Sõit sõit linna, mis sinna minna

Ma annaks taas tasuta ära ühe äriidee.

Tänu tööle olin ma "sadu" kordi käinud Riias, Pariisis ja Amsterdamis. Kord küsis üks tuttav, kes asutas end reisile, soovitusi- mida teha, kuhu minna jne.
Ning sain aru, et kuigi ma olen neis linnades korduvalt käinud- pole ma seal tegelikult käinud. Pikad tööpäevad. Õhtul kell 7-8 jõuad surmväsinuna hotelli. Parimal juhul jaksad veel söömas käia, siis teed paar tundi arvutis tööd ja vajud magama. Linna, kui sellist, ei näegi.

Pärast selle teadvustamist orgunnisin ma kiirelt spetsiaalsed perereisid ja vähemalt nende sihtkohtadega on nüüd korras.

Aga äriidee on järgmine. Poed  ja muuseumid on õhtul peale tööpäeva lõppu juba kinni. Üksiku naisterahvana kuhugi pimedale tänavale hängima väga ei tõmba. Selleks et oskaks kuhugi minna, peaks eelnevalt pisut kodutööd tegema, aga see läheb tavaliselt meelest ja aega pole ju ka.
Miks ei võidaks korraldada õhtuseid linnaekskursioone üksikutele töö-turistidele. Meid on ikka päris mitu.

Kolm küsimust ideaalsele arstile

Ma tunnen reaalselt inimesi, kes lähevad arsti juurde kui "sõrm on natuke paks" või " jalg viimasel ajal valutab",
Mina ei lähe. Sest rohkem kui sageli on mu diagnoosiks "simulant" ( loe: psühhosomaatilised vaevused) ning mul on lihtsalt piinlik riigi raha ja arsti aega raisata.
Mul on tegelikult väga hea ja tunnustatud perearst, aga ta ravib mu pärishaiguseid ja sellise jama kohta ei oska ta midagi kosta.
Ma ootan mingeid vastuseid ja ma ei saa neid mitte kunagi.
Hetkel, näiteks, on mul kolm küsimust.
1. Miks mul ikkagi kogu aeg hambad valutavad? Röntgen on tehtud, augud kinni topitud. Ma olen terve kui purikas ( huvitav, miks just purikas on terve?).
Kas võib olla näiteks nii, et turja pinge(valu) kiirgab ka hammastele?
Kas võib olla nii, et see on seotud hoopis nohuga?
2. Punkt kaks ongi mu nohu. Mu nohu kestab tavaliselt septembrist maini. Mul kulub nädalas 2-3 pakki taskurätikuid. Jah, sudafed aitab, aga et mitte sõltuvust tekitada, tarbin ma seda vaid pidupäevadel. Ja ei, allergiavastased asjad ei aita ja ma ei suuda välja mõelda ka, mis allergia mind talveperioodil vaevata võikski.
Ja nii on mu diagnoos hoopis see, et universum kaitseb mind sedasi. Ka oma pideva nohuga olen ma räme lõhnafriik. Helisid suudan ma blokeerida. Aga lõhnad ajavad mind hulluks ja neid on kogu aeg ja igal pool.
3. Ja kolmas küsimus on, et miks ja kes mul joostes ja kiiresti kõndides peas tiksub. Ma sain alles mõni aasta tagasi teada, et teistel inimestel ei tiksugi. Ja nii sai normaalsusest anomaalia ja see ajab mind närvi.
Miks mul on peas pomm?

#14 tee rõõmule

#14 funktsionaalsuse tipp.

Kas 1,7 x 2 m tuppa on võimalik kõik eluks vajalik mahutada? On.
Ma olen ööbinud ruutmeetritelt suuremas toas, mis pole olnud pooltki nii läbimõeldud.
Uksest paremal on seina ääres laud. Laua kohal riiulid. Kõige ülemisel külmik ja šeif.
Uksest vasakul voodi. Voodi kohal pisike aken. Jalutsis ja peatsis samuti riiulid.
Voodi ja Wc vahele mahub veel riidekapp.

Kui midagi üldse ette heita, siis seda, et dušši oleks võinud paigutada taha ja poti ettepoole. Praegu on dušši võttes põrand märg ja see ei ole väga mõnus...

Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Kui olin kolmandat korda Pariisis, majutati mind mingil segasel põhjusel teisest eraldi. Väljusin metroost. Näljane, väsinud, higine. Kõige tipuks oli katki läinud kohvri vedamise süsteem, seega pidin oma kahtekümmet kilo ja käekotti ja arvutit ise tassima.
Väljas oli pime. Hakkasid kogunema noortekambad. Lärm, prügi ja eranditult mustanahalised inimesed.
Toona jõudis esimest korda kohale, et kõigil suurlinnadel on lisaks turisti-vanalinnale ka oma Lasnamäe ja Mustamäe ja Õismäe. Täiesti glamuurivaba.
Ja nii nagu mina käisin viimati Tallinna vanalinnas...eee.. ei mäleta millal. Nii võivad ka seal elavad inimesed elada oma elu Pariiisis nii, et pole kordagi käinud Louvres või Eiffeli tornis. Kodu- töö-pood-kodu.

Ma ei ole kindel, kas seda raamatut peaks laitma või kiitma.
Kuna ta ei vastanud absoluutselt ootustele. Alates täiesti glamuurivabast Pariisist, mis oli täiesti ootuste vastaselt lihtsalt linn. Ja lõpetades sisuga.

#13 tee rõõmule

#13 väike ja egalitaarne Eesti

Sind külastab Evelin. Ajad mõnusalt juttu kahe staarblogijaga ning paari tippkokaga. Ja koju sõidad Taaviga samas lennukis. Vaid paar rida tagapool.
Nii armas.

Ma soovin sulle ju ainult head

Ma pole Tartus just eriti sageli sõitnud. Kõrval istuv kolleeg juhendab ja sattub järjest enam hoogu:
Nüüd siit otse. 
Kohe tuleb ülekäigurada
Võta hoogu maha, pane kohe kolmas käik sisse. 
Vaata, ega jalakäijat ei ligine, kes üle tee tahab minna.
Siiski ei tule. Vaheta käiku, kiirenda.

Ok, see oli isegi natuke naljakas.

Kolleeg, kellega koos komandeeringusse sõidame, helistab.