Actaania

Olen nüüd nädalajagu seedinud ja püüdnud harjuda oma identideedi uue rolliga. Noh, et ma varas olen:) Eile lugesin Rentsi blogist ühe kommenteerija kurjustamist selle kohta, et tema blogi olevat võetud ilma loata tsiteerida ja juhe jooksis jälle kokku.

Tollases Acta vaidluses armastati tuua paralleeli nö pärispoest, et sa ju ei lähe ega võta lihtsalt riiulilt kaupa. Mõtlen, kuidas mõtlen, aga mu meelest see võrdlus ei päde- esiteks ei saa sul olla mingeid (põhjendatud, õigustatud) ootusi selles osas, et kaup võiks olla tasuta. Kaupmees on ilmselt kõigi võimalike vahenditega andnud teada kauba väärtusest ning selle eest maksmise võimalusest. Teiseks on ta üsna suure tõenäosusega investeerinud rohkelt turvasüsteemidesse. Ja kolmandaks käsib seadus kaubale lisada info tootja või edasimüüja kohta, kes vastutab kvaliteedi jm eest. Ehk siis tootel on puust ning punaseks omanik ja hind.
Me võiksime siinkohal polemiseerida, et kui kaup oleks poe ees, seda ei valvaks keegi, hinnasilt ja vastav info puuduks - kas siis võiks niisama võtta? Ma ei tea, kui mul hädasti vaja oleks (no näiteks olen nälga suremas vm), siis ma kiikaks üle poe ukse ja uuriks, kes ja miks ning seejärel kaaluks küll.

Reklaamiklubi 7, Kuku kampaania

Väga vähe on reklaame, mille nö järgmist osa ootad ja peale mitmenädalast kuulamist endiselt muigad.
Eesti reklaamiagentuuride  üheks ühiseks nimetajaks kipub olema, et kõik üritavad teha nalja. Läbi huumori müüa on lihtsam, see ei lajata nii otse- ostke, ostke.
Paraku kipub väga pahatihti nali saama primaarseks ning idee või kaup selle nalja taga sekundaarseks. Ehk siis kõik rõõmustavad ja naudivad, aga reklaami tellija kurvastab- käivet ei tule ja kliente pole. Näiteks minu poolt vist juba üle-eksplauteeritud Rimi näide.
Seekord, vähemalt minu mätta otsast vaadatuna, passivad nali ja kaubamärk ja sõnum omavahel kenasti kokku, üksteist toetades ning võimendades.

Päriselt ja täiesti naerda ei julge, äkki naerad enda üle. Kas mina olen see mitte-loll, kes naljast aru saab, või naerdakse hoopis minu üle..? Mõnevõrra irooniline on reklaami kuulata Vox Populi vahel ja juba on sealsed kodanikud saates ka pahameelt avaldanud. See, et gayabielu peaks olema mehe ja naise vahel, pole ju nali, vaid Eesti enamik seda soovibki...:), või mis?

Aga siis tajud, et otseselt kellegi üle ju ei naerdagi. Me olemegi sellised, lihtsalt meie salajased mõtted on päevavalgele tiritud ja kröömike vinti juurde keeratud. Mis seal salata, olen minagi oma kehvematel päevadel mõelnud, et vanalinna võiks fkng lõpuks ometi ära asfalteerida- kontsakingadega on seal kehv käia...:)

Minu andmetel on reklaami autoriks agentuur Tank. Tubli töö! Ma lähen nüüd kopterit kuldama...:)

H.Hesse Stepihunt

Mulle tundub, et peale 18 eluaasta saabumist pole ma lugenud enam ühtki raamatut, mis vaimustaks, inspireeriks. Jah, ma olen lugenud häid, huvitavaid ja põnevaid lugusid. Lugenud ja unustanud.
Mistõttu peale esimest 30 lehekülge olin vapustatud. Vau. VAU!!!! Miks pole mulle varem  öeldud, et on olemas midagi sellist. Halloo!? Miks pidin ma lugema "Jutustust tõelisest inimesest" kui oli maailmas olemas "Stepihunt"?!

Tahaks järjest ja järjest tsitaate välja kirjutada ning pähe õppida. Raamat, mida peab lugema mitu korda. Mida pole kerge lugeda, sest laused on pikad ja tihedad ja sügavad. Aga samas nii haarav, et loed ja loed ja tahad teada, millega see ometi lõppeb. Kas on olemas vastused? Kas on olemas lahendused? Kas on olemas tasakaal?

Meeldib:)

Mu 69- aastane isa tegi hiljuti endale facebooki konto.
Üks päev helistab.
- Tere, hõikan rõõmsalt torusse, kuidas läheb?
- Meeldib.
- ????
-Mul läks meelest ära, kuhu ma vajutama seal pean. Mõtlesin, et helistan ja ütlen, et mulle meeldis see foto, mis sa sinna facebooki panid...

Argipäeva Mängud

Inglismaal on üks firma, mis pakub turuuuringuid. Kord aastas nad ikka helistavad ja üritavad müüa.
Kuigi ma arvan, et "ei"  ütlemine pole minu jaoks teab mis probleem, omavad onud firmast filigraanseid müügioskusi. Eelmisel aastal, kuigi ma enda meelest selgelt väljendades ütlesin- ei, ma ei soovi, õnnestus meesterahval minuga seejärel vestelda veel 45 minutit!

Tõsi, neist viimased minutid vedeles mu telefon laual, krõbistasin sinna sisse šokolaadipaberit ning seejärel karjudes hallo, hallo, ei kuule! panin lõpuks toru ära.

Euroaasta

Ma pole siiani euroga harjunud. Tõsi, toidupoes ma enam konverteerida ei viitsi, mingi indikatsioon, kui palju asjad maksavad on tekkinud, Aga suured ostud arvutan ma siiani ümber kroonideks.

Nagu meid kõiki, on ka mind terve see aasta ümbritsenud meediafoon, et hinnad tõusevad-tõusevad. Ja mitte ainult ajalehest pole ma seda lugenud, ka poes on mulle tundunud, et igapäevased asjad on kallimaks muutunud. Ma väga kahtlustan, et suvel oligi toidukaup kallim, aga neid andmeid mul kahjuks pole. On veebruar ja veebruar. Täna ja praegu.
Täiesti tavaliseks on saanud kilohinna vaatamine ja võrdlemine. Kõige suurem üllatus minu enese jaoks  oli see, kui palju on muutunud minu igapäevane toote- ja brändieelistus.
Puu- ja köögiviljahindu ma tabelisse ei pannudki, kuna need kõiguvad ka kuu lõikes piisavalt. Näiteks apelsin 2011 1,06- 1,51 eurot ja 2012 0,89-1,19 eurot jne.