Mis on ühist Nikil, Koit Toomel, Arnold Rüütlil ja kesk-klassi Viljal?
Nad kõik on koos võrkpalliplakatil (üks ilus poiss on veel, aga teda ma ei tunne). Miks just nemad?
See ongi mõistatus...
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
esmaspäev, 31. august 2009
A. Ilisson-Cruz "Minu Austraalia"
Kirjutamine on kunst. Sarja avaraamat- Epp Petrone "Minu Ameerika" oli vaimustav, järgmised- Hispaania, Argentiina ja Pariis- andku autorid mulle andeks, olid sellised okei raamatud. Mistõttu ei söandanud ma vahepeal päris pikalt sarja ülejäänud raamatuid kätte võtta.
Tänu päris headele katkenditele netis ja allahindlusele poes riskisin ma "Minu Austraaliaga". Õnneks.
Seda raamatut on keeruline arvustada- tegemist on ju biograafiaga, ja kuidas sa ikka teise inimese elu heaks või viletsaks kiidad-laidad. Aga kui mõelda, et Austraalia ja Hispaania räägivad meile täpselt sama loo- noor naine läheb välismaale sinilindu püüdma, läbi raskuste leiab lõpuks oma õnne. Taustaks natuke maa kultuurist ja tavadest.
Airi on jutustajana tugevam ja osavam. Ilmselt ka rohkem "minu inimene"- mulle meeldib jutustusest läbikumav energia, positiivsus ja ettevõtlikkus.
Meil kõigil on kindlasti kunagi olnud soov ja unistus minna ära.
reede, 28. august 2009
Päikeseline Viktor Vassiljev vol 2
Jõudsin ära oodata. Uus plakat!!!:)
Kuna tegemist on KE valimisplakatiga (ehk siis agentuuri poolt välja töötatud kontseptsiooniga), siis pole uus plakat oma tuntud headuses, aga firmamärk on peal, nagu peab:)...
Keda huvitab, siis esimene osa on siin
Pilvebaleriini lood- Kohtumine tundmatuga
Ühel hommikul avastasin kalendrist, et mul on ilmselt mitu aega tagasi kindlasti mingis meeltesegadushoos kokku lepitud kohtumine. Ei inimese, ega ka ettevõtte nime. Ainult kellaaeg ja aadress, kuhu minna.
Kohale jõudes selgus, et kõrvuti on kaks maja. Sellel majal, kuhu ma aadressi järgi minema ei pidanud, oli ühe spordiala esindusorganisatsiooni silt, mis andis kusagilt kaugelt mälusopist vihje, et vist see spordiala esindaja oligi see, kellega ma kohtuma pidin.
Aga otsustasin proovida õnne kõigepealt aadressil, mis mul kirjas oli. Tegemist oli suure ja kõleda majaga- kuid paraku, ei ühtegi nimekirja asutuste kohta, mis seal võiks pesitseda.
Lähen valvuri juurde ja küsin hea õnne peale:
- Tere:) , mul oli tänaseks kokku lepitud kohtumine "Spordiala" liiduga, kas oskate mind aidata,
kust võiksin nende kontori leida.
- Siin majas ei ole selle "Spordiala" LIITU
- Võimalik, et ajan natuke sassi- "Spordiala" klubi, siis ehk??
- Aga mis firmaga te kokku pidite saama?
- ...
- Kellega te kohtuma pididte?
- Emm...
Et mitte paista veel lollim, kui ma juba paistan, siis naeratan enesekindlalt: "Ma vaatasin, et kõrvalmajas on selle "Spordiala" klubi, ju ma ajasin aadressi sassi".
Pööran kiiresti ringi ja kaon.
Lähen kõrvalmajja. Samuti suur ja inimtühi. Koridori lõpus leian kabineti lahke daamiga.
- Tere, meil oli vist teiega tänaseks kohtumine kokku lepitud
Daami näol on arusaamatus.
- Äkki te pidite Margitiga kokku saama- pakub ta.
(who knows...) Jah, noogutan rõõmsalt.
- Istuge, ta jõuab varsti.
Istun kabineti nurka toolile ja kössitan seal nagu vaene sugulane. Püüdes meeleheitlikult meenutada, millal võis olla selle kohtumise kokkuleppimise päev, et äkki leian mobiilist ootaja numbri...
