teisipäev, 27. oktoober 2009

Unesõppimise eelistest

Hiljuti ühel koolitusel, mis oli üllatuslikult üle väga pika aja väga huvitav, istus esineja, kes oma reipa ja laheda ettekande oli ära rääkinud, minu ette. Ühel hetkel märkan, kuidas eesistuja pea vajub-vajub-vajub ja... siis järsu nõksatusega lööb mees pea sirgu. Selge. Magab. Tunnen kaasa, sest tavaliselt olen mina see, kes unega võitleb.
Teoreetiliselt on kõik ok: magatud sai korralikult, ärgatud normaalsel ajal, loeng on huvitav... aga ikka mõne sekundi pärast nõksatab pea ja saan aru, et olen tukastanud.
Ajan silmad pärani. Teen pea ja kaela ja õlgade ringe. Nihelen ja üritan leida ebamugava asendi. Pea muutub raskeks. Silmad vajuvad kinni, pea käib ringi. Jutt mida räägitakse muutub õige varsti monotoonseks pominaks.... olemine seevastu kergeks ja helgeks...ja siis nõksatan, sest olen tukastanud. Lektor vaatab etteheitva pilguga. Naeratan vabandavalt.
Äkki jääkski magama- toetan pea kätele ja silmi varjates panen silmad kinni. Süütunne ja ebamugav positsioon ei luba siiski päris magama jääma. Painaja. Painaja.
Läheks välja ja magaks kempsus natuke...
No ja milline on lahendus? Polegi.  Lohutuseks võiksin esinejale öelda, et unesõppimine töötab samuti.
Näiteks mu kooliaegsed unustamatult unised füüsikatunnid. Õpetajaks oli vanem meesterahvas (rahu tema põrmule), kes põhimõtteliselt tüdrukutele üle 3-e hindeks ei pannud. Ja kes nõudis materjali sõnasõnalist päheõppimist (on olemas taustsüsteeme, mille suhtes liikuvad kehad säilitavad oma kiiruse jäävana kui neile ei mõju teised kehad või teiste kehade mõjud neile kompenseeruvad...- Tehke järele!:)). Õpetaja üksluine ja igav jutt ja siis järsku - raksaki, kaardikepp lendab vastu lauda pooleks klassiõe ees, kes ongi magama jäänud.Taaskord.
Ok, loengulaua taga tukkuda on ebaviisakas aga vähemalt turvaline.
Huvitav, et öised sõidud pole minu jaoks nii painavad kui hommikused. Sõidan. Kella peale minek, saja kilomeetri jagu veel sõita. Uni-uni-uni. Haigutused muutuvad järjest suuremaks. Haigutus on hea, muudab silmad märjaks- ma usun, millegipärast, et märg silm ei saa samal ajal olla unine.
Uni tapab. Silm vajub kinni. Keeran muusika põhja ja sunnin end kaasa laulma. Teen akna lahti ja keeran kütte maha. Söön. Joon. Kui suu liigub, siis ei saa ju magada, või...? Peatan auto, teen paar võimlemisharjutust ning jooksen ümber masina. Aga paraku aitab see vast 10-ks minutiks, siis algab jälle kõik otsast peale... Ühel hetkel on kõik kerge ja kadunud. Nii hea, nii hea...Ja siis järsku võpatan, sest olen jõudnud kraavile ohtlikult lähedale... Õnneks äratab hirm ja arusaamine lähedal olnud ohust pikemaks ajaks ärkvele....
Palun andke mulle padi, ma tahan magada....

1 kommentaar :

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!