu on mu emotsioonid ilmselgelt subjektiivsed. Mind huvitaks väga, kuidas näevad seda kõike nooremad- ( Notsu, Marca, Kristallkuul jt noorem põlvkond mindagu kiiresti kinno, palun....)
Need, kelle jaoks vene keel on lihtsalt üks konkurentsivõimet tõstev võõrkeel, mitte " rahvastevahelise suhtlemise ja inimeste" keel.
Ja eriti huvitaks mind, mida arvab sest filmist see põlvkond, kes leiab, et laulupidu ilma venekeelsete lauludeta on häbiväärne, et see kui 25 aastat peale taasiseseisvumist pean ma Eesti Vabariigi pealinnas rääkima võõrkeeles, on okei; ja veelgi enam, selle peaks seadustama ning riigi raha eest võõrkeelse õppe andmine on okei. Või et okupandid, kes ei hooli ei vene ega eesti kodakondsusest ei keelest ega kultuurist, peaksid saama lihtsustatud korras kodakonsuse.
Ma kummardan Moonika Siimetsa ees, et selles filmis puudub tänapäevane poliitkorrektsuse tsensuur. Et on nii nagu oli.

Ma väga väga loodan, et  see film jõuab paljudele paljudele festivalidele. Ning keegi tõlgib Leelo Tungla raamatu inglise keelde ( sh digitaliseerib)


Tehke selle aasta heategu ja viige oma (vana)vanemad kinno.
Ja seniks

Selg sirgu ja lahke rõõmus nägu ette! :)


20 kommentaari :

  1. Ma juba närin küüsi, millal saan seda filmi näha, täna veel ei tea, mis päeval leiame sobiva aja, et vaatama minna. Metsatagune asi, mis teha. Samal ajal ma ei taha nii väga seda vaadata, sest tõenäoliselt ajab see mu hirmsasti nutma. Pealegi hakkab mul füüsiliselt halb, kui ma nõukogudeaegseid ajalehti sirvin, ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma kaks tundi pioneerivärki pealt pean vaatama. Aga kinni lähen ikkagi, koos kõigi lastega. Nemad peavad ka teadma, mis Eesti ajaloos tegelikult juhtunud on, muidu viimati ütlevad varsti, et mis okupandid ja genotsiid, tavaline migratsioon ja sõjaga kaasnev paratamatus (lugesin lõpmatut inspiratsiooniallikat Perekooli ja vist esimest korda elus tabasin end mõttelt, et kelleltki tuleks kodakondsus ära võtta, võeh).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oi jeerum, see juhtub siis, kui kirjutada, kass käsivarre peal... Esialgu kavatsen ikka kinnO minna, mitte kinnI. Kui see idatuul just väga tugevalt puhuma ei hakka.

      Kustuta
  2. Mul ei oleks ka nagu midagi lisada, aga film väga meeldis. Meeldis ka 10-aastasele pojale, nii et meil võik olla seda noorema põlvkonna muljet jagada küll :)
    Raske on hinnata, kas see, et mul puudub oma kogemus Nõukogude võimuga (läksin kooli 91), kuidagi mõjutas taju. Ma kasvasin kangelaspioneeride ja Gulja vaimus, samas ka lugudega sellest, kuidas mu vanaema 49 teise Eesti otsa põgenes, sest oli küüditatute nimekirjas. Ja teine vanaisa varjas end aastakümneid, sest oli sõjas sattunud nii õigele kui valele poolele. Poeg oli oma siira lapselikkusega nördinud ja segaduses, kuidas on võimalik, et selliseid tegusid sai teha (mitte päris "miks nad politseid ei kutsunud", sest nõukogude repressioonidest oleme kodus piisavalt rääkinud, aga ikkagi põhimõtteliselt). Ja märgiline oli ka tema kindel usk, et praegu on meil NATO, kes kaitseks. Kõige tugevamalt mõjus film küll mu 50. aastal sündinud isale, ta muidugi on väga tundlik inimene ka, aga tema võttis seda hästi raskelt.
    Jäin praegu mõtlema, et minu jaoks on selle loo traagika rõhuasetus ikkagi eelkõige selles, et inimestele tehti niiviisi liiga (jah, ma saan aru, et see väljend on liiga leebe selle kirjeldamiseks), aga isa jaoks (vanem põlvkond isikliku kogemusega?) pigem selles, et oli süsteem, mis niiviisis tegi. Oli arusaadav?

