Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Usalduskriis?

Hiljuti kirjutas üks ekstremist eksperimendist- nimelt vahetas ta FB-s ära oma sünnipäeva ja imestas siis, kuidas sõbrad teda valel päeval õnnitlesid, kontrollimata fakte. Eile juhtusin üle pika aja vaatama filmi "Võrk", mis tehtud muuseas juba 1995 (!) aastal - põhimõtteliselt sama teema: kogu meie elu on internetis ja me usaldame seda infot pimesi.
Ma ei salga, et enne tähtsat töö- vm vestlust ma üldjuhul googeldan inimest, kellega on plaanis kohtuda. Meie elud on internetis. Kui persoon pole nime vahetanud, siis saab üsna kergelt teada- kust pärit, millised koolid lõpetanud, kui vana, hobid ja viimasel ajal läbi suhtevõrgustike ka selle, kes on sõbrad ning kas meil on ühiseid sõpru, kelle käest küsida arvamust. Mis see mulle annab? Eelarvamuse.

Ma tean, et paljudes koolides on reegel, et internetiviiteid võib allikana kasutada vaid piiratud arvu. Ehk siis, mingil moel (akadeemilised ringkonnad) pisut umbusaldatakse internetti kui andmeallikat. Samas võin ma kasvõi kohe üles lugeda paar hiljuti trükist ilmunud üllitist, kus tullakse välja päris radikaalsete "tõdedega", viitamata ühelegi teadusuuringule, kliinilistele katsetele. Parimal juhul on allikaks välismaine artikkel. Internetis.

Sellest, kuidas mina isiklikult tänu negatiivsetele kogemustele ja igapäevastele sõnumitele selle kohta, kuidas "šveitsi teadlased" taaskord midagi ülipõnevat avastasid, meediat ei usalda, olen ma varem kirjutanud.
Aga kui ma ei usalda trükimeediat, raamatuid ja ka internetti- siis, mida üldse saab ja võib usaldada?

3 kommentaari :

  1. nii üldist reeglit, et internetist võetud viiteid ei tohi kasutada, ei ole. suur osa teadusajakirju avaldatakse samuti internetis ja nende kasutamine on alati soovitatud. ülikoolitöödes kehtib see sama reegel, mis tavaeluski - allikakriitilisus. tänapäeval ongi kõige raskem ülesanne suurest infohulgast välja sortida see info, mis ei sobi, on vale, halvasti tõendatud.

    tavaelus tähendab see seda, et kui googeldad inimest, jõuad inno ja irja blogisse ja seal on kirjas selle inimese kohta "kõik", siis seda ei peaks usaldama. kuigi jah - eelarvamuse saab vägeva :) eilne film oli päris hirmus. eriti mulle, kes ma üritan internetis isikuandmete avaldamise vastu võidelda :)

    VastaKustuta
  2. ???
    "imestas siis, kuidas sõbrad teda valel päeval õnnitlesid, kontrollimata fakte"

    Kust nad neid fakte peaks siis kontrollima? Kui sa ütled mulle ise, (facebookis), et täna on su sünnipäev - kust krt ma seda veel kontrollima peaks? Arvad, et ma pean mingit märkmikku tuttavate sünnipäevadega?

    VastaKustuta
  3. No minu reaktsioon oli samasugune,
    Leidsin selle jutu üles http://tagurpidimaal.wordpress.com/2010/01/27/kui-soltuv-sina-sotsiaalvorgustikest-oled/

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!