Kui sa hambad ristis pingutad teha igapäevaseid asju, lohutades, et natuke-natuke veel- ja siis on läbi.Kas see ongi keskeakriis, kui saad järsku aru, et ei saa läbi. Ei tule vaheaega. Elad ja elad kuni surmani.
Selles situatsioonis on ettepanek pakkida kohvrid ja sõita Marsile elama. Mmm.. väga atraktiivne.
Kas ma usun, et kusagi universumis on elu? Jah, tegelikult usun. Universum on hiiglaslik ja tõenäosusteooria järgi pole võimatu, et kusagil, kunagi.... Aga neid UFOsid, kes meie Maad aeg-ajalt väidetavalt külastavad, ma ei usu. Eelkõige põhjusel, et kui oled piisavalt nutikas et ehitada galaktikatevaheline lennumasin, siis ei tohiks olla nii loll, et valida maandumiseks mõni mahajäetud karjamaa, mitte Harvardi või NASA parkimisplats.