    Igatahes väärt vaatamine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. MU vanemad on sündinud 43 ja 47. Mõlemad kamandasin vaatama ja minu üllatuseks läksidki.
      Ja nende emotsioon oli teine, kui minul, sest mälestused... kuidas Stalin suri ja kuidas isa vangilaagrisse viidi ja kuidas lapsena kurvastasid, et neid ei küüditatud- tahaks ju ka reisile jne jne.
      Nende vanemad olid mobiliseeritud nii vene kui ka saksa armeesse, osa küüditati, osa olid vangis. Mu vanaisa vihkas surmatunnini kommuniste ja venelasi...aga Pätsu aega ka ei kiitnud.

      Jube aeg oli. Praegu tuli uuesti telest Tuulepealne maa. Kui palju sõltus juhusest, kummale poole sa sattusid. Kas oli keegi kes kaebas ja keegi, kes aitas ja oli abiks.

      me oleme õnnelikud ja õnnistatud, et elame sellisel ajal, et suurim mure on kuidas 50 aastasena teha karjääripööret...:)

      Kustuta
    2. > me oleme õnnelikud ja õnnistatud, et

      Jah, väga jah.

      Ma nüüd lastega kodune, esmaspäevast jälle tööl. Indigoaalane - millest ma võiksin sel puhul kirjutada?

      Kustuta
    3. Ma loeks seda, kui palju on olnud su oma valikud ning kui palju juhust, õnne ja õigel ajal õiges kohas olemist

      Kustuta
    4. Lühidalt - ma usun, et 90% õnne. Ja valikud on pigem mu vanemate, mitte minu tehtud. Aga praeguseks on Tallinna tööturg vist selline, et kui sul on vähegi õiget sorti haridus/oskused ja sa ei ole inimesena päris täielik tropp, siis saad tööle ikka. Kirjutan.

      Kustuta
  3. Mul laps läheb täna klassiga. Korraldan siis ennast ka kinno, aitäh!

    VastaKustuta
  4. Mul käis ema seda mu tütrega (8.a) vaatamas. ütles, et üritas peale filmi vaatamist lapsele ühtteist selgitada/ seletada, aga ei suutnud, kohe hakkas nutma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aa.... kui sa saad diskreetselt küsida, siis... miks???

      Kustuta
  5. Mul läheb ka laps (9-aastane) neljapäeval klassiga. Kahjuks ta mul väga muljetaja tüüp ei ole. Ise plaanin ka minna (ilma meikimata :). 5-aastasele on see vist veel liig?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma arvan, et 5-ne on liiga väike. Või tegelikult, eks ta vaatab seda lihtsalt kui ühe lapse lugu?

      Kustuta
    2. Ahjaa, see "põlvkond, kes leiab, et laulupidu ilma venkeelsete lauludeta..." pole minu meelest põlvkond, on selliseid minust tunduvalt vanemaidki inimesi, kes nõnda mõtlevad, eestlasi. Ma ei oskagi seisukohta võtta, äkki see on hea ja tore, et nad suudavad nii optimistlikud ja eelarvamustevabad olla? Äkki ei ole naiivne? Äkki saabki nõnda maailm paremaks paigaks? Ma ise siiski hästi ei suuda niimoodi mõelda, ma ikka kahtlustan.

      Kustuta
    3. Tegelikult on Sul õigus. Ma just Elsiabethile komentaariks kirjutasin, aga ses samas filmis ja nt Tuulepealne maa- väga hästi on näha, kust ühest klassivennast tuleb nats ja teisest kommunist. Ei ole põlvkond ei ole vanus. On... ma ei teagi mis.

      Kustuta
    4. Taust ehk. Ma olen seda sarja vist kolm korda vaadanud ja ikka mingil hetkel ma ei suuda lõpuni teleka ees olla, vastik hakkab. Mul on tunne, et seal on see nn klassivahe (vastik sõna aga mul ei tule paremat praegu) hästi suureks mängitud. Osadel läheb väga hästi ja siis need, kes isegi ei saa ülikooli teise linna minna. Ma ei tea, kas praegu on selliseid peresid. Ma ei imestaks kui on aga ma loodan, et siiski enam mitte. Et vähemalt õppida saab laps kui tal on ajud ja motivatsioon.

