Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.


Ma pole poolelijätja. Ja enne, kui otsuse pean tegema mina, teevad selle teised. Teised inimesed, kes mind mõõtes ja kaaludes ja hinnates ütlevad, et jaaa.. sul on õigus. Sa tõepoolest ei sobi siia, sul pole vajalikke omadusi. Või siis, super. Just sind me olemegi oodanud.
Ja alles siis pean mina otsustama. Ning milleks kaotada oma elus see võimalus.
Ausalt öeldes, ma olen sellele erialale ka varem paar korda oma elus pürginud. Küll, tõsi, passiivselt, Aga kuna sein on ees olnud, siis lõin toona käega, ja läksin teist teed.

Saabus jaanuar.
Nädala alguses jäi mu mees haigeks. Me ei ole mitte kunagi haiged. Me lihtsalt pole haiged. Selline sündmus juhtub vast kord viie aasta tagant. Aga just nüüd. Ja miks just nüüd. Kallasin sisse preventatiivseid vedelikke. Aga. Oli ilmselge, et ma ei pääse.
Paar päeva hiljem algas köha ja nohu ja hääl läks täielikult ära ja vappekülm. Aga ma ei andnud alla. Ignoreerisin. Panin selga soojemad riided ja rääkisin vähem.
Esiteks jäi mees esimesena ja lihtsalt pidin tal laskma seda nautida (teate ju küll, kui mees on haige....:)). Ja see nädal oli välistatud. Järgmisel nädalal, palun. Aga sel nädalal oli tööl väga olulised kohtumised ja koosolekud. Paar olulist üritust, kuhu ma tahtsin minna, firma nääripidu. Ja konkurss.

Neljandal päeval ma enam ei jaksanud. Kraadiklaasi tabloo näitas 39 ja loomulikult ma kukkusin kokku,

Mul oli nüüd kaks valikut.
Kas toppida end rohtusid täis. Palavikus aju annab vahel päris huvitavaid loomepuhanguid ja adrenaliin oleks mu ilmselt need vajalikud 6 tundi püsti hoidnud.
Või siis loobuda.
Kui elu veeretab su teele takistusi. Kas pead siis nendega võitlema ja neid ületama. Või. On see sõnum ja märk, et oled valel teel. Et sinna pole vaja minna.

Ma vastasin ei. Ma olin lihtsalt nii nõrk. See oleks olnud vastutustundetu teiste suhtes- nakkuse mõttes. Ja ma ise oleksin olnud õnnetu, kui poleks saanud anda oma parimat.



Sain vastuse, et nad annavad mulle kolmanda võimaluse.
Ma ei julge isegi mõelda, mis siis kolmandal korral mind takistab? Ufod ? Maavärisemine ?...:)

7 kommentaari :

  1. Miski ei takista. Suurepärane omadus on see mittepoolelijätmine, keep going!

    VastaKustuta
  2. Minu kogemus on selline, et kui miski asi kohe mitu korda ei õnnestu, siis ei ole see minu jaoks õige asi. Ainult et minul ei ole ka mittepoolelijätmise kommet (Linda Goodman: "Veevalaja relv on tema müts, ta paneb selle pähe ja lahkub..." Mitte et ma horoskoope usuksin, aga see on küll täpselt mina). Aga eks sa proovi, äkki käib see mitu-korda-ei-õnnestu-järelikult-on-vale ainult minu kohta. Ja kui kolmandal korral saad kohale minna ja osutub ebasümpaatseks, no siis järelikult ei ole ikkagi õige aeg. Jõudu Sulle, ükskõik mis ka ei juhtuks, ja saa terveks ka!

    VastaKustuta
  3. Kui ikka järjest antakse võimalusi, siis Sina ja see programm peate kokku saama! Ära saboteeri iseennast ja anna endala võimalus minna lõpuni!

    VastaKustuta
  4. Mõnikord on takistused ees, aga kas suhtuda sellesse ebausuga (järelikult pole minu jaoks) või ratsionaalse mõistusega, on juba oma valik. Mul on selline kogemus, kus läksin uut võimalikku tööd üle vaatama (plastikpaatide tegemine). Sinnasõidu jooksul oleksin peaaegu 2x autoavarii põhjustanud. Töö võtsin vastu, esialgu lisatööna oma vana töö kõrvalt. Vastu pidasin peaaegu terve kuu. Siis vaatasin, kuidas valutumalt sääred teha - töö oli ränk, mürgine (polüestervaigu lõhn on siiamaani vastuvõetamatu) ja kõigele lisaks rahaliselt mittetasuv. Aga. Ma ei kahetse (kuigi märgid ju näitasid, et ma sõitsin vales suunas), sest ma sain sealt uue oskuse. Nüüd tegutsen edasi epo-vaikudega ja arendan ehtekunsti. Puhtalt oma ja tütre rõõmuks ning aegamööda on see hakanud ka ära tasuma. Kunagi ei tea, mis mille jaoks hea on. Ära anna alla!

    VastaKustuta
  5. Ma usun ka teooriasse, et kui miski takistab, siis pole ikka õige asi, aga alati pole nii. Mõnikord pole lihtsalt veel õige aeg. Ma olen kord nii uue töökoha saanud. Jäin ka töövestluse ajaks nii haigeks, et ei saanud kohale minna. Võeti teine inimene. Läks vähem kui kuu mööda, kui selgus, et see inimene ikka ei sobi/ei taha ja kutsuti mind. Saingi. Pärast veel kõik rääkisid, et ma olen ikka õige inimene sinna kohale, et see teine oli ikka kaugelt nähe, et ebasobiv.

    VastaKustuta
  6. igatahes paistab, et programmi korraldajad on paindlikud ja vastutulelikud inimesed, mis on ju hea näitaja.

    (su blogis ei saa jälle wordpressi kontoga kommenteerida, ära sööb.)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!