Minutid tiksuvad. Margitit pole ka veel.
Järsku heliseb mu telefon "Tere, mina Jaanika, siin. Me vist pidime täna kohtuma, me juba ootame teid !"
Ei ole. Teen näo, et mul on oluline kõne, naeratan daamile laua taga ja kaon kiirelt koridori.
Ikka see esimene maja oli õige...
kolmapäev, 26. august 2009
Eliitkoolidest, pingetest ja tabelitest
Kui jätta kõrvale, et ajakirjanikud teevad oma tööd (nagu ikka) poole vinnaga- kopeerides riigieksamite tulemused haridusmin lehelt nii nagu see on ja tekitades sellega asjatult pingeid ja lärmi.
Kasutades pealkirjaks eksitavalt "Koolide pingerida", kuigi tegemist on gümnaasiumite riigieksamite tulemustega. Võrreldes võrreldamatut- tavakoole täiskasvanute- ja kutsekoolidega. Ning omistades hinnetele vale kaalu- aluseks peaks olema mitte aritmeetiline, vaid kaalutud keskmine: kui 50 last on suutnud teha füüsika eksami 100 punkti peale, on see kõvem tulemus kui seda suutis teha selle kooli ainus oivik.
Aga muidu mulle need tabelid meeldivad. Mul on hea meel näha, et koolid, millega ma olen praegu seotud on endiselt esiviisikus. Ning väga kurb tõdeda, et koolid, kus ma ise kunagi käisin, on endiselt seal tagumises otsas.
Kasutades pealkirjaks eksitavalt "Koolide pingerida", kuigi tegemist on gümnaasiumite riigieksamite tulemustega. Võrreldes võrreldamatut- tavakoole täiskasvanute- ja kutsekoolidega. Ning omistades hinnetele vale kaalu- aluseks peaks olema mitte aritmeetiline, vaid kaalutud keskmine: kui 50 last on suutnud teha füüsika eksami 100 punkti peale, on see kõvem tulemus kui seda suutis teha selle kooli ainus oivik.
Aga muidu mulle need tabelid meeldivad. Mul on hea meel näha, et koolid, millega ma olen praegu seotud on endiselt esiviisikus. Ning väga kurb tõdeda, et koolid, kus ma ise kunagi käisin, on endiselt seal tagumises otsas.
teisipäev, 25. august 2009
Trassil. Ei ole rekkajuht
Mis point on paigaldada Tallinn-Tartu maanteele kiirusemõõdikud, kui sellel teel polegi üldse võimalik (lubatud) normaalkiirusega sõita??
Võtad hoo üles, paar-kolm kilomeetrit võid (soovi korral) natuke kiirust ületada ja leiad end kolonni lõpust. Sest keegi on otsustanud trassi läbida 70 km/h või siis on mõni rekkajuht magama jäänud...
Mööda ka ei saa, kogu aeg tuleb keegi vastu või kui tekib võimalus, siis tead et sinu auto kiirendus 5-st autost korraga mööduda ei võimalda.
Ok, saad lõpuks mööda, saad kiiruse üles ja... leiad end järgmise kolonni lõpust.
Mida lähemal Tartule seda enam tekib teedele igasugu traktoreid ja teisi vahvaid masinaid, mis teokiirusel liiguvad...
Ja kiirusemõõtjatest kokkuhoitud raha eest võiks teha iga paarikümne kilomeetri järel nö lisaraja, et saaks turvaliselt mööda sõita.
Võtad hoo üles, paar-kolm kilomeetrit võid (soovi korral) natuke kiirust ületada ja leiad end kolonni lõpust. Sest keegi on otsustanud trassi läbida 70 km/h või siis on mõni rekkajuht magama jäänud...
Mööda ka ei saa, kogu aeg tuleb keegi vastu või kui tekib võimalus, siis tead et sinu auto kiirendus 5-st autost korraga mööduda ei võimalda.
Ok, saad lõpuks mööda, saad kiiruse üles ja... leiad end järgmise kolonni lõpust.
Mida lähemal Tartule seda enam tekib teedele igasugu traktoreid ja teisi vahvaid masinaid, mis teokiirusel liiguvad...
Ja kiirusemõõtjatest kokkuhoitud raha eest võiks teha iga paarikümne kilomeetri järel nö lisaraja, et saaks turvaliselt mööda sõita.
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)