      Kustuta
    5. Kindlasti on selliseid peresid. Ja sealt pääseb teise linna ülikooli õppima ainult sel juhul, kui sul on väga hea aju ja ülitugev motivatsioon ning su enesehinnang ei ole (vaatamata peksule) maa sisse vajunud, nii et suudad verinoorena jätta kõik seljataha ja leida elukoha ning töö, mille kõrvalt õppida. Kui natukenegi jääb midagi puudu (nahhaalsusest, raudkõvast tahtest, töövõimest korraga töötada ja õppida jne), ei tule midagi välja.

      Samas väikese ajalise lõtkuga suudavad seda paljud. Minu tuttavate hulgas on mitu inimest, kes lõpetasid poolelijäänud keskkooli millalgi hiljem täiskasvanute gümnaasiumis ja lausa enne 30 eluaastat said ka ülikooli õppima.

      Kustuta
  6. ma ei pruugi sust märkimisväärselt noorem olla (kooli läksin 1983). mu ema on Leelo Tunglaga tuttav või lapse- või noorpõlvesõber vms, tema ütles, et ta pole suutnud neid raamatuid lugeda, liiga valus, see teema on talle isiklikult liiga tuttav, liiga läbi elatud, lugemine toob kõik need lapsepõlvehirmud ja -valud kohe jälle meelde.

    nad olid tollal elanud korraga hirmus nii küüditamise kui ka metsavendade ees. korraga mõlemas. iga hetk võidakse tulla küüditama; ja iga päev kardad, et metsavennad tapavad kellegi pereliikme ära, sest keegi neist on uue võimu all mingil suvalisel kontoritöötaja kohal.

    VastaKustuta
  7. Ma vaatasin ka täna ja see väike Leelo on muidugi imeline. Silm läks märjaks alles lõpus ja ei ole see midagi algusest lõpuni pioneere täis. Suht tasakaalukalt ja tundlikult tehtud. Ma kartsin, et mõjub emotsionaalsemalt aga täitsa talutav.
    Saalis oli klassitäis teismelisi, kes reklaamide ajal suutsid ilgelt lärmi teha ja ma juba kirusin, et ei oodanud ära kui film laenutusse läheb. Aga pidin üllatuma, lapsed istusid hiirvaikselt nagu kukupaid. Ju siis kõnetas.
    Pioneerilaulud meeldisid mulle ka, isa alati irvitas. Ma läksin kooli 1978 ja mingit salatsemist ei mäleta. Ma teadsin, et vanatädi oli mehega küüditatute nimekirjas. Ja et meie naabruses oli mahajäetud aed, kust "vanainimesed ära viidi". Jõulud kirikus oli iga-aastane traditsioon. Vedas? Paralleelmaailm? Ei oska öelda, me pole kodus seda isegi arutanud. Ühte seika mäletan, olin siis põhikooli lõpuklassides ja ema tööjuures naised tahtsid 24.12 jõulupidu korraldada. Akendele pandi kardinad ette ja natuke kummaline käitumine oli mumeelest. Natsa kartmist seega oli aga see on ka mu ainus mälestus sel teemal. Venemaa eestlaste teemal oli vanaema kuri elu lõpuni, pigem elukorralduse ja kohaliku elu pekki keeramise aspektist aga mulle tundusid need lood pigem isiklikku laadi, mitte laiemalt korda kritiseerivad. Ilmselt siiski lapsele kõike ei räägitud, ma veetsin väga palju aega üksi või tädipojaga väljas. Vanematel oli aega omapäi ilmaasju arutada küll ja enam. Lapsed ei näidanud selliste küsimustega initsiatiivi, see polnud aktsepteeritud. Lapsepõlv oli helge! Suurimad hirmud olid tsiviilkaitseõppused, mustlased ja kotivana (viis halvad lapsed kaasa).

    KK

    VastaKustuta
  8. Sa oled oma tahtmise saanud: see film on käinud paljudel festivalidel ja tal on seal väga väga hästi läinud. Järjest järjest järjest. Viimase kuu jooksul Lübeck, Busan, Waterloo, Minsk...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olin Su arvustust lugedes päris üllatunud. Aga maitsed on erinevad, see on ok.
      Ja ikka on hea kui tegijatel hästi läheb :)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!